JÜRI PINO, kirjanik
Rahvusringhääling hakkas näitama venelaste „Katariinat”. Kuidas, miks ja mispärast ometi ETV sihukese asja on sisse ostnud, näidata võtnud? Lohakas ja halb seriaal tõepoolest.
Esimene, mis seal silma kargab – ükski krahv, vürst ja kes nad seal kõik toimetavad, ei kanna parukat. Mis hävitab paugust igasuguse väite, nagu oleks tegu kostüümidraamaga. Kostüüm on kostüüm, XVIII sajandi keskpaigas käib härra pähe parukas, kui ta avalikus kohas viibib. Ammugi, kui keisrinna seltskonnas. Ma küll mõtlesin, et see on vaid korraks – üks stseen, näitamaks, et miski salanõukogu on väga omavaheline asi, ja, nähes, et asi venib pikale, lubas keisrinna armulikult härradel parukad peast võtta. Aga – ekraanil jooksevadki kõik ringi oma XXI sajandi soengutega, tihti ilma kübarateta ka veel.
Märkides ära veel hunniku möödapanekuid lisaks sellele parukajamale.
Näiteks: vennad Orlovid teenivad ühes polgus, aga üks on rohelises Preobraženski kuues, teine punases. Ainuke seletus oleks, et punase pintsakuga on trummilööja või muidu pillimees, noil olid mundrivärvid vastupidi. Mis on aga täielik tühiasi selle kõrval, et Grigori Orlov ja mitmed teised kekutavad ringi mõnepäevase habemega.
See pole teil siin „Miami Vice”! – karjatas üks venelane üle interneti.
Ennemuinase näokarvastikuga olid reeglid hirmkeerulised. Grenaderid kandsid vuntse, sapöörid habet. Kui kellegi kangelaslikkus lihtsas polgus medalit välja ei andnud, lubati vuntse kanda, aga siilimaskiga rivvi ilmunud ohvitser läinuks kohe kindlasti noa alla. Pätistunud välimuse eest.
Mida juhtusin kaema, oli stseen Venemaa astumisest Seitsmeaastasesse sõtta. Katariina on veel kõigest troonipärija kaasa, Jelizaveta Petrovna – keda mängib Narva tüdruk Julia Aug! – teatab, et „see on maailmasõda”. Järgneb tavaline tiraad vaenlastest, kes ümbritsevad ja sepitsevad sissetungi.
Kahtlus tekkis, et aastal 1756 sellist sõna, мировая война, vene keeles polnud. Üheski keeles polnud. Kaesin perra, esimesena kasutas sõna world war üks Šotimaa ajaleht 1848. aastal. Järgmisena tarvitanud seda tuntud poliitpeiarid Marx ja Engels oma tüvitekstis Prantsusmaa klassidevahelistest rahutustest 1850.
Selle võib selle lugeda anakronismiks. Praeguseks, jah, on vene keelega nii, et esimene ja teine мировая, aga tollal võis see, nagu ka praegu, tähendada tülijärgset leppimisnapsi.
Edasi toodi keisrinna sõnadele kaalu andmiseks mängu Friedrich Suur ise. Kes enam-vähem koostas plaan „Barbarossat“, ja et ikka Venemaaga tüli üles kiskuda, saatis ultimaatumi: Jelizaveta, mine kloostrisse, lase Ivan VI Antonovitš türmist välja troonile.
Üritasin uurida, kas oli nii. Kuigi võinuks vaevamata jätta. Sellist ei saanud olla, sest ei saanud olla. Viimane, mida Friedrich tolles sõjas vajas, oli veel üks vaenlane. Pealegi oleks sellise lolluse peale kõik temast, alles 1701. aastast ülepea kuningriigi kuningast, ära pööranud. Tõusik ülbeks läinud! Eriti britid, kes ju alles 1745 olid üle elanud Stuartite-meelse mässu.
Järgmine kord, kui jälle seriaali otsa sattusin, oli teemaks võetud sõda Türgiga. Jälle – vaenlased ümberringi, kohe-kohe valmis röövvallutama. Sõja kuulutamine ise täielik koomusk. Ainuke, mis puudu jäi: sultan võinuks veel poolalasti olla. Verd ja soolikaid võinuks ka rohkem olla. Kui Vene saadiku kaaskond maha notitakse, ekstsellentsile endale nuga kõrile pannakse ja ta torni topitakse. Vaat, mihukesed metslased püha Venemaad ründasid.
Ainuke häda, et türklaste pruuk, ehk veel telkides elamise ajast, oligi sõjaajaks vaenlase saadik kuskile seitsme torniga kindlusse vangi panna. Kõik teadsid, et saadik Türgis on ohtlik, aga hästitasustatud ametikoht – saadik Obreskov sai kodumaale naastes 200 000 rubla vaevatasuks. Mida see praegu võiks tähendada, ei tea, aga ju väga palju. Sultan Mustafa III oli olnud võrdlemisi euroopalik tegelane, poeet pealekauba ja mingit Vene saatkonna personali mahatapmist ei mainita kuskil allikas.
Edasi – ju ma käisin vahepeal ära – tuli juba Katariina repliik, mis tõsiselt vägev. Milles asi just, aga aadli tõrksuse murdmiseks oli vajalik hulgi neid arreteerida koos Siberi pileti väljastamisega. Repliik umbes: enne kui välisvaenlase vastu minna, tuleb sisevaenlasest jagu saada! Kõik tundus selge ja jälle tahtmine ära plagada.
Kas imelik ei ole sihukest jama Eesti Vabariigi riigitelevisioonis näidata? Inimesed ju usuvad telekat. Sõeluvad enda meelest välja, et sultan oli verejanus; Friedrich kirjutas lolle kirju; riides käidi, kuis juhtus. Keegi, kes otsustas seda siin maal näidata, ju jäi uskuma, et ajalooline elulooline draama. Üldharidus on vist ikka alla käinud.