Dean Reedi, „punaseks Elviseks“ nimetatu looming oli tuntud kogu maailmas. Kõik naised õhkasid selle andeka, galantse ja karismaatilise laulja naeratuse, sportliku figuuri ja imelise hääletämbri järele. Temast sai legend juba eluajal. Nagu arvatavasti mehed õhkasid Marilyn Monroe järele. Ja nagu selle filmidiiva elugi, lõppes ka Reedi elu traagiliselt ja arusaamatutel asjaoludel.
Lapsepõlves jumaldas Dean kauboifilme John Wayne’iga peaosas. Viimane oli tuntud oma antikommunistlike vaadetega. Väike Dean uskus pimesi oma ebajumalat, pidades kommuniste kurjemaiks vaenlasiks. Seda tähelepanuväärsem on see, et küpsemas eas muutus ta „punase katku“ – nii nimetasid vastased Läänes kommunistlikku liikumist – apologeediks.
Vaimustudes filmikauboidest, unistas Dean muidugi ratsutamisest ja oma hobusest. Terve aasta teenis ta raha: niites suvel muru ja kühveldades talvel lund. Lõpuks, kui koos oli sada dollarit, aitas isa tal osta hobuse, kelle nimi oli Blondy.
Ehk see kõnekas nimi, julgen eeldada, kaudselt mõjutaski tema armumist täiskasvanuks saades just blondiinidesse. Seda aga, et ta eelistas heledajuukselisi neide, teame hästi, sest viisteist aastat kestis Dean Reedil romantiline armulugu Eesti kõige tuntuma blondiini Eve Kiviga.
Kui poiss sai 12-aastaseks, kinkis isa talle kitarri, sest poeg oli peale ratsutamise huvitatud ka kantrimuusikast. Nooruk hakkas mängima koolipidudel ja kolledži lõpetamise järel restoranis.
Neil aastail elas kantrimuusika üle uue buumi, mille kutsus esile rock’n roll (rokk), mille Ameerika propaganda võttis kohe piikide vahele ja liigitas kommunistide salasepitsuste hulka: “Mõtlesid välja sellise lõdva stiili, et Ühendriikide noorust hullutada.“ (Aga N Liidus loeti seda vastupidi – jänkide viguriks.) Seepärast ergutas USA riiklik poliitika alguses Dean Reedi loomingut.
Temaga sõlmis lepingu seitsmeks aastaks plaadifirma „Capital“, nähes temas perspektiivikat artisti. Rokk oli publikut juba veidi tüütama hakanud, loovutamas kohta popmuusikale. Dean aga esitas ühtmoodi hästi nii kantrit – mis oli rahva seas populaarne – kui ka lüürilisi ballaade, ning kompanii omanikud otsustasid teha temast teismeliste ja koduperenaiste ebajumala.
Lasti välja palju minjoone tema lauludega, keerutati singleid raadios ja teda lindistati televisioonis. Kui teda hakati tänaval ära tundma, tekkisid mitte ainult austajad, vaid juba ägedad fanaatikud. Ja kuigi Dean Reedil oli nõrkus õrnema soo vastu, ei pretendeerinud ta armuvõitude osas estraadilauljate seas esikohale… Aga ka mahajäänute hulgas ta polnud.
„Capital“ võttis nõuks „kobestada pinda“ Ladina-Ameerika regioonis; seepärast laulis Dean Reed oma laulud ümber hispaania keelde. Ja juhtus sensatsioon: sealsetes kauplustes hakati Dean Reedi plaate küsima sagedamini kui Frank Sinatra ja superpopulaarse Elvis Presley omi.
Vaatamata edule muusikavallas, ei rahuldunud Dean Reed sellega: ta otsustas tagada endale seljataguse ka draamanäitleja elukutsega. Hollywood huvitas teda samapalju kui sõubisness. Ja ta astus kinokompanii „Warner Brazzers“ filmikooli. Õppetöö toimus seal Stanislavski süsteemi kohaselt ja vene teatrikooli traditsioone järgides.
Dean Reedi jaoks oli see suureks avastuseks, sest enne seda suhtus ta kõigesse, mis puudutas venemaist – õigemini nõukogulikku – eelarvamuslikult: ta pidas N Liitu kõige mahajäänumaks maaks, kus tänavail kõnnivad ringi karud ja neid kamandab Hruštšov.
Reedi näitlejameisterlikkuse õppejõud Paton Price oli kuuldavasti patsifist ja oskas ka õpilasele oma vaateid külge pookida.
Ladina-Ameerikas huvitub Dean Reed vasakpoolsest poliitikast ja temast saab ühiskondlik aktivist, kes asub võitlusse kogu maailma vaesusega. Ta tutvub Salvador Allende, Che Guevara ja Victor O’Haraga. Elurõõmsa ameeriklase poliitilised vaated arenevad hoogsalt. Kogu maailm arutab laulja tegu, kui ta demonstratiivselt pesi Ameerika lipu puhtaks „Vietnami laste verest“.
Ta ilmutab huvi kohaliku poliitika vastu ja osaleb ühiskondlikus dialoogis, kuid see ei lõpe hästi – rahvusrevolutsiooni ajal pannakse Dean vanglasse, seejärel aga deporteeritakse Argentiinast.
Näitleja kolis üle Euroopasse, asudes elama Saksa Demokraatlikku Vabariiki ja alustades aktiivset gastroleerimist.
Dean Reed osutus äärmiselt vastuoluliseks isiksuseks: ta jäi oma kodumaa patrioodiks, kuid pooldas marksistlikku maailmavaadet. Igatses siiralt USA järele, kuid kritiseeris Ameerika võimude tegevust ja õigustas otsuseid, mis võeti vastu N Liidus. Paljud pidasid Reedi reeturiks, kuid tema vaid lahutas koduarmastuse poliitikast.
Reed kutsuti N Liitu külalisetendustele: hea, et SDV oli sel ajal sotsialistlik maa. Esinemistel oli tohutu menu. Temast sai hoobilt üleüldine rahvalemmik: kontserdid toimusid kõigis suuremates linnades ja ta esines isegi BAM-il, sellel nõukogulikul „sajandiehitusel“. Läänes aga hakati Dean Reedi nimetama „punaseks kauboiks“. Väliselt sobis ta selleks hästi; peale selle esines ta kauboikaabus „Stetson“.
SDV-s tehti kümneid filme, kus ta mängis uljast kauboid, istudes toredalt sadulas ja lauldes kantrilaule. Muide, juba varases nooruses reisis Dean mööda Amazonast, kohtudes eksootiliste hõimudega, kes pidasid jahti vibudega ja praktiseerisid kannibalismi, samuti rändas ta mööda preeriaid, kus kohtas indiaanlasi, kes kandsid sulgi nagu Fenimoore Cooperi romaanide kangelased.
Dean Reed mängis indiaanifilmides, sealhulgas koos teise meie publiku välismaise lemmiku – jugoslaavlase Goyco Mitichiga, kes elas Saksamaal.
Et Dean Reed sotsialismileeri külge siduda, „pandi ta mehele“ tolleaegse SDV juhi Erich Honeckeri õetütrele.
Aga N Liidus juhtus tal armulugu näitlejanna Eve Kiviga. Nad olid mõlemad abielus ja kohtusid esialgu salaja, kuid suhted muutusid nii tõsisteks, et mõlemad lahutasid, et ametlikult abielluda. Dean Reedil oli kavas juba Moskvas korter osta. Kuid…! Komsomolijuht, kes ta oligi siia esinema kutsunud, korraldas peapesu: „Sul võib NLiidus olla nii palju kallimaid kui tahad, aga abielluda Nõukogude kodanikuga me sind ei luba!“
Armunuil ei jäänudki muud üle, kui salaja edasi kohtuda neis maades, kuhu Eve Kivi tihti filmidesse mängima kutsuti: KGB-lased, kes olid pandud näitlejannat jälgima, pigistasid juba silma kinni nende kohtumiste suhtes, olles mõistnud, et on mõttetu keelata inimesi teineteist armastamast. Ja ehkki Reed pandi uuesti paari – seekord saksa näitlejanna Renate Blumega –, käis Dean Reed ikka Tallinnas, et laulda Eve Kivi akna all talle serenaade.
Meie rahvuslik aare Eve Kivi purustas paljude meeste südameid. Oma südame aga kinkis Ameerika lauljale Dean Reedile.
17. juunil 1986 avastati kuulus näitleja ja laulja surnuna Zeutheni järves tema kodu lähedal Ida-Berliinis. Tookord kuulutati ametlikult, et ta uppus. Kuid näitleja perekond arvas, et siin oli mängus Stasi (KGB idasaksa analoog), sest viimasel ajal tahtis laulja naasta USA-sse. Teadaolevalt tegi Reed aastail 1976–1978 koostööd salapolitseiga.
Dean Reed pettus oma vaadetes ja teda hakkasid vaevama kahtlused: kas ikka on need vaated õiged? Aga selline artist polnud süsteemile enam vajalik…
Kord imbus Renate Blumelt teavet, et abikaasa tapeti viie noahoobiga. Hiljem, kui Stasi arhiivist võetud toimikut hoolikalt töödeldi ja uuriti, kuulutati näitleja surma põhjuseks enesetapp.
Siin on palju segast, aga see, et tuhastamisega oli suur rutt, tõendab, et Ida-Saksamaa võimud tahtsid midagi varjata. Kuhugi kadusid ka juhuslikud tunnistajad. Paljudes kutsub hämmingu esile veel üks detail: kui see oli enesetapp, siis miks olid tema kehale laotud suured kivid?
Pärast Stasi (SDV riikliku julgeoleku ministeerium) likvideerimist said Ida-Saksamaa elanikud teada, et kõigi nende kohta oli sisse seatud toimik. Selline persoon nagu Dean Reed ei saanud olla väljaspool selle salateenistuse teravat silma. Kuid Stasi muuseumi eksperdi sõnul mingit Reedi-toimikut Stasi arhiivides ei ole. Ja polegi tõepärast teavet, kuidas näitleja hukkus.
Nõukogudemaa elanikele jäi Dean Reed igaveseks meelde oma „Bella, chao!“-ga, aga kõige legendaarsemaks momendiks temalt on laul „Elizabeth“, mis kõlas uusaastaööl Kesktelevisiooni peakanalil. Dean Reed armastas rahvast ja rahvas vastas talle samaga.
Raul Ratman