Keskerakonna saadik Märt Sults leiab eelnõu mustandis, et täielikule eestikeelsele haridusele üleminek vajab vähemalt kolme ettevalmistusaastat ja lisaks ka kahe eeltingimuse täitmist.
Esiteks tuleb Sultsi sõnul õpetajaid õpetada oma ainet muukeelsetele õppuritele eesti keeles andma, nii et õppeprotsess arvestaks ka erinevate rahvuste eripära. Praegu on Sultsi sõnul tegu küll oma aine spetsialistidega, kuid nad kas ei valda piisavalt eesti keelt või siis ei tunne õppurite kodukeele eripära, et tuupimismehhanismi asemel reaalne õppeprotsess luua. Sellest tulenevalt ei suuda õpetajad luua ka paindlikke metoodilisi võtteid. Sultsi hinangul on selliseks ettevalmistuseks tarvis ligi poolteist aastat aega.
Teiseks tuleb välja koolitada õppejõud, kes oleksid suutelised õpetajaid välja õpetama riiklikku keele-eesmärgi elluviimiseks. See puudutab Sultsi sõnul nii alusharidust, põhiharidust kui ka gümnasiste õpetavaid õpetajaid. Ettevalmistatud õppejõudude kaader, kes oleks võimeline õpetajaid koolitama ja õppetööd läbi viima näiteks venekeelsete õppuritele eesti keeles, on Sultsi hinnangul olematu. Sultsi kinnitusel on metoodikad selleks juba ammugi loodud ja mitmed koolid õpetavad muukeelse kodukeelega õpilasi riigikeeles edukalt. Ometi ei propageerita nende kogemusi ja metoodikaid laiemalt.
Õpetajate õppeaeg – eeldusel et neil on oma erialal juba kõrgharidus – on Sultsi sõnul samuti umbes 1,5 aastat.
Kokkuvõtvalt leiab Sults, et üleminekuks täielikule eestikeelsele haridusele on vaja vähemalt kolme aastat ettevalmistus- ja koolitusaega tulevastele õppejõududele, kes õpetavad õpetajaid, ja õpetajatele, kes hakkavad olema klassis õpilasi õpetama.
Seni kuni kaader ettevalmistamata, on Sultsi hinnangul ükskõik, mis keeles õpitakse, vahearvestused, tasemetööd ja eksamid tuleb aga igal juhul teha riigikeeles. Järgmisesse astmesse peaks Sultsi sõnul pääsema ainult selle tingimuse täitmisel, kaasnegu sellega kasvõi 45-aastaselt 9. klassis käimine.
BNS
ei saa rutem? Tuletan Märdile meelde kuidas käis õpe Eesti venekeelsetes merekoolides. Ainult 3-4 õppeainet oli eesti keeles, kõik muu venes. Ka vüss ja kemma. Kohe 1 aastaga tuli läbida terve keska 3 aasta kursus. Ja õpiti ja tehti ka ära.
Kuidas õpetati neegreid ja muslimeid, et nad vene keeles õpiks ja vastaks? Kiievis oli nende jaoks 8-kuulised kursused tiheõpet. Ja pärast nad rääkisid ja kirjutasid parusski nagu ette nähtud. Mingi osa kukkus küll läbi ja saadeti koju aga enamik suunati merekoolidesse õppima ja pruute …ma.
Nii et neile muukeelsetele õpsidele pole üldse vaja mingit 3 aastat, mõnest kuust tiheõppest piisab täiesti.
Ja mida noorem on laps, seda kergemini omandab ta teise keele. Kas Märt neid põhitõdesid ei tea?
Näib, et tegemist on tüüpilise pohhuismiga, lükkame aga edasi, et mitte midagi teha.
Ja kui ei suuda ise õppida õps, siis mis on tema väärtus üldse?
Märt ,sa oled utopist?
Kolme aastaga ei ole võimalik midagi revolutsioonilist teha kui senise 25 aastat väldanud vildaka poliitika tulemusena on 600 000 mitte-eestlasest ligi 350 000 jäänud kodakondsuseta, 120 000 on vastu võtnud Vene kodakondsuse ja ligi 100 000 sai naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse.
Sel kombel on üle poole Eestis elavatest mitte-eestlastest jäänud kindla staatuseta. See on väga habras vundament assimilatsiooniks. Aga üksnes eestikeelsele õppele üleminek on assimilatsiooniprotsessi element. Kas sa sellest aru ei saa? Kas me sellist Eestit tahtsime kus hakatakse inimesi poolvägisi eestistama?
Eesti teadlaste korraldatud küsitlus aastail 1995-1997 näitas, et senise “integratsioonipraktika” tulemuseks on enamiku mitte-eestlaste võõrandumine Eesti ühiskonnast ja riigist. Paljud tunnevad alandust, väljapääsmatust ja viha.
Mida teha? Kuidas ületada märgatava elanikkonnakihi võõrandumist ja saavutada rahvuste vahel usalduslikku dialoogi? Kui muuta põhjalikult kogu senist poliitikat, et see ei oleks mitte assimilatsiooni vaid integratsioonipoliitika? Kuidas ületada siis eestlaste hirmu oma riigi ja keele saatuse pärast, kui vaatamata reemigratsioonipoliitikale jääb demograafiline olukord enamvähem muutumatuks?
Oluline on panna tähele, et riigikeele oskus on küll integreerimise oluline tegur, kuid mitte ainus. Keelelist integreerimist peavad toetama poliitiline, kultuuriline, õiguslik ja psühholoogiline integreerimine. Ei maksa unustada, et inimene integreerub kõigi oma probleemidega. Kui seda ei arvestata ja kogu tähelepanu keskendatakse keeleküsimustele, võib keel rahvuste üksteisemõistmise vahendist muutuda mittemõistmise ja vastasseisu vahendiks.
meil millegipärast üldse ei räägita, on keeleõppekskõlbmatud õpikud ja õppeviisid.
Võõrast keelt tuleb õppida ja õpetada sõnade ja väljendite sageduse järgi. Mäletan kuidas tuttavad venelased kurtsid mulle, miks nad peavad õppima pähe lepatriinut ja karikakart, mida tavavestluses ettegi ei tule. Ma pole sattunud ka õpikule, kus oleks selgelt ära toodud vasted igapäeva väljenditest:
я знаю, что …
ma tean, et …
а ты знаешь, что …
a kas sa tead, et …
думаю, что …
(ma) arvan, et …
завтра мы поидём в …
homme me lähme/läheme …sse/le
я не знаю, где …
ma ei tea, kus …
есть у вас ещё …
on teil veel …
Loomulikult vajavad need ka järgnevaks täitmiseks erinevate olukordade äratoomist ja selgitust.
Millised on õpikud aga meil? Ilusate piltidega, suure trükiga. Kuid huinamuinast, mitte igapäevaelust.
Meil ei käida enam nt kingi parandamas, pigem ostetakse uued või uued vanad.
miks mu soovitus õppida Ilja Franki rööptekstide abil keelt tsensorile ei meeldinud? Et äkki mõni venekeelne hakkabki seda viisi kasutama ja siis pole 3-aastast luulu enam vajagi? Teist järeldust ma teha ei saa.