Mart Ummelas, ajakirjanik
Mõni nädal tagasi ilmus „Postimehes“ endise julgeolekueksperdi ja Reformierakonna poliitiku Eerik-Niiles Krossi artikkel „E-KRE-ML“. Pole ammu lugenud ühtki nii pahatahtlikku kirjutist oma poliitiliste konkurentide kohta. Hea on vähemasti see, et pärast niisuguse kirjutise ilmumist võib tõmmata kriipsu peale võimalikule koalitsioonile Reformierakonna ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna vahel. Jumalale tänu sellegi eest!
EKRE tuli Eesti poliitikasse vargsi ja tagasihoidlikult. Paljud eestimaalased said selle erakonna maailmavaatest ja põhimõtetest teadlikuks Tallinna Televisiooni avameelse vestlussaate „Vaba mõtte klubi“ (nüüd „Otse kümnesse“) vahendusel, kus esinesid sageli Helmed, aga ka teised ekrelased.
Olin selle saate eetrisse mineku esimestel aastatel peatoimetaja ja seejärel kanali juhatuses ning tegelesin programmiga. Peamiselt küll uudiste sisu ja teemavalikutega. Vestlussaade oli teatavasti sõltumatu tootja idee ja teostus. Ent kaitsesin igati seda ideed, sest kui ma 2011. aastal tulin TTV-sse peatoimetajaks, siis oli minu eesmärk pakkuda vaatajaile erinevaid vaatenurki ühiskonnas toimuvale, alternatiivsust; teinekord ka vastuollu minnes iseenda põhimõtetega. Ajakirjandusvabadus selles seisnebki, et ei korrutata vaid kuskilt „ülevalt poolt“ või nn. rahvusvahelistelt uudisteagentuuridelt tulevat sõnumivoolu, vaid otsitakse eelkõige OMA tõde.
Nagu tänaseks tundub, oli see õige valik, sest EKRE on erakonnana Eesti kolme soosituima poliitilise liikumise hulgas. Järelikult on ta pakkunud midagi sellist, mida teised, eelkõige aga Reformierakond ja muud pealtnäha parempoolsed, kuid sisult võimuahned ja rahvakauged liikumised, pole suutnud ega soovinud. E.-N. Krossi artikkel osutab ju silmnähtavalt, et enam ei võidelda oponentidega ausate, programmiliste vahendite abil, vaid püütakse neist teha mõjuagendid ja riigireeturid. Õnneks selline kirjutis vaid suurendab tähelepanu EKRE programmi neile punktidele, mida Kross ei taha ega suuda mõista. Pagulaskriis, moraalsete väärtushinnangute devalveerumine, rahva tegelike soovide ignoreerimine ja loobumine rahvuslikust väärikusest unifitseerivate suhtumiste ja otsuste eest, milles Eestil on raske kaasa rääkida. Need on teemad, mis Eesti valijat köidavad ja mille lahendamise nimel EKRE tegutseb.
Nagu juba alguses ütlesin, ei pruugi ma kõigi nende rõhuasetustega nõustuda ning lähtun Keskerakonna liikmena meie programmist ja taotlustest. Ent ma ei saa välistada, et minu erakonna ja EKRE taotlused paljuski kattuvad, ning kahtlemata võib Mart Helme viimastes tõdemustes näha kokkupuutepunkte ka suhtumises Venemaasse, mis seni neid kaht erakonda selgelt eristas. Eestis elavate mis tahes rahvusest põhielanike (jätaksin siinkohal kõrvale siia juhuslikult või ajutiselt sattunud immigrandid) suhete normaliseerimine, lõimimine ühiskonda oli kõige tähtsam eesmärk 30 aastat tagasi, aga on seda ka tänini. Ma loodan siiralt, et EKRE suudaks selles osas koostööd teha Keskerakonnaga, kui eesmärgiks on siiski moodustada ühine valitsuskoalitsioon, mis kahtlemata riiviks maha teravaimad servad mõlema erakonna poliitikast.
Mis kõige tähtsam – me ei saa enam eirata EKRE olemasolu ega umbes 20% valijate toetust sellele erakonnale. Eesti vajab nii mõneski asjas selja sirgu löömist ja loobumist allaheitlikkusest otsuste suhtes, mida tehakse meie rahvast kuulamata. Olen alati lootnud ja uskunud, et minu erakond suudab seista Eesti rahva tegelike huvide eest. Kui nüüd ka EKRE peaks seda soovima, saaks võitjaks olla vaid Eesti rahvas ja riik.