Peet Kask, Eesti Kongressi ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liige 1990–1992 ning Põhiseaduse Assamblee liige 1991–1992. Kuulus Rahvarindesse.
(Kirjutis põhineb Rahvarinde asutamise 30. aastapäeva ajalookonverentsil 30. septembril 2018 peetud ettekandel.)
Jutt tuleb kahest tiivast Eesti iseseisvusvõitluses aastatel 1987–1991. Üht esindas Rahvarinne, käilakujudeks Edgar Savisaar, Marju Lauristin ja Heinz Valk; teise sümboliks on Eesti Komitee, mille käilakujudena näen Tunne Kelamit, Valdo Rumessenit ja Trivimi Vellistet. Eks need kaks tiiba olid tekkinud juba varem kui Eesti Komitee, ka varem kui Rahvarinne.
Midagi ebatavalist selles lõhenemises ei ole – vabadusvõitluste mõõduka ja radikaalse tiiva olemasolu on iseloomulik mitte ainult Eestile. Nimetada võiks veel ka kolmandat poliitikute rühma, kelle käilakujudeks Arnold Rüütel, Vaino Väljas ja Indrek Toome.
Neid kolme rühma pidas silmas Rein Taagepera oma tabavas selgituses selle kohta, mis toimus: “Ühed külvavad, teised harivad, kolmandad lõikavad. Lausa bolševistlikult ebaõiglane ümberjaotus, aga nii see vabanemisprotsesside rütm tihti käib.” [1]
Ennast tunnen tihedasti seotuna esimese rühmitusega: olin tegev Rahvarinde algatuskeskuses, valituna Rahvarinde Programmikomitee liikmeks tegin kaastööd Rahvarinde ajalehele; olin valitud Eesti NSV Ülemnõukogusse ja seal aktiivne Rahvarinde tegelane. Olin ka esimese Eesti Komitee liige, aga nende peavoolupoliitikaga ma end ei seosta.
Vaatame nüüd lähemalt küsimust, mille poolest erines Rahvarinde peavoolu poliitika Eesti Komitee peavoolu poliitikast. Kui vaadata eesmärke (tabel 1), siis näeme, et põhiosas olid need ühed ja samad. Suured erinevused torkavad silma aga siis, kui võrdleme vahendeid ja strateegiaid (tabel 2). Selle tabeli esimesel real on õigusjärgsus, mida Eesti Komitee tiib püüab vaid neile iseloomulikuks ja eriti väärtuslikuks tunnuseks lugeda. Tegelikult oli õigusjärgsus ka Rahvarinde ja Ülemnõukogu arsenalis. Tõsi küll, õigusjärgsus oli kummagi poole arsenalis mõneti erinevatel põhjustel. Rahvarinde jaoks oli see peaasjalikult argument välismaailmale – sealhulgas NSV Liidu siseselt –, miks meie iseseisvustaotlusi toetada ja tunnustada. Rahvusradikaalidele oli see eelkõige vahend eestivenelaste eemalhoidmiseks Eesti poliitikaelust. Teiste vahendite poolest, mis nimetatud tabelis 2, on erinevused väga märgatavad.
Suurte erinevuste tõttu töötasid kummagi poole sammud iseseisvuse taastamisel võrdlemisi teravalt teineteisele vastu. Rahvusradikaalid takistasid reaalpoliitikuid oma eesmärkide poole liikumisel, ja vastupidi.
Näiteid sellisest vastutöötamisest on palju; neid on palju korratud ning uusi näiteid ma ei otsigi. Rahvusradikaalide silmis oli paljas Ülemnõukogusse kandideeriminegi midagi ülearust ja alandavat, rääkimata siis kandideerimisest NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi valimistel. Perestroika’le toetuse avaldamine, Isemajandava Eesti idee ja liidulepingu eesmärgiks seadmine oli nende silmis mitte lihtsalt ülearune, vaid suisa sammud okupatsiooni põlistamise suunas.
See oli annektsiooni mittetunnustamise poliitikale vastutöötamine. Eesti Komitee peavoolu seisukoht oli, et Ülemnõukogu on haldusorgan, kes ei tohi ise üldse midagi olulist muuta ega riigi staatuse kohta otsuseid langetada. Pahaks pandi sinimustvalge lipu heiskamist Pika Hermanni torni; hiljem riigi nime, lipu ja vapi taastamist, majanduspiiri loomist. Vastu töötati ka 1991. aasta märtsis referendumi korraldamisel iseseisvuse taastamise küsimuses.
Rahvarindel oli Kodukaitse organisatsioon, mille põhiülesanne oli tagada arengute rahumeelsus, ära hoida provokatsioone. Sellele vastandus rahvusradikaalide mõõdutundetu provokatiivsus. Näiteks piiripostide rammimise aktsioon Pihkva oblastis. Reaalpoliitikute seisukohalt pani see aktsioon Eesti ja Venemaa demokraatide suhetele valusa põntsu (Vare, [2] lk 92).
Reaalpoliitikute ja rahvusradikaalide strateegiad olid niivõrd suurel määral teineteisele vastu töötavad, et tekitasid tõepoolest frustratsiooni ja isegi viha. 19. augustil 1991 teatas Kaitseliidu juhtfiguur Kalle Eller riigiminister Raivo Varele, et seda valitsust nad putšistide eest ei kaitse (Vare, [2] lk 92).
Päev hiljem oli iseseisvuse taastamine reaalselt käeulatuses, ning siis jõuti lõpuks pärast pikki läbirääkimisi ka Ülemnõukogu ja Eesti Komitee vahelisele kokkuleppele. „Üksmeel“ on küll vale sõna selle kohta. Lõpuks üks rahvusradikaalidest – Kaido Kama – viibis otsuse hääletamise ajal kohal, aga poolthäält ikkagi ei andnud.
Järgmisena küsin: kas ja mil määral oli Rahvarinde ja Eesti Komitee vaheline lõhe ohtlik? Tavaliselt peetakse silmas ohtu, et kas iseseisvus saavutatakse või mitte. Vabadusvõitluse lõhedel on teine oht veel. Sageli tekivad kodusõjad just pärast iseseisvuse saavutamist. Näiteks Iiri kodusõda aastatel 1922–1923 oli ohvriterikkam kui sellele eelnenud vabadussõda. Selle sõja haavad veritsevad veel praegugi. Iirimaal olid kaks leeri selgelt eristunud (usulistel alustel) ning iseloomulikud olid ühe poole süüdistused teise vastu reetmises.
Reetmine oli märksõnaks ka Eestis, eriti pärast iseseisvuse taastamist. Mäletan Toompeal loosungeid “Surm savisaarlastele!” ning “Maha rahvuslikud reeturid…” (sealjuures “reeturid” olid ka nimeliselt üles loetud). Eestis tunnetati selgesti sõjalise sekkumise ohtu Pihkva suunalt (Praha kevadet mäletasid kõik), ent omavahelise sõja ohtu mitte nii sageli. Meil läks õnneks. Üks kergendav asjaolu oli kahe tiiva kattumine (eriti suur oli see maakondade tasemel), tihe läbikäimine ning piiride hägusus.
Lõpuks küsin: millised teened iseseisvuse taastamisel olid reaalpoliitikutel (Rahvarindel, Ülemnõukogul ning Ülemnõukogu poolt moodustatud valitsusel), millised rahvusradikaalidel (Eesti Komiteel ning Eesti Komitee-meelsetel ühendustel)?
Mõnedes teistes olukordades võib vabastusliikumiste radikaalne tiib olla ka produktiivsem kui mõõdukas tiib, aga Eestis 1980-ndate lõpul ja 1990-ndate hakul olid reaalpoliitikud produktiivsemad. Iseseisev riik saavutati üle noatera (Allman [2] lk 195; Vare [2] lk 92; Juškin [2] lk 113) ning kui kõige kriitilisemaid hetki analüüsida, siis otsustavaks sai justnimelt tegutsemine NSV Liidu riigiorganite sees. Kui 1991. aasta jaanuaris poleks Jeltsin meile appi tulnud, siis tõenäoliselt oleks meie saatus jooksnud sama rada pidi nagu Prahas aastal 1968. Nii igatahes NSV Liidu keskvõimu plaan ette nägi. Selle plaani märksõnad olid „ajutine Ülemnõukogu“, „töökollektiivide toetusdemonstratsioonid“, „ajutiste kuberneride määramine“, „nimekirjade alusel arreteerimine“, „võtmeisikute elimineerimine, osaliselt koos pereliikmetega“, „ülejäänute interneerimine ja tribunali alla andmine“, „absoluutne infosulg“, „välispiiride kinnipanemine“ (Vare, [2] lk 97).
Mida Eesti rahvusradikaalid enda teeneks võivad pidada? Minu arvates ennekõike MRP salaprotokollide teema tõstatamise Hirvepargi üritusel 1987. Ise peavad nad enda teeneks ka iseseisvuse taastamist õigusliku järjepidevuse alusel. Mina isiklikult hindan seda aspekti kaunis madalalt, sest õiguslik järjepidevus aastal 1991 tegelikult ohus ei olnud (Allman [2] lk 196, Müllerson [2] lk 140). Õigusliku järjepidevuse all mõtlesid rahvusfundamentalistid ennekõike eestivenelaste kõrvaletõrjumist poliitikaelust, mida sümboliseeris venelaste-vaba Riigikogu, valitud aastal 1992. Ja tänagi sümboliseerib seda segregatsioon, mida pean Eesti julgeoleku kõige suuremaks turvariskiks. Artemi Troitski hinnangul on Baltimaades vene diasporaa läänemeelsus madalam kui kusagil mujal demokraatlikes riikides [3].
Viited
- Taagepera, katkend isiklikust kirjavahetusest 27.8.2018.
- Junti, R. Ruutsoo, P. Kask. Kuidas me pääsesime helgest tulevikust. 2016. Trükk Dipri OÜ. ISBN 978-9949-81-281-3.
- Artemi Troitski. Kuidas Nõukogude Liidu aladelt lahkujad lõid Lääne-Venemaa. Postimees, 27.01.2017.