Vadim Belobrovtsev, Keskerakonna juhatuse liige, Tallinna abilinnapea
Paar viimast kuud on selgesti näha, kuidas meie poliitilisel maastikul on aktiviseerinud peaaegu kõik erakonnad. Veelgi enam – luuakse uusi parteisid, et järgmisel aastal osaleda parlamendivalimistel. Paljude jaoks on eelolevad valimised suisa eksistentsiaalsed, kuna nii mõnigi erakond võib valimistel ebaõnnestudes vaikselt pille kokku panema hakata.
Ainus jõud, kes võib Reformierakonna valimisvõidu lootuse kustutada, on Keskerakond. Erinevad küsitlused ja uuringud näitavad, et peamine vastasseis enne valimisi saabki olla üsnagi traditsiooniliselt Keskerakonna ja Reformierakonna vahel.
Enne valimisi räägitakse palju erinevatest võimalikest kombinatsioonidest järgmise valitsuskoalitsiooni puhul. Millised variandid on võimalikud, kes kellega võimu jagada ei taha, kes kellega sobib ideoloogilistelt paremini, keda ühendab või hoopis lahutab ühine koalitsiooniminevik? Need on küsimused, milliseid hakkame valimiste lähenedes üha sagedamini kuulma.
Kui otsa vaadata võimalikele variantidele, siis on põhiküsimuseks: kas uus koalitsioon koosneb kahest või pigem kolmest erakonnast? Teoreetiliselt on võimalik ka neljaparteiline valitsus, kuid selletaoline koalitsioon ei saa olla eriti tugev ja kauakestvalt töövõimeline. Seega on see variant pigem tõepoolest teoreetilist laadi.
Kaheparteilise valitsusega on kõik selge – selle saavad teoreetiliselt moodustada vaid Keskerakond ja Reformierakond. Erinevad uuringud näitavad, et teised n-ö mängijad tegutsevad hetkel madalamas liigas. Sotsiaaldemokraadid ja EKRE jäävad kahest eelnimetatust silmnähtavalt maha. Isamaa, Vabaerakond ja kõik väiksemad uustulijad unistavad hetkel 5-protsendise künnise ületamisest. Kõigil neil see tõenäoliselt ei õnnestu.
Keskmõte: Valimised ei ole olümpiamängud, kus kehtib põhimõte „Tähtis pole võit, vaid osavõtt“.
Kui aga rääkida kolme erakonna koalitsioonist, siis võtmeküsimuseks on: kes seda moodustama hakkavad? Arvan, et Keskerakonnal on raske tõsiselt rääkida koalitsioonist EKRE-ga, kui see erakond ei loobu oma vihaõhutavast retoorikast ega lõpeta valijate hirmutamist. Palju reaalsem on olemasoleva koalitsiooni koosseisu jätkamine (Keskerakond – SDE – Isamaa). Samas Reformierakond on selgelt valmis koalitsiooniks EKRE-ga, kui see neid tagasi võimule toob. Seega on täiesti võimalik, et 2019. aasta kevadel pannakse kokku kolmikliit (Reformierakond – EKRE – Isamaa). Sel juhul on olemas tõeline oht, et Eesti jaoks terendab äärmusliku parempoolse valitsuse tekkimine.
Natuke võiksid seda suppi tempida uued tulijad – praeguseks on parteiks saanud liikumine „Eesti 200“, kohe-kohe on areenile tulemas ka Elurikkuse Erakond. Veel ei ole välistatud, et suure mänguga võib ühineda ka mõni teine tegelane. Ja ärme unusta „uut vana“ Roheliste erakonda.
Pole vist mõtet arvestada sellega, et uustulijad teevad väga tugeva tulemuse. Samas ei saa välistada, et hea tulemuse puhul võivad nende 7–8 kohta parlamendis osutuda tõeliseks kaalukeeleks. Seega tuleks ka neid uusi tegijaid tõsiselt võtta. Mina küll ei näe, et nende seas oleks keegi, kellega Keskerakond koalitsiooni moodustada ei saaks.
Valimised ei ole olümpiamängud, kus kehtib põhimõte „Tähtis pole võit, vaid osavõtt“. Keskerakond peab need valimised võitma! Kui meie erakond ei peaks jätkama järgmises valitsuses, ootavad Eestit ees väga keerulised aastad. Oma riigi tuleviku nimel (sama hästi kui ka oma elu kvaliteedi nimel) peame tegema kõike, et see valimisvõit koju tuua. Praeguse seisuga on see täiesti võimalik – meil tuleb lihtsalt anda endast parim!