Enn Eesmaa, Riigikogu I aseesimees
ÜRO Globaalse Ränderaamistiku debatt on viinud Eesti riigi olukorda, kus kunagi varem pole välis- ja sisepoliitika, populism ning valimiseelne reiting omavahel nii tugevas seoses olnud. Koridorides käivad ühed jutud, koosolekutel teised ning meedias hoopis kolmandad.
Eriliselt paistavad silma opositsioonierakonnad, kes püüavad kasutada võimalust kaubelda ja lisatingimusi seada, kuigi tegemist on välispoliitilise küsimusega, millega alati oleme üritanud ühist joont hoida. Erandiks on siinkohal EKRE, kes on varasemalt kui ka praegu selgelt vastu olnud. Seega peale rahva hirmutamise on neile raske midagi pahaks panna. Küll aga paneb kulmu kergitama Reformierakonna tegutsemine tõstes eelseisvad valimised ja sisepoliitika kõrgemale varasemalt viljeletud välispoliitilisest joonest.
Ühtlasi soovib Reformierakond oma muudatustega Riigikogule saadetud avalduses parlamendi rolli ja otsustusõigust pisendada ning välispoliitilist joont lõhkuda. Seda huvitavam, et olid just mitmed reformierakondlased need, kes soovisid ränderaamistiku küsimuse parlamenti toomist. Reformierakonna segased signaalid tekitavad küsimuse, kelle ja mille eest tegelikult seistakse? Ühelgi teisel erakonnal pole opositsioonis nii pikka kogemust, kui Keskerakonnal. Sellele vaatamata oleme alati tõstnud Eesti riigi välispoliitika ettepoole erakonna reitingust ja võimalikust koalitsiooni lõhkumisest.
Muret valmistab ka tõsiasi, et ränderaamistik on saanud mitmeid üle paisutatud tõlgendusi, mis tekitavad nõutust, mille ja kelle huvides see toimub? Eesti välispoliitika on alati lähtunud eesmärgist tagada riigi püsimajäämine. Meie ei saa lubada täielikku isolatsiooni muust maailmast – ei geopoliitilise asukoha kui ka oma väiksuse tõttu. Seda enam vajame selgeid reegleid rahvusvahelisel tasemel, sest üksi jäädes puudub meil tegelik kaitse Eesti riigi suveräänsusele. Praegu soovivad aga mitmed jõud näidata, kuidas ränderaamistik soovib riikide iseseisvust ja otsustusvõimekust lõhkuda – ent nii see tegelikult pole. Siinkohal oleks veel kord paslik meenutada esmaspäeval Riigikogusse saabuva avalduse põhimõtteid.
ÜRO Globaalne Ränderaamistik on õiguslikult mittesiduv koostööraamistik, mida on rõhutanud ka EV õiguskantsler. Raamistik rõhutab fundamentaalset põhimõtet, et igal riigil on suveräänne õigus kujundada rändepoliitikat ise. Ränderaamistiku toetamisel tuletab rõhutada järgmisi põhimõtteid: 1. Raamistik austab riikide suveräänsust ja kinnitab riikide võõrandamatut õigust kujundada oma immigratsioonipoliitikat ja –seadusandlust. 2. Ränderaamistik ei loo uusi õiguslikke kategooriaid. Sisseränne pole inimõigus, vaid seda reguleerivad riigid oma siseriiklike õigusaktidega. 3. Raamistik peab esmatähtsaks tõhusat piiride haldamist riikide julgeoleku tagamiseks. 4. Olukorras, kus riigid on silmitsi ebaregulaarse ja illegaalse sisserändega on ÜRO raamistik oluline, et riigid oma kodanikud tagasi võtaksid. Tagasisaatmise võimaluse tagamine on oluline osa kogu Raamistikust. 5. Raamistik rõhutab vajadust tegeleda ebaregulaarse rände algpõhjustega. 6. Globaalse Ränderaamistikuga ei võta riigid kohustust avardada seaduslikke rändekanaleid. Pidasin vajalikuks need punktid kokkuvõtlikult välja kirjutada, kuis tõlgendamise fantaasia on erinevates ringkondades üllatusi tekitav.
Esmaspäeva eel oleme olukorras, kus suurim opositsioonijõud sõnades toetab eelpool väljatoodud mõtteid, kuid tegudes peab sisepoliitilist heitlust olulisemaks. See paneb küsima, milliste väärtuste eest Reformierakond tegelikult seisab, missuguseid põhimõtteid ning erakonna juhtide öeldut usaldada ja tõsiselt võtta? Ühel hetkel nõutakse jõuliselt leppe toomist parlamenti, mõned päevad hiljem tehakse nägu, nagu poleks Riigikogul selle teemaga midagi pistmist – välispoliitika ja valitsuse teemad meid ei huvita. Või siis juhul, kui Reformierakond saab määrata tingimused, kuidas ja mil viisil otsust vastu võetakse. See pole kuskilt vaadates riigimehelik käitumine erakonnalt, mis on aastaid peaministrierakonna vastutust kandnud. Riigikogu juhatuse liikmena jääb ebaselgeks ka sõnum, justkui parlament ei tohi ränderaamistiku teemal sõna võtta – kas me oleme või ei ole parlamentaarne vabariik? 101 rahvaesindajat on Riigikogusse valitud, vande andnud ja igapäevaselt tööd tegemas, et just kõigi eestlaste huvide ja tõekspidamiste eest seista. Millegipärast soovivad kaks opositsioonierakonda seda sisepoliitiliste huvide tõttu lõhkuda.
Loodan siiralt, et Reformierakonna esimees võtab antud olukorras vastutuse lõpetada opositsiooni poolt poliitilised mängud ning teha selgeks, kas nende erakond toetab või ei toeta ÜRO ränderaamistikku.
Enn ikka inglissit kuigipalju oskas, kuidas ta nüüd sellist valet vahutab? Võiks ikka lugeda ka teistes keeltes ja võrrelda. Samuti eelmiste taoliste “mittekohustavate lepetega”, mis peagi on kaela määritud ja millest enam enna järgmist maailmasõda lahti ei saa.
Miks Enn pole püüdnudki vastata küsimusele, kui see lepe mitte kedagi mitte millekski ei kohusta, siis milleks seda üldse vaja on? Kas see on siis samasugune lullu nagu nõukogude ajal “partei ja valitsus hoolitsevad rahva heaolu eest”? Nagu nüüd klikk maksude tõstmise ja väljamõtlemisega. Kimm tahab isegi turistidele maksu selga panna.
Reformierakonna poliitikud pole kunagi riigimehelikult käitunud. Nad mõjutavad inimesi valede ja laimuga. Nad segavad keskerakondliku valitsuse tööd, kes püüab parandada neid tohutuid vigu, mida eelmised valitsused on teinud viies meie elatustaseme viimaste hulka. Reformi tagatoas on kuritegelik organisatsioon kes koostab valestsenaariume tublide inimeste kohta. Nüüd on moodi läinud korruptsioonisüüdistuste väljamõtlemine, aga ise nad on kõige suuremad korruptsioonimeistrid.
on kena, et Eesmaa on ÜHEPALGELINE. Nagu NLKP kunagi õpetas, on ta sellele õpetusele jäänud truuks tänaseni ja 99% ka surmani. Et rahval oleks hea elada, tuleb teda nöökida!
on ehe näide, kui inimene valib elus vale tee ehk ala. Ka meil oli tehases tubli töömees, teenis üle 300 rubla kuus ja oli kõigile loomulikuks eeskujuks. Siis aga meelitati ta rahvasaadikuks ja sokutati ka brigadiriks. Mees käis alla, palka sai vähem, töökohustused jäid täitmata ja pere läks ka laiali. Suri jota ja kodutuna.