Doris Kareva on kahtlemata viimaste aastakümnete Eesti silmapaistvaim poetess, Anna Haava ja Marie Underi mantlipärija. Ta pole kunagi eriti tükkinud avalikkusse ja nii mõnedki tema elulooseigad on avalikkuse ette toonud teised; osalt ka selleks, et tema päikesepaistes ennast paremaks näidata. Ent sellest edaspidi. Doris on ka üks harvu eesti luuletajaid, kes, jõudnuna avalikkusse väga noorena, püsib tipus tänini. Aastad toovad loomulikult juurde küpsust ja ehk muudavad algusaastate värsse vähememotsionaalseks, rohkem mõtlikuks ja elutargaks.
Doris Kareva sündis helilooja Hillar Kareva perekonnas 28. novembril 1958. Aastatel 1966–1977 õppis ta Tallinna 7. Keskkoolis, 1977. aastal astus Tartu Ülikooli filoloogiateaduskonda. Lahkus Tartu Ülikoolist 1979. aastal, sest sealne õhustik ei olnud noorele isemõtlejale enam vastuvõetav. Samal aastal leidis ta tööd kultuurilehe „Sirp ja Vasar“ toimetuses korrektorina. 1983. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli kaugõppes cum laude inglise filoloogina. Aasta varem sai temast Kirjanike Liidu liige.
1992–2008 töötas Doris Kareva UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni peasekretärina. 1997–2002 oli ta ajalehe „Sirp“ kirjandustoimetaja, 2009–2010 ajakirja „Meie Pere“ peatoimetaja. Alates 2011. aastast kuni 2013. aasta sügiseni oli ta taas „Sirbi“ kirjandustoimetaja.
Doris Kareva oli kirjandusrühmituse „Wellesto“ liige ning üks selle asutajaid.
Doris Kareva esimene avaldatud luuletus ilmus 1960. aastate lõpul koolialmanahhis “Trükitähed”. Laiema avalikkuse ette jõudsid tema luuletused ajakirjas „Noorus“ 1974. aastal. Abituriendina osales Doris Kareva Kirjanike Liidu Tallinna noortesektsiooni ja Eesti Televisiooni kirjandussaadete toimetuse algatatud “Noorte kirjandussündmusel ’76”; valik tema luuletustest ilmus seejärel välja antud kogumikus “Viis tüdrukut ja kaheksa poissi”. 1978. aastal avaldati esikkogu “Päevapildid”.
1991 pälvis ta Juhan Liivi luuleauhinna, 1991 ja 1993 ajakirja „Looming“ luulepreemiad. 1993 sai ta Eesti Vabariigi kultuuripreemia luulekogu „Maailma asemel“ eest ning 2006 luulekogu „Aja kuju“ eest. Luulekogu „Mandragora“ tõi talle 2003. aastal Eduard Vilde preemia.
Kui 2007. aastal kutsuti ta Göteborgi raamatumessi peaesinejaks, siis enne seda oli rootsi keelde tõlgitud Doris Kareva luulekogu „Aja kuju“. 2007. aasta juunis sai Doris Kareva Eesti Kultuurkapitali stipendiumi „Ela ja sära“.
Riiklik tunnustus tuli 2004. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi kujul.
Doris Kareval on hispanist Lembit Liivakuga tütar Mai Lee (sündinud 28.12.1984), kes on avaldanud luulekogusid ning töötanud teatrites dramaturgina.
Kui Doris Kareva sai „Mandragora“ eest Vilde auhinna, intervjueeris teda „Õhtulehes“ Ivar Sild. Ta kirjutas: „Doris Kareva on üks tuntumaid ja kaunimaid eesti poetesse, kelle esikkogu „Päevapildid“ ilmus 1978. aastal. Karevast on saanud omamoodi legend, keda loetakse ja hinnatakse, kuid keda kriitikud ei oska paika panna – on ta rahvakirjanik või süvakunstnik. Ise vaatab poetess oma loomingut eelkõige kunsti seisukohalt.“ Kui talt küsiti, milline on hea luule, vastas Doris: „Üks võimalikke vaatepunkte on, et pole olemas head ja halba luulet. Luule kas on või ei ole. Ja selle tunneb ära nagu elektrilöögi. Ta mõjub.“
Doris Karevalt on ilmunud 16 oma luulekogu ning alles tänavu värske luulekogumik “Eesti tunne”, mille ta koostas enam kui 400 isamaalisest luuletusest ja laulutekstist, mis peegeldavad eri järke Eesti ajaloost. Doris Kareva ise sõnas „Aktuaalsele Kaamerale“, et kuna raamatu pealkiri on “Eesti tunne”, siis ta üritaski välja mõelda, mis tunne see olla võiks: “Klassikaline on see pühapäeva Eesti või pidupäeva Eesti, aga lisaks sellele on veel palju varjundeid. Teatud aegadel on igatsus kodumaa järele, aga on ka kibedusnoote, kriitilisi noote ja kõhklusi.”
Peale selle on paljudes keeltes avaldatud tema luuleraamatute tõlkeid.
Ühest Dorise austajast tuleks veel rääkida. Enne seda aga vastus Ivar Silla küsimusele, kui tähtsal kohal tema jaoks on armastus. Poetess vastas: „Esmatähtsal. Ja ma ei mõtle seda kitsalt. Tegelikult mõistab inimene sügavuti ikkagi ainult seda, mida ta armastab. Sellepärast on armastusvõime ehk siis hoolivus üks kõige olulisemaid inimlikke omadusi. Lausa kahju, et koolis põhiasju ei õpetata: kuidas armastada, kuidas õnnelik olla, kuidas surra.“
Kui 2012. aastal ilmus president Toomas Hendrik Ilvese mitteametlik elulooraamat, siis selgus, et tema oli nooruses ka üks Doris Kareva austajaid, kui nad tegutsesid koos rühmituses „Wellesto“.
„Õhtulehes“ ilmunud artiklist võime lugeda järgnevat: „Kareva, nagu meenutab ajakirjanik Ülo Mattheus Delfis, oli rühmituse hing. Tulevane president Ilves oli siis raadio „Vaba Euroopa“ eesti toimetuse juhataja. Elulooraamatus väidetakse, et tulevane tipp-poliitik ja noor poetess veetsid 1980-ndate lõpul peaaegu kogu vaba aja koos ja käisid koos ka välisreisidel. Kareva oli siis 30, Ilves 35. Delikaatselt on raamatulehekülgedel vihjatud, et Ilvest võlus algul naise looming – ta on tõlkinud mitu Kareva luuletust ja teksti, sealhulgas tähendusrikka pealkirjaga valikkogust “Armuaeg”. Kui teda köitis juba ka naine ise, tabas Ilvest inspiratsioonipalang ja ta pühendas Karevale rohkesti värsse. Neid olevat ühe usaldusväärse inimese hoole all kahe sentimeetri paksune kuhi. Nagu ütleb biograafia veergudel luuletaja Indrek Hirv, olevat Kareva omakorda näinud Ilveses tõelist meest. Tegu olnud ilusa ja suure armastuse looga. Pikalt seda romanssi siiski ei lahata. Ei paljastata ka, kas tegu oli kahe vaimuinimese platoonilise armastuse või kirgliku suhtega. Raamatuveergudel oletab Mattheus, et suhe lõppes hiljemalt 1993. aastal, kui Ilvesest sai Eesti suursaadik USA-s, Kanadas ja Mehhikos.“
Eesti vaieldamatult silmapaistvaima poetessi juubelilugu ei saa lõpetada, esitamata tema luulenäiteid. Esikkogus „Päevapildid“ on ilmunud tema autobiograafiline luuletus „Doris“.
Temast maha jäänud jälgi loevad,
kel juhtub olema seesama tee.
Ja mõned pilavad ja mõned poevad.
See puutub teda, teiseks küll ei tee.
Ta jätkab ikka oma jäljerada.
Liig tujukas, et olla Lemmik Loom.
Ja kuigi teda püüti kodustada,
jääb talle lõpuni ta kassiiseloom.
Elukogemust näitab ehk 2015. aasta kogus „Perekonnaalbum“ ilmunud „Põhimõte“.
Iga peeker põhjani juua
olgu kibe või magus see sõõm,
õnnekillust kaleidoskoop luua,
et saaks tuhande kordseks su rõõm
käia kõikide Kolgata läbi,
teades hästi kui magus on patt,
kanda eneses põlgust ja häbi,
hoida puhtust veel kiirgavat.
Iga viimne kui võimalus võtta,
kõige halvemast sõeluda head,
ja kui tulebki minna sul sõtta,
kanda lipuna enese pead!
Mart Ummelas