Krimiseriaal „SILD / МОСТ“ neljapäeviti TV3-s
Uue aasta kolmandal päeval startis TV3-s krimiseriaal, millel eesti- ja venekeelne kaksikpealkiri. Mitmes keeles peaks seriaal jooksma kogu hooaja, saades alguse Narva ja Ivangorodi vahelisel piirisillal leitud Riigikogu liikme tükeldatud laibast. Surnukeha on asetatud riigipiirile täpselt nii, et üks kehapool jääb Eesti ja teine Venemaa poolele. Mõlema riigi territooriumil toimuv uurimine näitab, et „Tõeterroristi“ nime taha peitunud kurjategija tahab tähelepanu tõmmata sotsiaalsele ebavõrdsusele.
Aga ei saanud see seriaal head starti sillasüžeega, ega võtnud uurimine vedu Narvas, Peterburis ega Tallinnas. Mitte sellepärast, et uurijad või näitlejad oleksid olnud kehvad. Nõrgaks kohaks osutub hoopis kahe riigi vaheline sild.
Sest seriaalis on tegemist vale sillaga. Taani ja Rootsi vahelisel Öresundi sillal ning selle lähistel võetud kaadrid on püütud paigutada Narva sillale, kuid need paistavad võltsidena. Võltsid on nii sild kui ka riik. See scandnoir-žanr, mis toimib hästi Rootsi ja Taani vahelise silla abil üle väina või näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa vahel üle Reini jõe, aga potentsiaalselt ka Eesti ja Soome vahel, kui kunagi peaks Tallinna ja Helsingi vahele kerkima maailma pikim sild, ei toimi Eesti ja Venemaa vahel.
See, mis on usutav normaalne läbisaamine riikide uurimisorganite vahel, ei toimi Eesti ja Venemaa vahel reaalses elus. Seepärast ei ole usutavad ka stsenaristide ponnistused panna koos töötama Eesti kriminaalpolitsei uurija Inga Veermaa, keda kehastab Leedu näitleja Ingeborga Dapkūnaitė, ning Peterburi detektiiv Maksim Kazantsev näitleja Mihhail Poretšenkovi kehastuses. Niisugust koostööd praegu lihtsalt ei toimu.
Inga ja Maksim ei saa kehastada Skandinaavia Agnethat ja Madsi, olgugi et nood on samuti pärit eri riikidest ning lisaks niivõrd erinevate iseloomudega. Inga on tehtud nii puiseks ja robotlikuks kui üldse mõnd rolli teha saab. Maksim on seevastu inimlikult karune Vene uurija, kel küll kodused probleemid teismelise poisiga ja arvatavalt lahvatavad lahkhelid naisega, kuid muidu sümpaatne tegelane. Sama sümpaatne kui need Venemaal viimastel aastatel valminud arvukate krimiseriaalide uurijad, keda saab praegu näha mitmelgi Eesti telekanalil.
Eesti naisuurijale on ebausutavuse tõstmiseks külge poogitud veel keelevigurid, mida ühele Leedust pärit näitlejannale iseenesest ei saa pahaks panna. Tema tegelase keel sarnaneb rohkem kodumaisele robot Abotile kui võimalikule muukeelsele uurijale Eesti politsei ridadest. Aga on võimalik ka teisiti. Miks mitte keeledublandi abil, nagu ühele Lätist pärit naiskangelasele „Viimses reliikvias“?
Kuidas aga kujutada reaalselt ette mõlema riigi uurijate käike vabalt üle silla Peterburi, Narva ja Tallinna? Inga helistab Maksimile ning on kohe järgmisel päeval Peterburis uurimist juhtimas. Inga helistab uuesti Maksimile, ning too tormab keset ööd ummisjalu Narva kuritööd lahendama. Mõeldamatu! Seda ajal, kui Venemaalt ei saa isegi tavalist vastust uurimisasutuse või prokuratuuri järelepärimisele kirja või arvuti teel.
Pole muidugi kahtlust, et edaspidi üritavad nii Inga ja Maksim kui ka teised üle saada esialgsest kohmetusest ja kahe riigi vahelistest pingetest ning annavad maksimumi oma rollide usutavuse suurendamiseks. Rääkimata teistest Eesti tippnäitlejatest Elina Purdest, Guido Kangurist, Andrus Vaarikust või Marta Laanist.
Kuigi sillaseriaal on oma žanris väga populaarne ning jookseb paljudes riikides, peaks meie versioon olema suunatud ikka kodumaisele vaatajale. Habras Eesti ja Venemaa vaheline sild aga ei lase seda täiel rinnal nautida.
Aivar Jarne
tahtmist pean Aivariga 90% nõustuma. Muidugi on selles palju mitteusutavat, nii suhetes kui ka asjaajamises. Vankad paneks kohe piri ette või vahele, et see on naše ja see vaše. Ning mitte keegi ei mögiseks. Kuid ega see sari teadjatele toetugi, see on üks paljudest katsetest rahuldada lihtvanka vaba aja surmamitahet. Paljud vanemaealised ju ainult teleka ees istubki. Tean seda omast käest, sest käin ikka üle piiri tuttavatel külas. Isegi keskmise ajutöötlusega vankal pole aimugi eesti keelest, kuid valestihääldamise varjunditest saavad ka nemad aru. Seda aga oodataksegi, nagu ka kartvelide hääldust vene keeles. Sari ise sisult ei erine teistest krimisarjadest, mida toodetakse hulgi. vahel NTV-le hüpates saab neid jälgidagi, kuni mingi vale lahend vastu ei hakka. Nüüd vaatan vaid RTR-ist Proua Kirsanova saladusi, mis pole üldse meieaegne. Muudes jäävad vead hunnikute kaupa silma ja jube on ka venelaste eesti, inglise, itaalia ja saksa keel, kui nad neid ahvivad. Asi odavuses, sest palgata mõnd emakeelset läheks 10 korda kallimaks, kui oma odav näitleja pursib ise otse. Ja vankadele on juba aastakümneid kujutatud eestlasi ette kui aeglasi surnumatjaid, eks too litakast näitlejanna seda osa täidagi. Kuigi me ise imestame, et me sellised oleme.
Nii et see sari ongi suunatud pigem vankadele ja vankameelsetele lauristinlikult madala vaimse tasemega surmaeelikutele. Kuna neid on ka Eestis, Lätis ja Leedus hulgi, siis leiab see sari nende seas palju suurema poolehoiu kui meil. Kui asi ise lahutada näitlejatest, keelest ja riikidevahelistest suhetest, siis on ta olemas.
Me võiks seda sarja vaadata teistmoodi kui vankad. Las nemad naudivad tegevust ja näitlejaid, meie nautigem sealesinevaid vigu ja usutamatusi.