Googeldades valimiste eel rahvastikupoliitika alusmõisteid

Jaak Uibu, Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant

Aasta tagasi kirjutasin seeria rahvastikupoliitikat käsitlevaid artikleid, milles tuginesin rahvastikupoliitika mõningate alusmõistete esinemissagedusele googeldamisel esimese kolmekümne viite hulgas. Esimene artikkel oli „Miks te kardate kirjutada rahvastikukriisist?“, teine – „Miks te kardate kirjutada rahvastikupoliitikast?“. Olles teadlik meetodi puudustest, annab see siiski pea tõenduspõhiselt pildi poliitikute, ajakirjanike ja teadlaste suhtumisest sellesse teemasse.

Äripõhine Google toob esimeste hulgas välja kõige minevama/loetavama kauba.  Viited tulevad ja lähevad, aga teatud püsivuse leiame neis ometigi. Pealegi igaühel on võimalus  kontrollida. Googeldades päringuga rahvastikukriis, leidsin aasta tagasi esimese kolmekümne viite hulgas enda nime pooltel juhtudest, käesoleval aastal – kolmandikul juhtudest. Googeldades möödunud aastal päringuga rahvastikupoliitika, ilmus Jaak Uibu nimi tulemustesse neli-viis korda, käesoleval aastal ikka neli korda.

Kolmveerand aastat enne valimisi kirjutasin üleskutseartikli „Kel pole rahvastikuprogrammi, hoidku eemale Riigikogust“. Poolteist kuud enne valimisi  on ehk parim aeg kuldterminiga rahvastikutaaste kindlaks teha, kuidas poliitikud, ametnikud, teadlased ja meediategelased  oma kohust on täitnud. On ju rahvastikutaaste see, millega tuleb tegelda, mida kajastada programmides ja projektides. Googeldame selle mõistega … Ja jälle kohtasin enda artikleid, jälle kaheteistkümnel korral kolmekümnest! Võimatu on tunnustada sellist olukorda, kus palgalised tegijad oma kohustust ei täida ega kirjuta põletaval teemal. Olen ju ainult autsaider, kes kiibitseb (äkki hoopis kiibistab?) tegijate tegusid ja tegematajätmisi.

Kui Riigikohus leidis, et rahvastikukriisi lahendamine on Riigikogu ja valitsuse ülesanne, siis, olles testinud kõiki valitsuse liikmeid nende võimutasandil, leian, et neil pole vajalikku asjatundlikkust selles. Ülo Vooglaiu sõnul – juhtkonna ametialane ettevalmistus on puudulik. Toome näite. Viis aastat tagasi kirjutas mulle Kristina Kallas: „Kuna ma isiklikult olen veendunud, et rahvastiku teema on üks ja ainus teema, mis Eesti valitsejaid peaks praegusel momendil muretsema panema ja mis vajab ülikiiret tähelepanu, siis ma püüan teha kõik endast oleneva, et debatt Eesti rahvastiku teemal tähelepanu alla kerkiks, eelkõige eelseisval valimiste aastal.“ Ja kui võim Kristina ees hakkas juba terenduma, pani ta rahvastikuga kohe puusse, toonitades rahvastiku põhiprobleemina hoopis vastuolu eestlaste ja venelaste vahel.

Teine näide ühest teisest Kallasest – seekord Siim Kallasest. Tema kinnitas mulle kirjas kolm aastat tagasi, et eesti rahvas pole seni välja surnud ega juhtu see ka edaspidi, kuid tal pole aega selle tõsise teemaga tegelemiseks. Selles vastuses peegeldub salakaval ultraoptimism, et  rahvaga võib lõputult reforme läbi viia ja katsetada, sest rahvas ei hävi. Rahvastikustatistika näitab, et nii see ei ole.

Pole siis ime, kui raha maetakse asfalti, betooni, Rail Balticusse ja meelelahutusse, aga mitte rahvuse kestmisse. Poliitikud leiavad võimaluse tagasi lükata kõik konkreetsed ettepanekud ja seavad üles plagusid vaid eesmärkidest  ja lühisõnumitest „meie teeme“ või „meie tagame“.  Ollakse juba leppinud rahvastiku vananemise ja vähenemisega ega panustata väljapääsu otsimisse.

Hiljuti pöördusin Mailis Repsi kui riigi haridus- ja teadusvaldkonna juhi poole võtta enda peale vastutus ja initsiatiiv rahvastikutaastes kompetentsuse kujundamises erinevatel võimutasanditel. Seejuures tähtis pole mitte ainult Mailis Repsi isiklik panus rahvastikutaastesse, vaid just tema kava presidendikampaanias 25. juulist 2016 – luua EV Presidendi  rahvastikupoliitika ekspertkogu. Kahjuks president  Kersti Kaljulaid seda ideed üles ei korjanud.

Palusin Mailis Repsi, et ta oma tollase mõtte fokuseeriks ümber Haridus- ja Teadusministeeriumi rahvastikutaaste ekspertkoguks, mille esmaseks ülesandeks võiks olla programmi ja süsteemi loomine valitsus- ja  omavalitsustöötajaile kompleksselt demograafia, ühiskonnateaduste ja poliitika alal. Sellise ettepaneku tegin märgukirjas haridus- ja teadusministrile 7. jaanuaril 2019. Kirja koopia saatsin peaministrile, sest just Jüri Ratas tunnistas Riigikogu ees aastal 2013, et rahvastikukriis varjutab meie saavutusi Euroopas, ja tema initsiatiivil seati  koalitsioonileppes 2016. aastal rahvastik riiklikuks prioriteediks.