– küsisin sundüürnikuna oma kirjutises Heimar Lengi koostatud raamatus „Lõhutud elud. Eesti omandireformi sundüürnike lugu 1989–2011“ (2011, lk 99–109).
Meenutan nüüd, et Eesti Üürnike Liidu poolt anti 13. septembril 2016. aastal Riigikogu esimehele Eiki Nestorile üle 5146 toetusallkirjaga kollektiivne pöördumine omandireformis tekitatud uue ülekohtu ja kahju heastamise nõudega ning lisatud oli ka asjakohase seaduse kavand. Kutsutuna osalesin valitsuse omandireformikomisjoni tegevust kokkuvõtval istungil 23. oktoobril eelmisel aastal.
Istungit juhatas komisjoni esimees, riigihalduse minister Janek Mäggi. Põhiettekande tegi rahandusministeeriumi riigivara osakonna nõunik Uku Hänni, kes teavitas töö tulemustest nn sundüürnike registri loomisel. Riiklikus omandireformi registris registreeritud aadressandmed on enamikul juhtudel adekvaatsed, sest nende abil tuvastati vara tagastamise menetlustes tagastatava vara koosseis. Sellel baasil moodustatud andmekogus on 5 143 tagastatud elamu aadressi, millele vastab 57 050 aadressikirjet (korterinumbrit) rahvastikuregistris. Vara tagastamise aegse aadressiga seotud isikunimede arv on 31 170. Isikuid, kelle tänapäevased kontaktandmed on seni õnnestunud kindlaks teha, on 19 994. Märgatav osa (10 597) inimestest, kes elasid vaadeldavais eluruumides nende tagastamise ajal, on tänaseks surnud.
Kui Uku Hänni teatas, et riigihanke korras (Eesti kõrgkooli teadlastelt) koostatava õigusriivet kogenud isikute „andmekogu on võimalik kasutada teadusliku uurimistöö otstarbel kuni 10 aasta jooksul ja sellel andmekogul ei ole mitte mingit muud juriidilist tähendust“, läks istungist osavõtnute seas lahti tõeline kriitiline arvamuste orkaan. Komisjoni liige Helle Kalda meenutas Uku Hännile, et „me pidime tegema andmebaasi vaid omandireformi aluste seadusega tagastatud majades elanud üürnikest“ ning tegi ettepaneku, et inimesed registreerivad end ise vabatahtlikult. Eesti Memento juhatuse esimees Leo Õispuu aga teatas, et tema on juba ise alustanud represseeritute osas sellise nimekirja koostamisega.
Riigikogu liige ja Eesti Üürnike Liidu juhatuse liige Heimar Lenk tegi ettepaneku anda võimalus oma kodu erastamisõigusest ilma jäänud inimestele avalduste esitamiseks. Sundüürnik Tiiu Joller püstitas küsimuse, milline peaks välja nägema heastamise protsess sundüürnike pärijate suhtes, ja vastas ka ise sellele küsimusele: loomulikult analoogselt, nagu seda kohaldati tagastatud majade omanike järglaste suhtes. Möödunud kahe aastaga on suudetud edeneda vähe. Küll on positiivne see, et valitsuskomisjon on tuvastanud isikute arvu, kes ei saanud erastada oma kasutatavat eluruumi üldistel alustel tööaastate (EVP) eest.
Akadeemik Anto Raukas teatas, et Eesti kõrgkoolide teadlaste rakendamine niisuguse andmekogu koostamiseks on mõttetu. Akadeemilise taustaga isikud (A. Raukas, T. Nirk) said aru kavandatava uuringu ja selle tarbeks koostada kavatsetava andmekogu tulutusest komisjoni ette seatud probleemi lahendamiseks. Avaldasin ka arvamust, et eluruumi erastamise võimalusest ilma jäänud isikute taotlusi võiksid koguma hakata KOV-ide üksused.
Kokkuvõtvalt jäi komisjonis kõlama mõte, et kahjukannatajad ise pöörduvad taotlusega kohaliku omavalitsuse poole.
Tallinna abilinnapea Eha Võrk pidas siis vajalikuks, et enne töötataks välja selle avalduse vorm. H. Lenk ja A. Raukas tegid ühise ettepaneku, et J. Mäggi esitaks valitsusele ettepaneku komisjoni töö jätkamiseks ka tuleval aastal, kuni reaalsete tulemuste saavutamiseni. Kõik osalenud toetasid seda ettepanekut ja J. Mäggi lubas selle ettepaneku valitsusele ka edastada.
Tavi Nirk,
PhD, TTÜ emeriitdotsent