Kapitalismis on raha A ja O! Esiteks: raha on raha ja ilma rahata ei ole kapitalismi. Sellest faktist aru saamata ei tule ka riigivalitsemisest midagi välja. Teiseks: kapitalism ei ole võimalik ilma pankadeta, mistõttu võib öelda, et raha on ühtlasi ka pangad. Pole raha – pole panku, ja vastupidi.
Pankurid on rikkad ja nende rikkuse allikaks on olnud just pankade omamine ja nendes töötamine. Kuna pangad tegelevad liigkasuvõtmisega ehk lisaväärtuse saamisega selle sõna otseses mõttes, siis seda peetakse elanike poolt üldiselt täiesti arusaadavaks ja vajalikuks tegevuseks, kuid mitte alati. Näiteks maailma ühed mõjukamad mõtlejad survestavad meid liikuma võrdsema ühiskonna ja looduse väiksema kurnamise suunas ehk teiste sõnadega – nüüdisaegne kapitalism liigub üldise kriisi poole.
Rooma Klubi presidendid Ernst Ulrich von Weizsäcker ja Anders Wijkman (Rooma Klubi kaaspresidendid) koos 34 Rooma klubi liikme ja paari külalisautoriga üllitasid Rooma Klubi 50. aastapäevaks olulise töö „Come On! Capitalism, Short-termism, Population and the Destruction of the Planet. A Report to the Club of Rome“ (Springer 2018), mis on kogu maailma elanikkonnale edasise eksisteerimise seisukohalt olulise tähtsusega. Praegu on eelnimetatud härrad Rooma Klubi aupresidendid.
Rooma Klubi on seisukohal, et 20. sajandi 80-ndatel aastatel toimus kapitalismi mandumine, mille peamiseks allikaks oli kasumi saamine finantsspekulatsioonide tagajärjel. See oli maailmas 2008.–2009. aasta finantskriisi tekkimise põhjus. Kuid nii huvitav kui see ka polnud, pankurid siis mitte ainult ei säilitanud oma positsioone, vaid tulid sellest olukorrast välja võitjatena, ja kedagi neist ei pandud vangi…! Samal ajal on pangad tegelnud tohutusuurte rahapesuskandaalidega. Pole vaja kaugelt otsida – Danske Panga afäär, mis on otseselt seotud Eestiga?!
Kuidas meie riigi juhtivad töötajad koos Eesti Panga presidendi ja nõukoguga ning meie justiitstegelastega ei saanud isegi siis aru, kui Eestis hakati massiliselt trükkima 500-euroseid rahatähti, et käimas on suurejooneline rahapesu… Kui nii, siis nad ei tohiks selliseid ameteid pidada. Danske Panga afäär on ruineerinud meie riiki tugevasti. Milline riik siis tahab investeerida sellisesse riiki, kui siin karistamatult tegeldakse selliste sigadustega?!
Käesoleval ajal on maailma finantsoperatsioonidest 98% spekulatiivse iseloomuga. Korporatsioonide juhid hoiduvad osavalt kõrvale neile pandud maksude maksmisest, rääkides seejuures, et nad ei riku ühtki juriidilist seadust. Rooma Klubi raporti autorid kinnitavad, et on vaja muuta kehtivaid juriidilisi seadusi. Kuid miks ei ole neid siis seni muudetud? Kelle huvides pole seda tehtud?
Euroopa Liitu trügisid vaesed Ida-Euroopa riigid, kus praeguseni valitseb varakapitalistlik ehk, täpsemini – röövkapitalism, kui kapitalismi esimene faas. See tähendab, et need isikud, kes on nn esimese miljoni kuritegelikul teel saanud (s.t kaaskodanike käest varastanud või röövinud) on veel elus ja nende järglased alles tegelevad vanemate poolt varastatu ja röövituga, samuti rahapesuga. Varakapitalism on vältimatus vastuolus klassikaliste kapitalistlike riikide ühiskondadega, kus kapitalistid on juba palju põlvkondi olnud kapitalistid ja seetõttu on neil „arenenud“ kapitalistiks olemise maailmavaade ja eesmärgid, kõikide kaasnevate plusside ja miinustega.
Pidage meeles, et need kaks kapitalistideks olemise tasandit on väga erinevad. Seepärast ei ole ka selline erinevate kapitalistidega riikide kooslus, mis moodustavad Euroopa Liidu, arvatavasti võimeline kaua vastu pidama.
Riigikogu valimiste eelne perioodil peaaegu kõik erakonnad loopisid valituks saamise puhuks selle sõna kõige tõsisemas mõttes peaaegu mõeldamatuid lubadusi, mida olemasoleva kapitalistliku tootmisviisi puhul ei ole võimalik reaalselt teostada.
Ma ütleksin, et need lubadused on sageli niivõrd tobedad, et ei taha nendest kirjutadagi, mis eelkõige näitab seda, et erakondade eesotsas olevad isikud ei tunne majandus- ja õigusteadust. Kuid just majandusteadlased ja õigusteadlased peavad esmajoones olema kapitalistliku tootmissuhtega riigi esindusorganites. Teiste elukutsete esindajatel peaks Riigikokku (parlamenti) olema tunduvalt vähem asja. Nii on see klassikalistes kapitalistlikes riikides välja kujunenud paljude inimpõlvede jooksul.
Kapitalism on lisaväärtuse-ühiskond, kus seadusandlike aktidega on kapitalistidel kui omanikel õigus saada lisaväärtust, millist õigust mitteomanikud ei oma. Lisaväärtus ongi see kõige tähtsam tegur, mis säilitab kapitalisti kapitalistina, sageli peaaegu tööd tegemata.
Kapitalistlik ühiskond on seni kõige progressiivsem materiaalseted ja vaimsete väärtuste tootmisühiskond. Kapitalism tagab klassiühiskondadest oma ühiskonnaliikmetele palju suurema vabaduse kui temale eelnenud ühiskondliku formatsioonid, olgugi et kapitalismis säilivad teatud määral ka eelnevate ühiskondlike formatsioonide vormid.
Kuid varakapitalistlikust ühiskonnast ei saa veel tormata kuhugi kõigile ühiskonnaliikmetele omasesse õiglasemasse ühiskonda nagu meil erakonnad enne parlamendi (Riigikogu) valimisi soovitavad. See asjaolu näitab kujukalt, kui vähe teavad Riigikokku pürgijad riigist ja õigusest või majandusteadusest ja õigusteadusest üldse.
Keegi veel selle ilma peal ei tea, mismoodi see kapitalismile järgnev ühiskond näeb välja ja millisel moel see üleminek sellesse „unelmateühiskonda“ toimub.
Tuleb tõdeda, et riik on ühiskonna ja riigi kooslus, mille sisuks on ühiskond ja vormiks riik. Kuulsad filosoofid on väitnud, et inimene on just ühiskondlik loom, mitte riiklik loom.
Erinevad rahvad, näiteks eestlased ja lätlased, moodustasid oma ühiskonnad, mis on vaid üks väike osa meid ümbritsevast loodusest üldse. Eesti ja Läti sugulusrahvused on ajaloolaste arvates jäänud püsima vaid seetõttu, et XIII sajandil just leedulased võitsid saksa ristirüütleid ning seega oli ristirüütlitel läbi lõigatud tee Läti- ja Eestimaale!
Lõpetuseks tuleb rõhutada, et praegu kahjuks on erakondade peamiseks loosungiks: Varsti hakkab taevast sadama mannat, ja seda kõigile!
Ando Leps,
Stockholmi kriminoloogia teadusauhinna nominent
5. veebruaril ilmus artikkel ülemaailmses Rooma Klubi igakuises väljaandes.
oleks võinud esitada ka keskbande vaatekoha. Et rahale EI ja kõike saab VÕRDSELT.
Muide, ka sellised võimalused on läbi hekseldatud ja isegi võimalikuks peetud. Toon näite:
Kõik töötajad saavad nn täistööaja eest võrdselt väärtussedeleid, mis katavad täielikult või osaliselt (kui tegu on hinnalisemaga) inimese eluvajadused. Seda viisi tunneme talongidena.
Näiteks saab sanitar Võro haiglas ja riigikogu liige võrdselt tähtajalisi sedeleid toidu, riietuse, peavarju, kütte ja muude elamisvajaduste aga ka meelelahutuse peale. Tähtajaliselt sellepärast, et nendega ei saaks rikastuda nagu rahaga. Samuti oleks suurem osa sedeleid nimelised. Kui ise ei kasuta, nt ei sõida aastas 2 korda reisima Assooridele ja Vietnami, siis keegi teine sama sedelit kasutada ka ei saa. Nii hävitataks raha kui orjastamise võim.
Mida see kaasa tooks? Vähenõudlik saaks kõike vabalt lubada, mõnd sedelit kasutaks ehk üle vajadusegi. Samuti saab sedeliga ostetud toitaineid või riideid vahetada nagu kunagi kiviajal asi asja vastu. Ahne ja töövihkaja aga oleks püstihädas. Mõnd peaks ehk vanemad ja lollid armukesed ülal, kuid sellele võidakse äkki kriips peale tõmmata. Ja siis tuleb juba ise liigutama hakata.
Ma ei käsitle seda rohkem, sest tegu on nn vulgaarkommunismiga, mis meil läbi ei läheks, kuigi mingi (vaesem) osa seda isegi eelistaks.
Minus tekitab ülisuurt imestust, et need meie röövkapitalistid on täna vagased nagu “kuldid rukkis”. Kas priske elu on kaotanud nende kõne- ja kirjaoskuse, olgugi et eluskaal on tavaliselt vägevalt tõusnud…! Kogemusi võiks jagada ka teistele.
tõesti huvitav, kui neid riigikogu liikmeid ja ministreid kaaluda enne ametisseastumist ja pärast sule sappasaamist. varasematest aastatest on silmaga näha, kuidas Laari Mart ja Ilvese Tomm pidid uued rihmad ostma, sest vanast enam ei jätkunud. Ja muide, vaatasin hiljuti juhuslikult Puutini Voovat vastamas ajauloputajatele, ja silma torkas, et ka tema nägu oli poolteist korda laiemaks läinud.