(Tallinna Vene Teatris alustanud Lilian Malkina juubeli puhul)
Kui lõimumist ei toimetataks sunniviisiliselt – trahvide, käskude ja keeldudega, siis kulgenuks see Eesti Vabariigis samasuguse rahuliku korrapärasusega nagu lehtede langemine sügisel ja uued hiirekõrvad kevadel. Just niisugune on elu Leedu Vabariigis, kus, erinevalt Eestist ja Lätist, said kõik elanikud pärast taasiseseisvumist ühesugused – võrdseid õigusi tagavad – inimväärsed passid.
Reet Kudu
Meie postkommunistlik (okupatsiooni)võim, olles Ülemnõukogu kähku Riigikoguks ümber nimetanud, ei suvatsenudki venekeelsele vähemusele rahumeelselt ja sõbralikult täieõiguslikke passe anda, kuigi suur osa Toompea uutest riigimeestest olid ise kuulunud okupeeritud Eesti eliiti ehk Moskva poolt eriti privilegeeritud inimkihti.
(Eks)komparteilaste ja „rahvuslaste“ salakavala poliitika abil, mida innukalt toetas äsjastele tippkommunistidele alluv meedia, riputati „okupandi“ häbisilt kaela hoopis kõigile venekeelseile, olgu nood ka parteitud dissidendid või lausa imikud. Meediaboss Mart Kadastiku ja end Brüsselisse edutanud Andrus Ansipi sõprus pole ju saladus, aga sama jäika (üksnes eestlastest kollaborantidele kasu toonud!) venevastast liini on Kadastiku kujundatud „Postimees“ kahjuks toetanud praegugi, olgu siis tegu meie vabariigi kooliharidusega või naaberriigiga. Eestlastest tippkommunistid on suutnud end oma emakeele kaudu muuta peaaegu poolpühakuteks, Dostojevski emakeel on aga patt ja harimatuse tunnus.
Meie kohalik argielu oleks kujunenud märksa hubasemaks ilma elanikkonna kurja lahterdamiseta hallideks ja pärisinimesteks. Ei hakanud sellele hallile ebaõiglusele vastu ei teisitimõtlejad ega väliseestlased, ei endised vangid ega endised vabadusvõitlejad. Nõuti hoopis lõimumist!
Venekeelse vähemusega pole aga sellegipoolest tänini lõimutud. Põhiline „edusamm“ on olnud hoopis eksdissidentide ja ekskommunistide täiuslik „lõimumine“ üheks ja ühtseks vene kooli ja keele vastaseks poliitmassiks, kuigi kasu pole sellest keelevihast ei Eesti haridusele ja kultuurile ega kogu meie elukeskkonnale, sest kes ei teaks, et eestikeelseid õpetajaid vene koolidesse lihtsalt ei jätku, aga poolharimatud noored ei too kasu mitte kellelegi. Vene keelt sõimates ei arendata Eesti Vabariigis kahjuks mitte eesti kultuuri ega haridust, vaid ikka ja ainult kultuuritut sõimu.
Tuleks ometi kord lõpetada venekeelse kooli lammutamine. Jah, ma tean, et seda protsessi on väga keeruline peatada, sest iga (eks)kommunistist kooliründaja kaitsekilbiks on „rahvuslus“. Kes endiste partorgide ja muude venevastastega „lõimuda“ ei soovi, neid on väga kerge hukka mõista „rahva vaenlasena“. Ja häda niisugusele eestlasele, kes julgeb veel mõnda vene koolilast kaitsta! Siis ta pole enam lihtsalt vaenlane, vaid paugupealt kremlimeelne. Ja see on praegu sama kõva süüdistus nagu komparteilaste poolt varem kasutatud hüüdlaused „kodanluse sabarakke“ hukka mõistes.
Vene keele pärast kisutakse (kooli)tüli juba ligi kolmkümmend aastat, kuigi oleks märksa arukam lõimuda nii, nagu näiteks Pavel Makarov teeb seda Rootsis üles kasvanud kirjanikupaari Helga ja Enn Nõu Raua tänava kodus maitsva lõhesupi kaasabil. Seal keegi ei hakka rangelt noomima, miks Pavel ikka veel ei tea, et eesti keeles ei kirjutata „kõik on nägu enne“, vaid hoopis „kõik on nagu enne“. Enn Nõu arvab hoopis, et külaline on saanud maha hea võrdlusega – „kõigil on nägu endine“.
Tutvustasin Pavelit meie teeneka kirjanikepaariga tosin aastat tagasi ja selle tulemuseks on Makarovi kirjastuse ühes kogumikus pikk lugu, mis tutvustab Eestist põgenenud, ent Rootsis siiski eesti-, aga mitte rootsikeelseteks kirjanikeks kujunenud Helga ja Enn Nõud. Mida aeg edasi, seda rohkem saan aru, et perekond Nõu kirjanduslikel supiõhtutel Tallinna Raua tänavas sünnib korraga mitu väikest imet. Esiteks oleks Helgale ja Ennule olnud rahaliselt märksa tasuvam kasutada oma annet rootsikeelses kirjandusruumis, teiseks võiksid nad suhtuda niisugustesse isikutesse nagu Pavel Makarov ülima tõrjuvusega, nagu teevad paljud teised… Ah, jätkem nimed seekord nimetamata! Igatahes, kui Makarov käis Rootsis perekond Nõul külas, suutis ta siiski paari ülemere-kirjanikuga tülli minna. Ja seepärast eestikeelset välismaad Makarovi kogumikes kahjuks rohkem pole, kuigi võinuks olla! Oli hoopis pikk paus ka perekond Nõuga lävimisel, aga nüüd ollakse ometi taas koos ühise supilaua taga.
Enn Nõu, keda kord Nõukogude Liitu ei lubatud eriti ohtliku ja nõukogudevastase kirjanikuna, väidab elutargalt, et tema või Helga teoste tõlkimine vene keelde oleks väga hea võimalus igale väikerahva kirjanikule – ka neile mõlemale, kes nad kord Nõukogude armee eest põgenesid. Aga nemad ei kavatse põgeneda vene keele eest nagu näiteks president Ilves, kes Šveitsis nimetas vene keelt rahvusvaenu õhutavalt „okupantide keeleks“, kuigi Nõukogude Eestis oli „okupatsioonikeeleks“ hoopis eesti keel.
Mis keel on siis eesti keel? Kas kolleegide ahistamise ja tõrjumise parim vahend, olgu aeg missugune tahes? Eks mindki ahistavad tänini pigem Tartu ülikooli komsomolikomitee või kompartei kaudu oma (kirjandus?)karjäärile hoo sisse saanud kursusekaaslased, aga mitte vene(juudi) intelligents – nemad on mind aidanud nii Eestis kui ka Venemaal.
Ärge otsige Pavel Makarovi kogumikest intervjuusid nendega, kes pooldavad halastamatut sundlõimumist ja on vene keele põhimõtteliselt unustanud! Paveli suur pluss on hoopis see, et ta on suutnud usutleda ka väga paljusid Venemaa kuulsusi. Nende seas on näiteks Galina Višnevskaja, kes koos oma abikaasa – kuulsa tšellisti ja dirigendi Rostropovitšiga – aitas peaaegu ainsana Solženitsõnit enne NSV Liidust väljasaatmist, lubades kolleegide poolt läbi sõimatud Nobeli preemia laureaadil enda suvilas ööbida. Hiljem lahkus kuulus muusikutepaar diktaatorlikust impeeriumist, aga praegu on Moskva kesklinnas suurepärane Galina Višnevskaja nimeline muusikateater, mille lauljanna ise asutas.
Need on ainult mõned näited Pavel Makarovi sadadest intervjuudest maailma tippmuusikute ja muude suurkujudega. Ometi pole ta Eesti Vabariigis samavõrd tuntud ja hinnatud nagu näiteks Urmas Ott. Aga võiks olla, sest lisaks kõigele muule aitab ta kaasa veidigi inimlikumale lõimumisele, mida paljud kohalikud venenimelised kuulsused, kes vabalt eesti keelt räägivad, kahjuks ei tee. Kindlasti on rahaliselt kasulikum asuda venevastastele barrikaadidele ja tembeldada ruttu iga inimene, kes Moskvas käib ja sealset kontserdi- või teatrielu imetleb, kibekähku kremlimeelseks, kuigi Venemaal on olemas lisaks Kremlile veel palju muud, näiteks võimas opositsioon ja inimõigusi nõudvad demonstratsioonid, mida Eestis kahjuks pole. Olgu siis naabri pass hall või lausa must, eestlane olla on ikka uhke ja hää!?
Makarovi kirjastuse viimane saavutus on raamat „Artist-huligaan“ („Artistka-huliganka“) näitlejannast Lilian Malkinast, kes on sündinud 14. juulil 1938 Tallinnas. Jah, just nimelt meie vabariigi pealinnas ja lisaks kõigele muule veel täiesti „õigel“ aastal enne sõda. Sellegipoolest on tal Tšehhi kodakondsus, mitte Eesti Vabariigi oma. Miks ei taha meie pealinn kiidelda nii kuulsa tallinlannaga? See on meie vabariigi üks kurb eripära, aga kas tõesti voorus?
Esikaanelt loeme: „Pani kirja ja naeris Pavel Makarov.“ Raamatu on kujundanud Sergey Hmelevskih, pooled fotod on samuti temalt. Pilte on imetlemiseks tõesti palju ja sugugi mitte ainult Lilian Malkinast – näitlejatarist, kes alustas oma teatriteed Tallinnas, töötas seejärel Moskva maailmakuulsas Taganka teatris, hiljem mitmetes teisteski Venemaa kuulsates teatrites. Praegu elab ja töötab ta aga hoopis Prahas, kus esineb kolmes erinevas teatris üle kümne korra kuus, kuigi vanust on, jah, täpselt 80! Teatrilava on kindlasti parim nooruse eliksiir kõigile, kes nii kõrge eani laval püsida suudavad. Mõelgem vaid meie Ita Everile! Seejuures jääb Lilian Malkinal veel aega üle esinemisteks Venemaa ning Euroopa tele- ja kinofilmides. Praha tänavail ei saa ta rahulikult jalutada, sest kogu aeg astutakse talle juurde, palutakse autogramme ja tänatakse mõne vahva rolli eest.
Tallinnas ei astuks ilmselt mitte keegi ligi ei Malkinale ega Makarovile, sest niisugune on kohaliku „lõimumise“ eripära. Eestlane on loomult tagasihoidlik, venekeelse naabri oleme aga muutnud alalhoidlikuks. Pole mõtet „lõimudes“ esile tükkida, sest mine tea, mida sellest äkki arvab Keeleinspektsioon või mõni muu organ? Ometi võiksime olla uhked, et Lilian Malkina alustas teatriteed just Tallinna vene teatris.