Mart Ummelas, Keskerakonna liige 1994-96 ja alates 2016
Riigikogu 2019. aasta valimiste esialgsed tulemused on selgunud. Võitjad ja kaotajad on välja selgitatud. Pannakse kokku võimalikke valitsuskoalitsioone. Ent siiski, kas tulemused olid ootamatud? Eriti Keskerakonna jaoks. Pikalt küsitlustes püsinud edu Reformierakonna ees sulas viimaste nädalatega kokku.
Vaevalt uskusid kuigi paljud, et REFi võit eel- ja koos sellega e-hääletusel võiks olla nii totaalne. Pidevad muutused hääletamismeetodeis teeniksid nagu üha selgemalt teatud erakondade, otse öeldes – Reformierakonna – huve. Jättes isegi kõrvale e-hääletuse verifitseeritavuse (ja usutavuse) tehnilise poole, siis selle meetodi rakendatavus on ilmselges vastuolus nii Põhiseaduse kui ka terve mõistusega. Mitmetel viimastel valimistel pole e-hääletus tõstnud valimistest osavõtu aktiivsust, pigem vastupidi. Kas ikka mugavus ja oma kodanikuõiguse teostamine peab olema vaid ühe arvutikliki kaugusel!? Kusjuures selle õiguse realiseerimine toimub täiesti kontrollimatus ja tagasipööramist mitte võimaldavas olukorras. Väga põhimõtteliselt kritiseeris senist süsteemi valimisõhtul Tallinna Televisioonis endine reformist Igor Gräzin, kes tõi välja absurdse olukorra; kui mitmed valimiskampaania meetodid on tähtajaliselt piiratud ning valimispäeval on igasugune valimispropaganda keelatud, siis eelhääletuse perioodil on kõik tubased meetodid lubatud. Sealhulgas meediakanaleist massiivselt saabuv ajupesu, mis kahtlemata mõjutab eelkõige interneti kasutajaid. Viimastel päevadel lisandunud rahulolematus e-hääletusega, näiteks Ahto Lobjaka väga kriitiline hoiak Raadio2 saates „Olukorrast riigis“ tõstatab küsimuse: kas ja kui kaua jätkame sel moel? E-hääletuse poolt mõjutatavate tulemustega ei tohiks kuidagi leppida!
Selle kirjatüki pealkiri on paradoksaalne, kuid ilmselt enam-vähem vastab tekkinud olukorrale. Kui Reformierakond enam juhtima ei pääse, siis viimane valimisvõit oli selle erakonna jaoks luigelaul. Keskerakond ei kaotanud rohkem kui ühe koha, kuid valitsuse juhterakonnana viitab see eelmise koalitsiooni ebaõnnestumisele. Kaotasid kohti ju kõik kolm osapoolt, eelkõige sotsid. Kirjutasin juba sügisel Kesknädalas, et üleolev suhtumine EKRE-sse võib Keskerakonnale kalliks maksma minna. „Meedia keskpunkti“ saates arvasin varsti pärast seda, kui Jüri Ratas oli välja öelnud, et ei näe võimalust teha koostööd EKRE-ga, et see oli valimiskampaania suurim viga. Seejärel asus peavoolumeedia jõuliselt suruma ühte koalitsiooni Keskerakonda ja Reformierakonda. Kes sellest võitis? Kahtlemata mitte Keskerakonna ligi 30 aastat truu valijaskond. Kui erakonna juhtorganeis 2016 toimunud muutused võisid neile jääda arusaamatuks, siis variant, et peab hakkama valitsema koos Reformierakonnaga esitas neile otsekohese küsimuse: kas ma toetan ikka õiget erakonda? Me teame, kui palju kordi reformistid on tsentriste reetnud, meid mananud ja sõimanud. Kasutades nende mõju all olevaid ametkondi, sealhulgas õiguskaitseorganeid, ja meediat. Sellest otsast jätkus äravool erakonnast. Teine äravool on olnud märgatav venekeelse valijaskonna poolel. Mitte niivõrd ülejooksmisena teiste erakondade juurde, vaid üldise valimisaktiivsuse vähenemisena. Isegi Yana Toom ei suutnud pääseda Ida-Virumaal ligilähedaseltki varasema häältesaagini. Kahtlemata olid selleks oma kaalukad põhjused: venekeelse koolihariduse ebamäärane tulevik, Eesti põhjendamatu militariseerimine ja muutumine NATO baasiks. Viimasest suurest sõjast pole ju veel möödas sajanditki! Venelased pole seda unustanud, nagu näeme taaskord 9. mail.
Niisiis, Reformierakond ei võitnud valimisi, nagu näiteks peavoolu ajakirjanikud kippusid hõiskama isegi enne valimistulemuste selgumist. Võitis hoopis EKRE, kes enam kui kahekordistas oma toetuse. Luues sellega ühtlasi olukorra, kus nendega mittearvestamine muudab mis tahes Reformierakonna juhitava koalitsiooni tuleviku üsna süngeks ja äraarvamatuks. Selles mõttes tuleksin tagasi kunagise idee juurde, et just Keskerakond ja EKRE võivad koos tuua Eesti rahva välja süvenevast usaldamatusest oma riigi suveräänsuse ja tuleviku suhtes. Reformierakond valitses peaaegu 20 aastat nii või teisiti, isegi hetkeks Keskerakonna alla neelates, aga selle valitsemise tagajärjed on näha eelkõige neil sadadel tuhandetel Eesti inimestel, kes elavad vaesuse piiril või allpool seda. Ja mitte ainult. Oleks juba kord aeg vabastada Eesti võimuorganid ja ametkonnad ühe erakonna domineerimisest. Meenutagem vaid seda, kuidas määrati inimesi maakondade juhtideks, delikaatsete õigustega ametkondade juhtideks, isegi mitmesuguste rahvusvaheliste organisatsioonide Eesti esindajateks. Selline praktika peab lõppema.
Isamaa ja EKRE esmaspäevane otsus jätkata läbirääkimisi Keskerakonna ja EKRE-ga ilma „punaseid jooni tõmbamata“ osutab sellele, et Eestis on taastumas rahvuslik konsensus paljudes meie riigi ja rahvuse jaoks kriitilistes küsimustes. Keskerakond on alati olnud sellise poliitika eestvedaja; nüüd on sellega liitunud ka tänased valimiste võitjad peale Reformierakonna. Viimase suur tulemus on endiselt küsitava väärtusega, nagu alguses tõdesin.
Jääb vaid soovida edu Keskerakonnale ning Jüri Ratasele valitud tee lõpuni käimiseks. President Kaljulaidile aga mõistmist, et mitte korrata varasemat presidendiotsust jätta Keskerakond valitsuse moodustamiselt kõrvale. Just see on olnudki üks põhjusi, miks seekord on valimiste järel Keskerakond võtnud juhtiva positsiooni enda kätte.