Avalik elu märtsis 1989 jätkus kehtestatud keeleseadusega ja lehvivate sini-must-valgete lippude all. 30 aasta tagune poliitiline tippsündmus oli 26. märtsil NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi (RK) valimine.
Senised valimised N Liidus ja okupeeritud Eestis olid tegelikult farss ja “Potjomkini küla” läänemaailmale: rahvas hääletas ainult üht kandidaati, kelle esitas kompartei. Valimistest osavõtt ja poolthääletanute hulk oli alati suurem kui 99%. 1989. a. märtsivalimised lasksid esmakordselt valida mitme kandidaadi vahel. Muudeti valimissüsteemi. Loodi mitmemandaadilised valimisringkonnad.
Saadikukandidaatide arvu ei piiratud. RK suuruseks määrati 2250 saadikut. Nendest 1500 määrati vabalt valitavateks territoriaalsel ja rahvuslik-territoriaalsel printsiibil ning 750 delegeeritavateks ühiskondlike organisatsioonide poolt. Sellega garanteeris NLKP juhtiv parteiaparaat, kes ei riskinud vabasse valimisvõitlusse minna, endale kohad Rahvasaadikute Kongressil.
Eestile, nagu kõikidele liiduvabariikidele, oli eraldatud 32 saadikukohta rahvuslik-territoriaalsete ringkondade kaudu. Nendele kohtadele kandideeris 97 isikut. Neli mandaati jagati territoriaalsete ringkondade kaudu 8 kandideerija vahel. Tegemist oli isikuvalimistega, mistõttu ükski tollal tegutsenud poliitiline jõud oma konkreetse valimisnimekirjaga ei esinenud. Kuid poliitiliste rühmituste poolt koostati toetust väärivate saadikukandidaatide nimekirju. Rahvarinde soosikute nimekirjas oli 23 isikut, nende hulgas taktikalistel kaalutlustel ka EKP juhtfiguurid Vaino Väljas, Indrek Toome ja Arnold Rüütel.
Nendes valimisringkondades, kus nimetatud kolm kandideerisid, Rahvarinne omi arvestatavaid kandidaate välja ei pannud. Rahvarinne toetas kaudselt ka Töökollektiivide Liidu (TKL) liidrit Ülo Nugist, pastor Illar Hallastet tema võitluses Virumaal Siim Kallasega, Maaliidu esindajat Arvo Sirendit ning luuletajat ja tõlkijat Aivo Lõhmust. EKP soosikute ringkonda kuulus 18 inimest, kusjuures 5 neist olid selgelt suurriiklike huvide väljendajad ja Eesti iseseisvuse vastased. Roheline Liikumine tõstis esile oma juhtfiguurid Juhan Aare, Tiit Made, Vello Pohla ja Ants Paju ning jagas toetust veel 24 inimesele, kes suuremalt jaolt kuulusid ka Rahvarinde mõjusfääri.
Töökollektiivide Liit avaldas toetust 12-le oma liikmeskonda kuulunud kandidaadile, kuid hoidus teistele toetust avaldamast. Nõukogude impeeriumi meelne Interliikumine ja Töökollektiivide Ühendnõukogu tegid panuse 16 kandideerijale. Ülejäänud 35 kandideerinut läksid valimiseelsesse võitlusse individuaalses korras ilma konkreetse ühiskondlik-poliitilise toetuseta. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) tegi tõsise poliitilise vea, kui otsustas neid valimisi boikoteerida ja omi kandidaate mitte esitada.
Valimistel osales 1 014 360 hääleõiguslikku inimest, mis tähendas, et boikoti õhutamine jäi marginaalseks. Laulva revolutsiooni käigus populaarseks saanud persoonid tegid valimistel puhta töö. Rahvarinne saavutas valimistel sisulise võidu, saades Moskvasse valituks 14 oma liiget. Rahvarinde oma inimeste hulka ei ole põhjust arvata EKP ja TKL-i juhtfiguure Väljast, Toomet, Rüütlit ja Nugist, kuigi Rahvarinne neid valimistel toetas.
Märtsis 1989 hakkasid ERSP ja temaga seotud rahvuslased registreerima Eesti Vabariigi õigusjärgseid kodanikke ja koguma allkirju ENSV Ülemnõukogu väljavahetamiseks loodava Eesti Kongressiga. Kui esimene tegevus oli nõuka-aegses Eestis seadustega sätestamata, siis teine initsiatiiv oli selgelt kriminaliseeritud. Eesti Kongressi loomiseks kulub veel aastake, ja selle 30. juubelit tähistame aasta pärast.
Sirvime järgnevalt veel professor Rein Ruutsoo koostatud kronoloogiat:
4. ja 5. märts – Internatside vastuseis Rahvarinde poliitikale võtab enam organiseeritud kuju. Tallinnas toimus Interrinde esimene kongress. Kutsutud oli 749 delegaati 139 organisatsioonist ja asutusest. Osales 742 delegaati.
12. märts – Tautas Fronte (Läti Rahvarinne) korraldab Riias hiigelmiitingu, kuhu koguneb 250 000 inimest. Nõutakse märtsiküüditamiste hukkamõistmist.
12. märts – pandi alus Eesti Vabariigi kodanike komiteede ajutisele sidetoimkonnale.
14. märts – TKÜN (Töökollektiivide Ühendnõukogu) ja Interliikumine viivad läbi suured miitingud Tallinnas (Vabaduse väljakul), Kohtla-Järvel ja Tartus. Need üritused näitasid selgelt, et liidutehaste direktorite juhtimisel oli moodustatud ühtne löögirusikas, mis oli suunatud Eesti igasuguste suveräänsustaotluste vastu ja jagamatu Nõukogude Liidu keskvõimu tugevdamiseks.
15. märts – ilmus Rahvarinde ajalehe „Vaba Maa” esimene number; peatoimetaja Mart Tarmak ja tegevtoimetaja Jüri Nõmm. Tiraaž 15 000 (hiljem 25 000).
18. märts – Rahvarinde pöördumine „Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomiteele”, milles kutsutakse EKP-d enesepuhastusele ja enesekriitilisele lahtiütlemisele stalinlikust minevikust. Taktikaliselt oli tegemist valimiseelse võitluse elemendiga.
22. märts – NLKP häälekandja „Pravda” asub Rahvarinde-vastasele avalikule rünnakule. Artiklist võib näha ilmset Moskva vastust Euroopa Parlamendi ettevaatlikule otsusele toetada Baltimaid! (Läänes loetakse hoolega „Pravdat”, mille iga sõna väljendas NLKP Keskkomitee ametlikku seisukohta.)
26. märts – N Liidu Rahvasaadikute Kongressi valimised olid esimesed mitme kandidaadiga valimised alates 1917. aastast.
Neil valimistel Leedus sai valimisvõitluse peateemaks iseseisvuse taastamine. Sąjūdis (Leedu Rahvarinne) nõudis iseseisvuse võimalikult kiiret taastamist. Leedu KP oli sellele vastu, süüdistades Sąjūdis’t avantürismis (põhimõttelagedas ühiskondlikus ja poliitilises tegevuses). Osavõtt valimistest oli silmapaistvalt kõrge – 85,5%. Hiigelvõidu saavutas Sąjūdis, kelle kätte läks 42 mandaadist 36.
Lätis saatis Rahvarinde saadikuid 26. märtsil samuti suur edu. Tautas Fronte, kes suutis enda taha koondada kõik rahvuslikud jõud, hõivas 29 kohta 41-st võimalikust.
Olav Anton
mis on meil täna? 01.05.2004.-st pole me enam iseseisvad, meie põhiseadus on alam Brüsseli ametnike käskude suhtes ja me ei saa midagi ise otsustada. Miksri Svenn ei julge sõnagi võtta, ootab ainult Brüsseli seisukohta, alles siis kraaksub samas toonis. Mingi Verhovnõj Štatt sekkub meie siseasjadesse nagu talle meeldib või Baaba-Jaana ette kirjutab. Edgar on pagulusse kupatatud. HALE!
Ma ei näe siin Ravarinde asutaja ja meile vabaduse tooja Edgar Savisaare nime.
te trollid minge oma “vabastajast” etkarile külla, ta kindlasti rõõmustaks.
E.Savisaarel on suured teened vabaduse saavutamisel ja Rahvarinde loomisel. Ta on tark, aus, hooliv ja suure töövõimega inimene kellele on tehtut suurt ülekohut. Reformi tagatoas otsiti talle süütõendeid ja sunniti inimesi tema vastu tunnistama. Kes ei teinud seda söödi poliitikast välja. Ainuke süü jutumärkides oli tema suur häältesaak mis hirmutas reformiste ja tahe Tallinn üle võtta. See mis tehti Savisaarele meenutab stalinismi kuritegusid, haigena tiriti ta kohtusaali, kapo külastas teda kui ta oli paranemas raskest haigusest ja inimene istus ratastoolis ja vaatas pealt kuidas tema kodu rüüstati.See oli juba tapmiskatse. raha viidi ära. Savisaarel oli suur palk ja ta elas tagasihoidlikult ja loomulikult oli tal raha ja ta tahtis endale saada bioonilist jalga. Ma ei kahtlegi et Savisaare üks süüdistuste otsija oli meie kõige suurem kurikael E.N.Kross kellel on palju patte südamel ja tema kodu kapo ei külastanid ehkki ta renoveeris oma elamisi eriti lossi riigi kaukast võetud rahadega. ei ole külastanud ka sadama afääri tegelasi ega panga omasid. Ega keegi ei julgenud Savisaart kaitsta ka sest siis langes ise süüdistuste alla. See ajakirjanik kes kirjutas Krossi tegudest pika artikli sattus ka süüdistusterahe alla. Eks seal reformi tagatoas otsiti kunstlikult süütõendeid ka teistele keskerakondlastele kohe järjest ja vahest mindi ka sotside kallale. Kõik me rõõmustasime vabaduse üle, liigutusest pisarsilmil ja vaimustusega vaatasime oma kallist sini-must-valget lippu ja suur lootus oli paremale elule mis näis nii realistlik. Alguses läks kõik paremuse poole aga varsti kustusid lootused sest Ansipi ja Rõivase valitsemise ajal vaesus aina kasvas, tehti üks viga teise järgi.Hääli saadi laimu, vihavaenu õhutamise ja vassimise teel. Peavoolumeedia toetas neid kõigiti. Mõned Postimehe ajakirjanikud ju kirjutasud et neile üeldakse ette mida peavad kirjutama ja keda laimama eriti Savisaart. Muidugi pidid nad töökohalt lahkuma. Oleks Keskerakond olnud kogu aeg võimul oleks kõigil eestimaalastel inimväärne elu kindlustatud ja õiglane demokraatlik riik taastatud.