Udo Knaps, Märjamaa
25. märtsil 70 aastat tagasi toimus Eestis rahva teine suurküüditamine Siberisse. Nii pika aja taha on mõnigi seik ununenud, aga nii mõndagi mäletan, nagu juhtunuks see alles eile. On ka seda räägitud, et kas seda kõike on mõtet enam nii kauge aja taha meelde tuletada. Sellele saab lühidalt vastata tuttava ütlusega: kes ajalugu ei mäleta, elab tulevikuta… Seitsekümmend aastat on keskeltläbi juba kolm põlvkonda ja paljud noortest pole kuulnudki, mida need stalinlikud repressioonid endast tegelikult kujutasid. Positiivne on otsus muuta küüditamisohvrite mälestuspäev 25. märts 14. juuni kõrval teiseks leinapäevaks; need kaks päeva aastas väärivad meelespidamist.
Meenutuseks mõned lõigud minu raamatust „Siin ja Siberis“.
Orjaturg
Kožurla teivasjaamas kolksatasid vaguniuksed valla ja meid kamandati koos asjadega välja jaamaesisele platsile. Siin avanes meile harukordne vaatepilt, millist ma pole ei varem ega hiljem näinud. See oli tõeline orjaturg! Plats oli täis härjarakendeid ja uudistavaid silmapaare. Meie, küüditatud, tirisime oma varanatukese platsile, igaüks oma hunnikusse. Ja nüüd läks lahti: asjamehed – kolhoosiesimehed – sebisid meie vahel ja valisid endale üksteise võidu valjuhäälse kisa saatel välja paremaid perekondi. Kõigepealt oli minek nendel, kellel oli tööjõulisi pereliikmeid kõige rohkem. Siis hakati valima neid, kel tööjõudu vähem ja viletsaid-väeteid ka kaasas. Viimasesse järjekorda jäid ainult viletsad ja väetid, ning nendest omakorda valiti välja need, kelle varandusehunnik paistis suurem olevat.
Seisin siis koos ema ja vennaga oma kompsude juures. Äkki näen, et üks rõugearmilise näoga mees tuleb suure kisaga minu juurde ja patsutab mulle õlale: „Belinki (linalakk), sinu võtan endale, teen sinust traktoristi!“ Ema juba ehmatas, et ega ta kavatse mind üksinda ära võtta, aga nii hull asi siiski ei olnud. Tema oligi meie tulevane kolhoosiesimees, keda kõik alluvad tema valju karjumise ja ropu sõimu pärast kartsid. Kui ta kolhoosi koosolekul korra röögatas ja rusikaga lauale virutas, siis jäid kõik vait ja jätsid oma tähtsa töö pooleli – isegi naised, kes koosoleku ajal üksteisel peast täisid otsisid.
Silmitsi Siberi pakasega
Kuigi saabusime kohale juba kalendri järgi kevadisel 10. aprillil, olid Siberi ööd veel väga külmad. Tavaliselt 20-30 kraadi alla nulli, päeval päike siiski juba natuke soojendas… Toad olid lagedad – ei ainsatki mööblitükki, voodist rääkimata! Ainult plekkahi keset tuba. Poollagunenud vene ahi oli teises toas, seda me ei osanud ega tahtnudki küdema panna: raiska puid, ja leige ahju peal magades oleks meist ainult paar-kolm sooja saanud. Meid oli aga kokku üheksa hinge! Kas hakata loosi tõmbama? Magamine põrandal oli aga ka hirmkülm. Tuli midagi välja mõelda.
Kuna küttepuud olid lõppemas, sai brigadiri käest abi küsitud, sest tema meie majutaja ja kamandaja oligi. Tema andis härja, endal tuli metsa minna puid tooma. Mul tuli väljakutse vastu võtta, kuigi ma polnud veel viieteistaastanegi.
Kunagi enne sõda olevat siin küla ümber ka mets kasvanud, aga kuna puid kütteks kogu aeg maha võeti, jäi mets aina kaugemale. Kümne kilomeetri raadiuses oli parimal juhul leida vaid käsivarrejämedusi kasekaikaid, mille toore puiduga, mida kulus, võrreldes kuiva küttepuuga, vähemalt kaks korda rohkem, tuli meil pakasega tuba soojaks kütta. Puude ettevarumist kohalikud ei tundnud, küll aga juba järgmisel aastal tegime naabrimees Eldoriga 20 kilomeetri kaugusel talvepuud valmis, tõime traktoriga koju ja kuiva puuga oli palju mõnusam tuba soojaks kütta.
Sain härja kuidagi rakkesse ja hakkasin metsa poole astuma. Härg on tundetu ja tuim tööloom. Kas sa sunnid teda takka või mitte, tema astub ikka oma aeglasel moel, jalg jala ette. Läksin selle plaaniga, et toon ühtlasi ka pulki naride ehitamiseks. Terve päev kulus mul ära – härga teerajalt kõrvale juhtida ei saa, kohe oled rinnuni lume sees kinni. Kui nägin mõnd kasepulka teest eemal, läksin ise vööni lumme ja lohistasin selle ree peale. Kui õhtuks koormaga koju jõudsin, olin surmväsinud.
Järgmisel päeval plaanisin nari ehitama hakata, aga oh häda – naelu pole! Ei ole ka poest saada. Täpselt nagu selles habemega anekdoodis, mida kunagi kuulsin: koosoleku juhataja loeb ette, et päevakorras on kaks punkti: esiteks, puukuuri ehitamine; teiseks, kommunismi ehitamine. Kuna kuuri ehitamiseks naelu pole, siis asume kohe teise küsimuse kallale!
Esimene põllutööpäev
Kevad tuli siin järsku ja suurveega – jõgi ujutas kaldad üle. Mäletan oma esimest tööpäeva põllul. Meie väikese küla ja kolhoosi peale tuli traktorijaamast ainult kaks traktorit: vana petroolimootoriga NATI ja ratastraktor SHTZ, millel ka mina haakijana tööd sain.
Juba varahommikul oli kohal kõrge asjamees rajoonikeskusest. Kohe pärast saabumist pidas ta maha midagi välkmiitingu taolist: partei ja valitsus nõudvat põllutööde alustamist, ja seda otsekohe! Nii et – nagu üks mees kõik põllutööle! Kevadkülviplaan tuleb täita ja ületada ennetähtaegselt!
Keegi ei julgenud välja näidata, et naer tuleb vägisi peale. Kui keegi julges poetada, et põld on veel märg, siis seda ei peetud millekski. Käsk on vanem kui meie! Saime masinad mürisema, linttraktor sõitis ühele poole kõrgemat põllunukki otsima, meie keerasime ratastraktoriga teisele poole – kuivemat kohta vaatama. Saime põllul paarkümmend meetrit sõita, kui vajusime raamini sisse. Minu tööks oli sel päeval oksi ja palgijuppe rataste alla otsida. Teine traktor ukerdas teisel põllul pori sees. Nimetasin oma traktoristile, et kutsume „lindi“ appi, las tõmbab meid välja. Seda aga ei tohtivat teha, olevat kõrgemalt poolt keelatud – igaüks peab oma tööga tegelema. Kui lõpuks pori seest välja pääsesime, oli pool tööpäeva läinud. Selleks päevaks aitas.
Kuna tehnikat esimestel aastatel nappis, tuli osa tööd härgadega teha. Juhtus koomilisi asju, sest härjad olid põllutööde alguseks ainult luu ja nahk – heinad olid kolhoosis juba ammu lõppenud ja maas olid alles esimesed rohelised rohuudemed, mida härjad mullase suuga maast kraapisid. Niisiis juhtus, et äkkeid lohistavad härjad peagi maha heitsid. Ja üles ei saanud neid enam ussi- ega püssirohuga. Härja-ajajad – noored vene poisid – mõtlesid härgade ülesajamiseks välja igasuguseid piinamistrikke. Kõige lihtsam oli kusagilt (võib-olla esimehe täku eest) hangitud heinatuustiga härga meelitada. Kui see ei aidanud, prooviti härja sabale vint peale keerata. Või ehmatati seda muidu nii tuima looma kõrva sisse karjumisega, mis mõnikord aitaski. Tavaline vitsaga peksmine ei aidanud üldse, peksa või surnuks. Tehti isegi kasetohust tuli looma saba alla (!).
Esimesel aastal oli nälg
Kuigi sõjast oli möödunud juba neli aastat, oli 1949. aastal Venemaal ja Siberis veel nälg. Meile, uustulnukaile, määras kolhoosi esimees toiduks ühe liitri lõssi inimese kohta päevas. Ja kõik! Leiba ei olnud külas üldse saada. Kohalikud elanikud sõid traditsiooniliselt ainult kartuleid, mida ise olid aiamaalapil kasvatanud. Keedetud kartul kasteti soola sisse ja rüübati teevett peale. Kõik! Mäletan, ema keetis kartulisuppi suure katlaga, milles oli rohkesti vett ja vähe kartuleid. Nii sai paremini näljatundest lahti, kuid kõhud olid meil ees nagu kerad – otsekui Aafrika nälginud lastel.
Traktoristid olid siin priviligeeritud klass: nende päevanorm oli 500 grammi leiba. Haakijad ja teised põllutöölised said 300 grammi. Nime poolest oli see küll leib, kuid tegelikult oli aganatega pooleks. See „leib“ torkis nii suus ja kõhus kui ka väljakäigus käies.
Samast „jahust“ keedeti ka körti. Tihtilugu oli see täiesti mage. Säärase toiduga – „balandaga“ – toideti meid põllul iga päev kolm korda. Seda körti tehti kopitanud jahust ning tal oli kibe koirohumaitse. See oli nii vastik, et algul ma ei võtnud seda suu sissegi. Kuid nälg tegi oma töö, ja lõpuks leppisin kõigega… Ega ilmaaegu öelda, et nälg on kõige parem kokk.
Kohalikud mehed tõstsid toidu pärast kõva kisa. Mina pidasin paremaks suu kinni hoida ja kannatada, sest kui minusugune „rahvavaenlane“ ei ole rahul nõukogude võimuga, võidakse mulle „parem“ töökoht leida mõnes kulla- või vasekaevanduses. Selliseid juhtumeid oli, et pakuti üheotsapileteid… Nii kasvatati „rahvavaenlasi“ ümber nõukogude inimesteks. Kolhoosi esimees käis iga päev tööd kontrollimas. Ta rahustas mehi ja aina lubas, et muretseb liha. Aga alles mitme kuu pärast leidsime balandast esimese killu liha.
Arutasime omavahel, kuidas saab jahu aganatega pooleks olla, kui kolhoosis naised ju tuulavad käsituulimasinatega kogu vilja läbi. Kord viinavõtmise ajal hakkas volgasakslasest mölder avameelitsema ja rääkis ära, milles asi. Nimelt käis esimees tihti ka möldri tööd „kontrollimas“. Iga kontrollkäigu ajal aga käskis ta möldril endale pool kotti jahu kaasa panna, sest temal ju pere kodus. Kui mölder ütles, et temal on kõik arvel ja et nüüd tuleb puudujääk, siis osutas esimees tuulimasinate vahel olevale aganahunnikule: „Näe, sealt võtad selle, mis puudu jääb!“
Mäletan, kuidas kord koju minnes hoidsin taskus tükki leiba, sest ema ja noorem vend olid leivamaitse hoopis unustanud. Tee oli pikk ja nälg näpistas… Võtsin oma pigise käega taskust leivatüki ja keerutasin seda peos. Hammustasin väikese suutäie ja peitsin leivatüki ruttu taskusse tagasi, et mitte kõike ära süüa. Ja nii see kordus kogu pika kodutee – ikka suutäis, ja jälle taskusse tagasi. Kui lõpuks koju jõudsin, oli leivast järel ainult väikese tennisepalli suurune pigine kera, millel enam leiva värvigi ei olnud. Kuid see oli siiski leib ja kodused olid õnnelikud sellegi üle.
Uudu on jõudnud ka äratundmisele, et ta teenib ihu, hinge ja rahakotiga seda bandet, mis teeb lepingulist koostööd just nende küüditamiste õigeksmõistjatega? Küsi Kaljulaiu jõmpsikalt, Jaanalt, korbidelt, Kõlvartilt, kui ise ei taipa. Küsi Jurkalt, miks ta ei taha seda seniajani 4,7% Eesti ala okupeeriva riigi juhtbandega tühistada, vaid hoiab igaks juhuks varus? Et siis soodsal juhul 3. ilmasõjas osaleda taas eestlaste küüditamises juba juhtiva jõuna?
Muide, see pole üldse vägisi väljaotsitud lollus, see on TÕIK!
See Ain Seppiku allkirjaga kultuurilise koostöö leping ei oma mitte mingit negatiivset tähendust, nagu ka paljudel teistel riikidel.
Kui lepingut pole tühistatud, on see OLEMAS. Pole oluline, et mingitest oludest tingituna seda ajutiselt ei kasutata.
Ning ei saa ju eitada, et Venemaa okupeerib siiani 4,7% eesti vabariigi ala. Isegi oma relvajõud on seal kohal.
Olin küüditamise ajal viiendat eluaastat käimas. Meid ei küüditatud, isa oli väikemaapidaja, põlisest külaseppade “dünastiast” Rohkem sepp-käsitööline kui põllumees. Küüditamisööl oli naabripere meie juures varjul, aknad olid tekkidega kaetud ja mehed ajasid köögis juttu. Ärevus oli õhus nii suur, et lapselgi ei tulnud und, Naabreid ei tuldudki otsima kuigi peremees oli Vabadusristi kavaler (sellepärast kartiski) ja talu haavatasaamise eest saadud, aga ta polnud kasutanud “võõrast tööjõudu” Polnud sulast ega “tüdrukut” Üks minu tädi oli sel ajal vallamajas (vist veel kehtis vallasüsteem, külanõukogud tulid veidi hiljem. – ?) kirjutajaks. Temalt ja muudest allikatest tean, et tänapäeval küüditamisnimekirjade koostajate otsimine on tulutu töö. Valdades neid ei koostatud. Tollal käis “kulakuks tegemise” kampaania. Vallad pidid välja selgitama need kes olid “võõrast tööjõudu ekspluateerinud” Valdades võeti arvele ka “Nõukogude võimu vaenulikult suhtujad” Viimaste suhtes arvestatigi pealekaebusi. Raskematel juhtudel vangistati need veel enne küüditamist sest nad olid laagrisse määratud, mitte “väljasaatmisele” nagu küüditamist ametlikult nimetati. Meie külast küüditati ka üks logardist talupidaja koos perega kes alailma jõi ja lärmas ja oli võimudele
pinnuks silmas. Valdadest nõuti materjalid rajooni. Edasi ei tea aga arvata võib, et ka rajoonis nimekirju ei koostatud, seda tehti kusagil kõrgemal ja lõpuks pidi selle kinnitama ENSV valitsus. Vallavalitsustes ei teatud milleks neid nimekirju nõuti aga aimati küll, kuulujutud olla olnud ammu enne liikvel. Küüditajate juurde olid valdadest, nn. “aktiivist” määratud “teejuhid” sest julgeolekumehed ega sõjaväekolonni autojuhid teid ja talusid ei tundnud. Sõjaväelased olid käsutäitjad, “julgeolekumehed” enamsti ideelised stalinistid
See oli grusiinlasest Stalini ja tema käsilaste koletu kuritegu. Muidugi viidi ka Venemaalt inimesi Siberisse. Lenin ja Stlain tapsid vene intelligentsi aga õnneks on praegune vene intlligent olemas ja kõrgel tasemel. Mis puutub Eestisse siis anti käsk saata külmale maale minu arvate teatud arv inimesi. Ja eks kohapeal otsustati keda saata. Maal kuulutati jõukamad talunikud kulakuteks ja uusmaasaajad said talud omale. See oli nii ebaiglane sest raske töö ja vaevaga olid talunikud edu saavutanud ja siis pidid vaevlema Siberis. Mulle rääkis vanaema et nende tuttavate pere Siberisse ei viidud kuid kohtunikust vanaisast tuli lahti saada ja ta viidi laevale kus olid temasugused intelligentsi esindajad uputamiseks määratud. Üks uputaja ütles sellele kohtunikust vanaisale et põgene ära sa olid aus kohtunik ja nii sai ta koju. Pärast oli rääkinud et uputajad rääkisid eesti keelt. Oli jube aeg.
Eks E.Savisaare ahistamine, tema tervise rikkumine ja kaua aega temale süütõendite otsimine meenutab ka stalinistlikke kuritegusid. See tublide inimeste jälitamine, nende eludes urgitsemine., laimamine on ka kuritegu. Kui see poleks nii alatu ja vastik tunduks juba koomiline et järjest võetakse ette inimesi kellele naeruväärseid süüdistusi esitada. Reformi tagatoas töötas ja küllap töötab ka edasi seltskond kes sellega tegeleb. Kuidagi peab ju hääli saama kui töötulemusi pole. Keskerakondlased on liiga ausad ja viisakad nagu peavadki poliitikud olema ning ei vasta samaga aga ega neil pole ka aega tegeleda selliste asjadega sest nad teevad tööd ja saavad hääli tubli töö eest.
Edgargi ole küüditatud Hundisilmale.
Kas te ära ei väsi oma olgino jms. trollivabrikutes? Palgake endale veidi paremad tõlgid, kes oskaksid vähemasti eesti keelt ja ei paiskaks veebi selliseid rumalusi, millised ei ole isegi enam naljakad mitte. Isegi uudu on suuteline teiesuguseid trolle ületama.
Piinlik ei ole sul uudu?
Meenutaja Uudo Knaps! Meenutad küll, aga aegade jooksul kribid siin, kuidas me ikka peaksime Moskvale pugema, teda mitte ärritama jne. Arvatavasti meeldis põhikoha töö seal Siberis nii magusalt, et kõrvaltöö-traktorist -haakija ei tundunudki raske?
Mõni koputajahakatis võiks ikka oma lõuad koomal hoida, teie närakate pärast sai nii paöju Eesti inimesi hukka
Ei sellist keegi Keskerakonda taha.
Tema on Reformimeelne suuvooder.
Elagu need, kes tagasi tulid!
Käisin ka eile Maarjamäel isale küünalt süütamas, kuigi hiljem peale Kaljulaidi kõnet. Ei tahtnud teda eriti kuulata. Pärast läksin ka Vabaduse väljakule, umbes 18.30 läksin ära. Tulid meelde need ajad, kui meile määrati 5 aastat sundasumist ja mais 1946 aastal viidi ema koos 4 lapsega Siberisse. Kui saabusime Tobolskisse, siis pandi meid auto peale 4 naist + 13last ja sõitsime sovhoosi. Sovhoosi tuli auto juurde piitsaga direktor ja oli kole vihane, sest tema tellis 16 töölist, mitte lastekarja ja saatis auto linna tagasi. Selle suure segaduse tõttu jäi emale pass alles. Ema jäi sügisel tüüfusesse ja haiglast välja tulles ostis ühe otsa pileti Tallinna ja detsembri lõpus jõudsime salaja Eestisse. Ema varjas ennast metsavendade juures, mina kui kõige noorem jäin vanaema juurde, vennad pandi Prääma lastekodusse ja vanem õde Riisiperesse. Üks Saksamaal olnud vanemast vennast sattus Berliinis haarangu ajal venelaste kätte ja saadeti tagasi Paidesse. Kui saabus märtsiküüditamine, pandi mind kood vennaga autole ja jälle Siberisse. Ema andsid välja omad sugulased ja tema viidi Kirovi vanglasse. Kui ema vabaks sai 1951 aastal, siis hakkas ta mind otsima ja leidis mind lastekodust. Seekord toodi mind otse Paidesse Krasnojarski krai haridusosakonna juhataja poolt.
Minu abikaasa ema suri kui ta oli nelja aastane. Isa õde koos kaaslastega istusid punkris peidus. Metsi kammiti läbi ja need olid eesti mehed punaste lintidega. Avastasid punkri ja sellesse visati mitu granaati. Kõik seal olnud said surma.
Olid ajad. Eesti meestele meeldis kanda punaseid linte ja läikima löödud säärsaapaid. Kusagilt hangiti nahast must mantel. See hõõruti “Jääkaruga” läikima. Hais oli jube. Vööle pandi vene ohvitseri kaardikott. Mõnel veel paar tükki ja rahvas nimetas neid mesilasteks. Vöökoht nagu mesilasel lai. Valitsesid siis meid punased, eestist, pahatihti kurjategijad. Käisid taludes röövimas. Tapsid ja põletasid. Oli juhus, kui kamp valitsejaid murdsid lahti talu keldri ja viisid selle tühjaks. Oli aga ka seda, et talumees sattus öösel peale, sulges ukse ja riiv ette. Hommikuks kutsuti külarahvas kokku ja avati kelder. Tulid välja punased eesti mehed. Üks miilits, üks partorg, komnoorte juht, rajooni volinik ja kolhoosi esimees. Kõik tähtsad valla juhid olid kaabakad.
Talud rüüstati ja talude varandused jagati enda vahel. Nii said kaabakad mööblit, raha ja loomad. Otsiti kulda ja karda.
Siberisse saatmisel tegid ju eestlastest punased nimekirjad ja kohe kindlasti nimekirjades olid need, kellest jäi varandust maha, mille nad omastasid. Eesti meeste kuriteod oma naabrite ja rahvuse vastu. Peipsi äärsed puhastas “vaenlastest” hilisem Tartu teatri peanäitejuht Kaarel Ird. Tema kuulus ütlemine, et käis sitta vagunitesse laadimas. Irdi tütar on ikka ja jälle tahtnud Tartusse rajada Irdi, oma isa mälestuseks muuseumi. Väljasaatjatest said mõjukad isikud. Mida julmemad, seda kõrgemad kohad.