Professor Epp Lauk! Milles on valijad süüdi, kui me ei ole viie kõige rikkama riigi hulgas?
Kuna Eesti meedia suhtumine demokraatlikult valitud erakondade koalitsioonileppe moodustamisse on tekitanud rea eetilisi küsitavusi, siis palun olukorrale Teie avalikku arvamust ja eetilist hinnangut ajakirjandusliku hea tava valguses.
Praeguses hüsteerilises olukorras tundub, et Eesti rahva poolt mandaadi saanud erakonnad on justkui midagi väga valesti tegemas. Valdavalt on püütud Eesti rahvale ja maailmale täiesti absurdsete väidetega kujundada pilti meie peaminister Jüri Ratas’est kui võimuahnest tegelasest. Jättes kõrvale võimaluse, et ta võis teha oma valiku hoopis valijate tahet austades, selle asemel, et minna kellegi puudliks.
Arvan, et kohapeal saab enamus aru, et see viimane tundub palju tõenäolisema variandina, kuid kuvand Eestist väljapoole on kõver. Vaevalt see meie reputatsioonile kasuks tuleb.
Pole vist eestlast, kes ei teaks meie Reformierakonna lubadust: viia Eesti viie jõukama riigi hulka.
Mulle vähemalt tundub, et seesama erakond on endast nii väljas, et ei saa enam aru lihtsast tõsiasjast, et valimislubadus on krediit ette. Nüüd on kätte jõudnud viljade aeg, mil maitseelamus sõltub panustatud tulemustest. Kõigi mustamise asemel võiks maha istuda ja mõelda pisut. Miks nii?
Seda enam, kui sellesama erakonna endine peaminister Taavi Rõivas leiab, et EKRE kõnetab neid inimesi, kes on millegipärast õnnetud. Mulle ütleb see seda, et ju siis nende õnnetute inimeste arv on järjest suurenenud; vastupidiselt tema erakonna valimislubadustele.
Pealegi, kui Taavi Rõivase jaoks on see valijaskond „mitteparketikõlbulik“, siis kelle poole neil enam pöörduda oleks, kui see keegi, kes vähemalt lubab ka nende eest hoolt kanda.
Samas teame, et veel suurem osa on n-ö jalgadega hääletanud ja hoopis minema läinud. See on ka sõnum.
Kui eeltoodu ei ole ühiskonna lõhestamine kõlbulikeks ja mittekõlbulikeks, siis jääb mul siin täiesti arusaamatuks ajakirjanduse roll, kes millegipärast on selgelt kaldunud „kõlbulike“ poole peale. Rääkimata ALDE fraktsiooni juhi Guy Verhofstadt’i nõudest Jüri Ratasele, et demokraatlikult valitud erakonnaga koostööd mitte teha. See on näide ühest meedia negatiivsest mõjust, sest vaevalt tal oma hinnangu andmiseks oli mingit muud alust, kui meie oma meedia kujundatud arvamus.
Seoses Euroopa juhtiva tegelase kummalise nõudega, meenub paratamatult vestlus ühe afgaaniga, rääkides nende maal toimuvatest demokraatlikest valimistest, kus inimesed panevad oma elud ohtu „valede“ valikute tegemisel. Seepärast ei saa jätta küsimata, et kas me kuulume nüüd liitu, kus on samasugused „demokraatia“ põhimõtted?
Paistab, et meedia „mõõdukus“ on läinud juba üle igasuguste piiride ja olukord on muutunud piinlikuks sellise lahmiva suhtumise pärast, kus täiesti vastutustundetult püütakse meie ühiskonnast kujundada ebameeldivat ja moonutatud pilti maailma avalikkuse ees (näen seda väljaspool Eestit elades).
Seepärast palun Teie kui oma ala professionaali avalikku seisukohta ja vastust kolmele küsimusele.
- Kas sellel valijaskonnal, kes ei valinud Reformierakonda, on õigus eeldada meedialt mittehalvustavat suhtumist, kuna see on sõnum ka nendele?
- Kas meedia poolt solvavate akronüümide kleepimine demokraatlikult valitud erakondade koalitsioonikoostööühendusele on sildistamine ja vihakõne?
- Kui eetiline on meedia, kes pahatahtlikult halvustab demokraatlikult valitud erakonda oma valikute tegemises?
Julgen loota, et Teie eetiliste põhimõtete käsitlus ja meeldetuletus osutatud protsessis annab meie ühiskonnas tõuke ka kaalukama osa esiletulekuks, mis võiks meedia kaudu kajastust leida.
Austuse ja lugupidamisega
Enn Veesalu