Rein Ruutsoo, emeriitprofessor
Valimistulemused on selgunud. Iga partei põhivalikuks on nüüd valitsusse kaasatuse otsustamine. Keskerakond on valinud valitsusvastutuse kujundamises kaasalöömiseˇ, ja teinud õigesti. Koalitsioonid sünnivad konkureerivate, ühilduvate ja välistavate kaalutluste põrgutules.
Poliitiline kultuur nõuab, et esikohale seatakse nn maailmavaatelistel valikutel põhinevad valimislubadused. Mõni neist on n-ö punaseks jooneks. Parteilisest dogmast nn punase joone tekitamisel on läbikukkumine kindlustatud. Keskerakonna sõnastuses on koostöö lähtekohaks ühiskonna parema sidustatuse teenimine. Iga valitsuse moodustamise järgmiseks kitsenduseks on n-ö valitsemistehnilised kaalutlused. Rusikareegli kohaselt on valitsuse koostöösuutlikkus ja ajaline kestvus pöördvõrdelises seoses koalitsiooni liikmete arvuga. Kolmest partnerist koonevad koalitsioonid on üldiselt töökindlad.
Ratase eestvedamisel kavandatavasse koalitsiooni partnerite valimisel said kaalukeeleks kogetud praktikad ja korduvad õppetunnid. Nii ei pääsetud juba samal õhtul minevikku vaatamisest. „Võitja võtab kõik“-mentaliteedist sündinud poliitilisest kultuurist on tänaseks saanud Eesti poliitilise elu tõsine probleem. Mitte just kõrvalised pole ka võimalike partnerpoliitikute endeemilised isikuomadused. Nüüdseks juba aastakümnete pikkused kogemused lubavad sündivaid konflikte üsna hästi aimata. Ja mis seal salata, koostööperspektiive näivad varjutavat isiklikud ambitsioonid, väärikate positsioonide (näiteks sise- ja välisministri tool) vääramatuna tunduv ihalus. See, milline loetletud kaalutlustest ja millises kombinatsioonis mõne teise üles kaalus, kõneleb poliitilisest kultuurist.
Keskmõte: Praeguseks käivitunud kõnelused Keskerakonna, Isamaa ja EKRE koalitsiooni moodustamiseks on omamoodi väljakutse establishmentile.
Tõik, et president seadis valitsuskõnelustel eelispositsioonile kõige enam kohti saanud partei (on ka teisi praktikaid!) on kõnekas. Praeguseks käivitunud kõnelused Keskerakonna, Isamaa ja EKRE koalitsiooni moodustamiseks on omamoodi väljakutse establishmentile. Ülalvaadeldud kaalutluste taustal paistis Keskerakonna käivitatud algatus alles kolmanda-neljanda-viienda, kui mitte kuuenda kombinatsioonina. Selle kindlustamiseks valisid valimistel enim hääli kogunud partei võimutehnoloogid EKRE paariaparteiks kuulutamise kampaania. Kalkulatsioon oli lihtne. Sel viisil kujundatud „avaliku arvamuse“ toel oleks teiste, väiksemate parteide mängumaa kitsendatud peaaegu olematuks. EKRE „konsensuslikul“ välistamisel ei saaks keegi ilma reformeriteta vajalikke hääli kuidagi kokku. Valimisel enim parlamendikohti vallutanu poolt EKRE keelekasutuse arvustamises ei puudunud muidugi silmakirjalikkus. „Mälukaotuse“ all mitte kannatavaile on Andrus Ansipi poolt 2007. aastal Pronkssõduri sambasaaga käigus harrastatud keelekasutus hästi meeles.
Kõige üldisemas plaanis hinnatakse igat koalitsiooni lõpuks kahe põhitingimuse/ootuse täitmise alusel. Esimene ja tähtsaim on muidugi Eesti ühiskonna jätkusuutliku arengu eest hoole kandmine. Milles täpsemalt kokku lepitakse, see on alles selgumas. Kompromissid on loomulikud. Koalitsioonide loomise mõte on ühiskonna alushuvide ühismõtestamine. Teiseks hinnangualuseks saab valitsemise stabiilsus ja kvaliteet. Valitsuse näo kujundab muidugi peaminister. Valimiseelsetes arvamusküsitlustes ülekaalukalt peaministrikandidaadina domineerinud Jüri Ratas on valinud keeruka kombinatsiooni.
Kuigi juba parlamendipoliitikas kogenud, pole halduskogemustega inimeste pink EKRE-l just üleliia pikk. Keskerakonna ja Isamaa ministrikandidaatidel haldus- ja ka koostööpraktikat muidugi jagub. Eriarvamuste kokkukeevitajana ja isiklikegi vastuolude lepitajana on Ratas kõigist peaministrikandidaatidest ilmselgelt kõige võimekam valitsusjuhikandidaat.
Staalin appi! Kui juba padupunased intrigandid siin igasugu pugemist kiitma hakkavad, siis lame maamuna peab hakkama teistpidi pöörlema.
Kõige ilusama valitsuse teeks meile Edgar (Tema nimi olgu kiidetud!).
Paraku ei lasta Edgarit läbirääkimiste laua taha, aga Jüri on nüri – mis sest, et Edgari õpilane. Edgar oleks kõik need kaabudega läbirääkijad sõlme keeranud, tühjaks väänanud ja pidulikult edasi marssinud.
See mees on teada mees.
Keskerakonnal pole väärilist partnerit. Ehk sotsid oleksid aga nad said vähe hääli. Praegune liit on parem kui oleks olnud Reformierakonnaga sest reformierakondlased töötulemuste asemel vaid laimasid ja segasid teiste tööd viies meie elatustaseme viimaste hulka. Kui oleks E.Savisaar tipp-poliitikas siis vaevalt see oleks võimulesaamist võimaldanud kuigi kindel see, et siis oleks Keskerakond rohkem hääli saanud. Tema oli häältemagnet ja selles hirmus reformierakondlased hakkasidki talle süütõendeid otsima ja muidugi Tallinn taheti ka üle võtta.
praegusest liidust ei saa Jurka jäikuse tõttu asja, siis on Jurkal varuks veel üks salakäik. Nimelt ei saa Kajake üksi valitsust kokku ja peab pöörduma kas Jurka poole, Ženka+Heliri poole. Kuid Jurka võib panna Kajakesele lätaki ja nõuda, et peaministri tool läheb talle aga liitu kaasatakse ka Ženka pedekad. Asi on selles, et ehkki ka ise kaotatakse paar ministrikohta, siis pedekad võtavad omale samuti osa ja Kajakesele jääks niigi vähe, nii 4 ministrikohta.
Siis oleks kaalukeeleks küll pedekad, kuid Jurka saaks oma sotsialismijama vabalt edasi ehitada. Ja Kajakenegi oleks halvema kartuses piinlikult rukkis.
Eelmine Maali Maalt on liba.
mina olen liba.
Kui Eesti jätkusuutlikuse arengu all mõeldakse meie kõigi inimeste inimväärse elu kindlustamis siis ma olen nõus. Mõni poeb selle taha et eestlus on hädaohus ja süüdistab selles meil elavaid vene rahvusest inimesi siis sellega pole ma nõus. Paljud on siin sündinud ja kasvanud ja armastavad Eestimaad ja on ka edukalt õppinud eesti keelt. Eestlaste väljaränne muidugi hästi ei mõju. Aga mis sa hädaga teed kui reformistlikud valitsused ei võimaldanud neile inimväärset elu oma kodumaal. Minu meelest on kõige tähtsam kindlustada kõigile Eestimaal elavatele inimestele inimväärne elu ja tuleb jätta laim ja vihavaenu õhutamine. Mitte rahvuse järgi ei pea inimesi hindama vaid nende tegude järgi.
mis siis, kui Kaja teeb ettepaneku valitsus moodustada EKRELE? Kokku saask nad ju 53 kohta ja ülemvõimu. Vaevalt neilt ka kedagi üle osta suudetaks.
Muidugi peaks siis kumbki pool paljust umbluust loobuma, kuid valdkondi jaotades saaks ehk pareminigi asja kui nüüd 3 ahnuri vahel kakeldes.
liit tooks kaasa surmahoobi senisele sotsialismiehitamisele. Mõlemad on ju selle tasuta laristamise vastased.
Vastuolulised ksüimused pandaks kalevi alla ja kui mõni muu sokutabki küsimuse riigikokku hääletamiseks, siis mõlema leeri esindajad poevad peldikusse peitu või ei hääleta kohapeal. Kui vaja ainult häälteenamust, siis hääletavad mõlemad vastu, kuigi just see küsimus võiks ühele neist meele järgi olla. Nii surmataks kõik opositsiooni katsed.
Tasapisi aga tiksutaks järgmise valimiseni ja 3 kuud enne seda läheb taas lahti! Ikka suured lubadusest jne ehkki midagi pole 4 aastaga tehtud. Nagu nüüd.