Meenutamaks minu eluõhtul oma õnnelikku lapsepõlve (1950/60-ndatel), otsustasin valmistada kartulisalatit, nagu vanaema seda aastakümneid korra-paar nädalas teinud oli. Ostsin poest kotikese kartuleid, värsket kurki, lastevorsti, majoneesi, hapukoort ja kimbukese tilli…
Keedetud kartul oli halva maitsega, kurgil polnud üldse maitset, vorst oli paha lõhnaga ja ülepipardatud maitsega. Majoneesi ja hapukoorega jäin rahule ning jõudsin tillikimbuni. Nuusutasin: mingi kopitanud (mürgi?) lõhn. Mudisin mõnda tükikest sõrmede vahel – no pole enam seda head ja omapärast tillilõhna, nagu oli veel paljukirutud nõukaajal. Kõik puudused kompenseerisin majoneesi lisamisega ja loodetud mõnusast söömaajast sai majoneesimaitselise olluse vastumeelne sissevohmimine…
Hinges kurbus ja suur pettumus, asusin ostu lähemalt uurima: kartul Marokost! Mina, vana ohmu, teadsin küll, et sisse veetakse eksootilisi (köögi- ja puu)vilju, kuid varem olin riiulilt haaranud ikka eestimaise kartuli. Kurk oli Luunja oma. Kodumaine? Kuradile säärane tundeta-maitseta kodumaisus! Rakvere vorst oli ju ka kodumaine?! Kuradile säärane tundeta-maitseta kodumaisus! Aga see till!? See oli Iraani oma! Kimbukene kaalus 0,145 kg ning maksis 2 eurot ja 03 senti! Ehk 13.99 eurot kilogramm! Maaletooja/pakendaja: Karlskroona OÜ, Jõelähtme vald, Loovälja tee 1.
Missugune Eesti või EL-i kõrgel ametikohal peesitav eestlust vihkav idioot on lubanud säärasel äril toimida? Väidan, et iga vähegi head tahtmist omav algaja Eesti köögiviljatalukene on võimeline korralikku kasumit teenides eesti rahvast köögiviljaga varustama eeldusel, et meile ei loodaks igal sammul alatuid takistusi.
Lõpetuseks üks oluline järeldus nii otseses kui ka kaudses mõttes: VÕÕRAS TILL ON EESTLUSE SURM…
Heiki Kortspärn, parteitu pensionärist patrioot