Kõigist olemasolevaist näitekunstižanreist on vahest kõige mõistatuslikum illusionistlik kunst. Kuid veelgi suurema tähelepanu kui taibukad hookuspookused kutsub esile selle inimese isiksus, kes neid välja mõtleb ja esitab.
Emil KIO – justnimelt nii kirjutatakse see perekonnanimi – suurtähtedega, sest see sai apellatiiviks, illusionisti saladuslikuks sümboliks. Ta põletas laval inimesi ja saagis neid pooleks, torkas mõõgaga läbi ja sundis inimese pea kehast lahus elama.
Emil Teodorovitš KIO (tegelik nimi Giršfeld) töötas Moskva Miniatuuride Teatris näitlejana, hiljem mitmetel administratiivsetel ametikohtadel kuulsas Poola Tšiniselli-tsirkuses. Ja ükskord jäi seal esinev fakiir haigeks ning Emilile tehti ettepanek teda asendada. Nii leidis aset KIO kui illusionisti debüüt. Olid XX sajandi kahekümnendad aastad.
Lavapseudonüümi KIO tekkimisest on mitu versiooni. Ühe järgi nägi näitleja kord kinoteatri fassaadil neoonsilti „KINO“, millest täht „N“ oli kustunud ja ülejäänud helendav pealkiri tundus talle sobiva lavanimena.
Kuid perekonnapärimuse järgi olevat olnud nii, et kui Emil Teodorovitš töötas Varssavis, siis elas ta korteris, mis asus sünagoogi kõrval, kus igal laupäeval ja pühapäeval toimus palvus. Kuigi ta oli rahvuselt juut, ei osanud ta heebrea keelt, aga refrään, mis selles palvuses kõlas, jäi talle meelde: „Tkio, tkio, tkio…“.
Ja kuna tollal oli näitlejate seas moes võtta endale ebatavalisi välismaise kõlaga pseudonüüme ja noor tsirkuseartist oli just selliseil otsinguil, otsustaski ta võtta endale nimeks KIO.
Enne lõplikku üleminekut tsirkusesse esines ta mitu aastat estraadilaval. Sel ajal esitasid illusionistid oma numbreid müstilistena, ja ka KIO polnud erand. Tema lavakostüüm oli välja peetud idamaises stiilis (turban, lai halatt, neiud-assistendid tegid kõhutantsu nagu sultani haaremis), aga trikid olid mähitud salapärasuse oreooli. Mood aga on teadagi muutlik ja liigne mitmetähenduslikkus lakkas sisendamast vaatajaisse usaldust, kirjatsurad aga hakkasid KIO etendusi nimetama palaganiks.
Emil Teodorovitš loobuski siis täielikult india stiilist, riietus frakki ja muutis esimesena kolleegidest žanri: tegi müstilisest-nõiduslikust trikitamisest illusioonikunsti, millele oli omane kullaprooviga peen huumor, esitades oma numbreid irooniliselt ja kaasates neisse isegi klounid.
KIO alustas esinemistega pärast revolutsioonijärgseid ümberkorraldusi. Noored reformijad toppisid igale poole „oma poliitiliselt õige nina“ ja muu hulgas heitsid pilgu ka tsirkusesse (muide, Lenini kõigile tuntud lause „Kõigist kunstidest on meile tähtsaim kino“ on lühendatud ja kõlab algkujul tegelikult nii: “Senikaua kui rahvas on harimatu, on meie jaoks kõikidest kunstidest tähtsaimad kino ja … tsirkus“. Kuid poliitilised reformid, mida viidi läbi tihtipeale kirjaoskamatute bolševike võimuletulekuga, paistsid alati silma mingi tobedusega. Näiteks töötasid KIO trupis liliputid ja tsirkuse kuraator-partorg käsutas nad kõik komsomoli astuma (et näha, kas nad siis saavad suuremaks, kui neil tuleb asuda komnoorte ridadesse, kuigi liliputid võisid juba olla neljakümne lähedal).
Või nagu 1948. aastal algas kosmopolitismi vastu võitlemise sildi all kõige välismaise väljarookimine. KIO atraktsiooni poolpaljad tüdrukud sunniti riietuma sarafanidesse ja pähe panema kokošnikud. Vähe veel sellest, nõuti, et ka Emil KIO võtaks seljast fraki ja ilmuks publiku ette punases särgis balalaikamängijana.
See oli juba liiast, ja artist suundus Vorošilovilt abi otsima (too oli Stalini ajal suunatud kunsti kureerima). Tema abi Abolimov (kes hiljem sai Moskva Vernadski Tsirkuse esimeseks direktoriks), olles kuulnud KIO probleemist, võttis selle lahendamise enda peale ja hüüdis lihtlabaselt: „Saatke nad kõik p…sse! Kõik teavad, et frakk on diplomaatiline rahvusvaheline kostüüm. Töötage selles edasi, nagu seni töötasite!“
Tuleb öelda, et Emil KIO polnud lihtsalt artist, vaid ka oma ala novaator ja kreatiivne eksperimentaator, loovisik. Ta ei täitnud laval tavalisi ammuaegseid trikke, vaid mõtles välja iseäralikke numbreid, mida pärast teda ei suutnud ära mõistatada ega esitada mitte keegi. Muide, fragmendid taibukate seadeldiste jaoks tellis ta erinevates ettevõtetes ja sätitas ise pärast oma laboratooriumis tervikuks. Saladuslikkus KIO töös oli rangem kui mõnes kaitsetehases.
Oma tsirkuseetendused muutis ta vaieldamatult elitaarseks. Emil Teodorovitš oskas hinnata naiste ilu ja tema atraktsioonides töötasid ainult kõige efektsemad daamid, sama kaunid nagu Buhaara sultani haaremis. Tal oli ka selline number nagu „Naise põletamine“. Kui temalt küsiti, milles on kunsttüki saladus, naljatas ta tõsise näoga: „Mingisugust fookust pole! Lihtsalt mul on piisav hulk naisi, nii et ma võin igal etendusel ühe neist ära põletada.“
Ja veel: nagu tõeline sübariit lõunatas ta üksnes kõige kallimates restoranides, peatus luksusnumbrites ja sõitis ainult taksoga. Seepärast oldi arvamusel, et olgu kuidas teistega on, aga KIO on kindlasti miljonär. Kuigi illusionist, keda tasustati kõige NLiidu kõrgeima tariifi järgi, võis tunda enne palgapäeva rahapuudust ja pidi arukamatelt klounidelt laenu tegema. Tasub lisada, et raha kulutas ta põhiliselt oma töö peale: sel ajal, kui kolleegid varusid mustadeks päevadeks briljante ja kõikvõimalikke väärtusi, tellis KIO, nii kui sai suurema rahasumma, kohe järjekordse uhke reklaamplakati või ostis uue aparatuuri. Ta oli peadpidi oma töös, elades üksnes armastatud tööle.
Nagu paljud illusionistid, valdas KIO ka hüpnoosi. Kunagi hiljem jutustas mulle üks teine kuulus tsirkusetegija Juri Nikulin (keda mul muide oli nooruses õnn lähemalt tunda) kord sellise loo: Sõitis Emil KIO kuhugi taksoga. Taksojuht tundis ta ära ja uuris kahtlevalt muiates: kas on ikka tõsi, et illusionist suudab ka teda näiteks ära hüpnotiseerida? Trikikunstnik vastas: Sõidame võõrastemaja juurde, ma annan teile sõidu eest kümnelise, teie aga annate mulle raha tagasi nagu sajalisest. Arve tasumisel andiski taksojuht nagu katsealune jänes boamao ees kuulekalt tagasi suuri kupüüre. KIO väljus autost ja läks juhiakna juurde, et liigsed rahatähed taksojuhile tagastada. Kuid taksojuht vajutas ehmatusest gaasipedaalile – tont teab, mida sel hüpnotiseerijal veel pähe tuleb! – ja kihutas patust kaugemale.
Tsirkusemaailm on kuulus oma perekonnaklannidega: elukutset antakse edasi põlvest põlve. Emil KIO pole ainult trikkide looja, vaid ka illusionistide dünastia looja. Mõlemad pojad – Emil ja Igor – said kuulsateks illusionistideks. (Tavalugejat huvitab ehk ka see, et Igoril oli tõsine armulugu Brežnevi tütre Galinaga: tema oli 18, temake 35; nad isegi abiellusid salaja, kuid kõikvõimas Leonid Iljitš lahutas nad KGB abiga – see abielu kestis vaid üheksa päeva.)
Kui tulla tagasi tõsise publikatsiooni juurde, siis mainiksin, et KIO dünastia liikmeid nimetatakse õigusega XX sajandi suurimateks võluriteks.
Suri Emil KIO nagu tõeline Artist – otse laval, peaaegu kohe pärast üht oma etendust. Tal oli hakanud halb juba esinemise ajal, kuid keegi vaatajaist ei märganud seda. Tema isiklik mõttetera, mille ta palju aastaid enne seda oli välja öelnud – „Kasvõi sure, aga etendus vii lõpule!“ – osutus tol õhtul saatuslikuks.
Oma viimase etteaste täitis Emil KIO nagu alati laitmatult ja hiilgavalt.
Karoliina Gryn