Kert Kingo on üks neist, kelle ellu tänavune märts pöörde tõi, sest valimistulemuse tõttu algas töö Riigikogus. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liige ja EKRE korruptsioonitoimkonna esimees pole kuigi üllatunud, et Keskerakond hakkas EKRE ja Isamaaga koalitsiooni loomiseks läbirääkimisi pidama. Tema arvates ongi poliitika ettearvatu. Juristi ja endise politseiuurija Kert Kingoga said vestlusteemadeks valitud igavikulised mõisted: tõde ja õigus, headus ja kurjus.
Milliste mõtete ja tunnetega olete läbi elanud enda tuleku suurde poliitikasse, valimise Riigikogusse ja koalitsioonikõnelused?
Neid mõtteid ja tundeid on keeruline sõnadesse panna. Kõik on olnud üks emotsioonide ja tunnete karussell. On olnud palju tööd, ka une arvelt. Olen õppinud palju uut ja saanud juurde uusi kogemusi. Kindlasti on veel palju uusi asju tulemas. Muidugi on suurim muutus minu elukorralduses, sest elan ju osaliselt nüüd Tallinnas. Kõik see tahab kohanemist ja oma elurütmi saamist.
Kas olete vahetult või erakonnakaaslaste kaudu ka saanud koalitsioonilepingusse oma ideid suunata?
Eks igaüks on saanud oma panuse anda. EKRE korruptsioonivastase toimkonna liikmetega, mille juhataja olen, oleme kaardistanud suuremad probleemkohad meie ühiskonna õigussüsteemis. Oleme saanud inimestelt hulgaliselt tagasisidet nende poolt kogetu kohta, analüüsinud selle valguses politsei, prokuratuuri, kohtute, notarite ja kohtutäiturite tegevust kehtiva seadusandluse kontekstis ning jõudnud arusaamisele selle süsteemi pudelikaelte osas. Meie ettepanekud sellega seoses on osaliselt kajastunud ka koalitsioonilepingus.
Kuivõrd üllatusena teile tuli, et Keskerakond hakkab EKRE ja Isamaaga koalitsiooni loomist läbi rääkima?
Poliitika oma igas tahus ongi ettearvamatu. Tuleb valmis olla erinevateks võimalikeks tulemusteks. Seetõttu puudus minul üllatusmoment, sest ilmselgelt oli koalitsiooni selline koosseis üks võimalikest variantidest.
Üheks viimase aja populaarsemaks Eesti mängufilmiks on „Tõde ja õigus“. Kuidas on praeguses Eestis lood tõe ja õigusega nii juristi kui ka poliitiku vaatevinklist?
Tõe ja õiguse teema on meie riigis minu jaoks tõsine murekoht. Meeldib meile seda tunnistada või mitte, aga meie riigis lokkab korruptsioon, ja seda igal tasandil. Olen seda ka mitmeid kordi välja öelnud, et eelkõige kannatab üksikisik, kes jääb õigusasutustes (politsei, prokuratuur, kohtud, kohtutäiturid) üldjuhul kaitseta. On muidugi ka erandeid. Tõsi on see, et meie õigusasutustes väänatakse ja rikutakse seadusi, kohtuotsused on kallutatud, politsei koos prokuratuuriga alustab menetlusi ja viib neid läbi valikuliselt. Inimesi koheldakse ebavõrdselt – kus ühe puhul nähakse rikkumist, siis teise puhul seda ei taheta näha. Nii see olla ei tohiks. Iga inimene meie riigis peab saama usaldada riigiasutuste tegevust 100%-liselt. See peaks elementaarne olema. Selles valdkonnas on palju vaja muuta.
Kuidas teil tekkis üldse huvi õigusteaduse vastu? Töötasite ju aastaid politseiuurijana. Kas selle mõttega läksitegi õppima õigusteadust?
Juurahariduse omandasin enne kriminaalpolitseisse tööle minekut. Huvi tekkis Tartumaa Tööinspektsioonis töötades, kus puutusin kokku tööõiguslike vaidlustega. See oli huvitav. Kriminaalpolitseisse uurijaks tööle asumise eelduseks on õigusteaduse või Sisekaitseakadeemias politseierialase hariduse omamine. Ilma eelnevalt loetletud kompetentsideta kriminaalpolitseisse tööle ei saa.
On teie menetluses olnud juhtumeid, millest võiks saada kriminaalfilmi stsenaariumi?
Mul on olnud menetluses väga mitmeid filmistsenaariumi jaoks huvitavaid ning põnevaid kaasuseid. Igapäevaelus on need juhtumid siiski pigem traagilised, millega kokku puutumisest valikuvõimalusel parema meelega hoidutaks. Saan aru, et sündmuses mitteosalejate jaoks võib olla enamikus nendest juhtumitest palju põnevat. Paraku on medalil ka teine pool, ning see ei ole kaugeltki mitte ilus ja särav. Igas juhtumis on ju keegi kannatanu, kelle õigusi on rikutud. Tema suhtes on oldud vägivaldne või tekitatud talle varalist kahju. On palju muret ja pisaraid. Uurijana on vaja kannatanu suhtes olla toetav ja empaatiline; samas on tähtis saada põhjalik ja ülevaatlik seletus kõige toimunu kohta. See ei ole lihtne.
Teine teema on teise osapoolega ehk nn pätiga. Ei eita, et tõendite kogumise protsess on huvitav, tuleb olla loov ja leidlik, et välja nuputada, mis võiks toimepandud tegu tõendada ja kust tõendeid leida. Ega kurjategija tavaliselt ei aita ju kuriteo lahendamisele omalt poolt kaasa, pigem vastupidi. Seda pean aga tunnistama, et kui mõni eriti keeruline kuritegu leidis lahenduse, siis oli hea tunne küll.
Uurijatöös tajusin suurt vastutust, et ikka õige süüdlane saaks kohtu ette saadetud. Eksimine on lubamatu, kuna uurija töö üheks lõpptulemuseks võib olla vabaduse võtmine, mis on inimese üks peamisi põhiseaduslikke õigusi.
Missuguste seadustega saaks kuritegevust vähendada?
Üheselt toimivat valemit ei ole. Iga tegu ja iga teo toimepanija on erinev. Olen seda meelt, et noorte puhul, kes on midagi näiteks igavusest ära lõhkunud, oleks parimaks karistuseks lõhutu parandamine. See annab aimu, et lõhkuda on kerge, aga lõhutut uuesti korda teha palju vaevanõudvam. Ma ei usu, et vangistus on iga teo puhul kõige mõjusam. Kes ei ole veel paadunud pätt, siis vanglas uusi sõpru-tuttavaid saades võib ta selleks sisemiselt ka muutuda. Kõik on suhteline ning isikust ja teost lähtuv.
Kuivõrd tekivad kuriteod kurjusest ja ahnusest, kuivõrd rumalusest ja eksimustest?
Tekivad kõikidel eelnimetatud põhjustel. Üldjuhul noored panevad kuritegusid toime rumalusest või eksimusest (kambavaim, lubatu ja lubamatu mitteteadmine). Täiskasvanute puhul on teod valdavalt ikka teadlikud – tingitud kurjusest, ahnusest või alatusest. On olnud juhtumeid, kus täiskasvanud inimene on toime pannud rikkumise meeleseisundis, kus ta ei anna endale aru oma tegudest. Ma ei pea siin silmas süüdimatust, vaid näiteks rasket emotsionaalset üleelamist (lähedase surm, suur tüli, töökoha ootamatu kaotamine vms). Need inimesed on elanud terve oma elu seaduskuulekate kodanikena, kuid üks sündmus või sündmuste jada võib panna neid käituma viisil, mis ei ole kooskõlas kehtiva korraga. Uurija ülesanne on kõike seda arvestada ja märgata.
Milline võiks üldse inimeses olla headuse ja kurjuse vahekord?
Mina ikka eeldaks headuse ülekaalu. Ideaalis – kurjuse puudumist. Annan endale aru, et see on liiga idealistlik. Tahame või ei taha, kurjust on, ja see ei kao kuskile. Sellega tuleb arvestada ja püüda oma elu sättida selliselt, et kurjusega kokku ei puutu.
Juhite EKRE korruptsioonivastast toimkonda. Milline on EKRE lähenemine korruptsioonile?
Meie erakonnal on korruptsiooni osas nulltolerants. Korruptsioon tuleb sõna otseses mõttes välja juurida. See on suur töö ja eesmärki ei saavutata üleöö. Kuid usun, et järjekindlalt selle vastu võideldes on teostatav ja võimalik tulemusi saavutada. Oleme oma toimkonnaga palju korruptiivseid tegevusi avalikustanud ja suutnud nii mõnedki alles algetapis olevad omakasust lähtuvad plaanid õigele rajale suunata, ning sellega järjekordse korruptsioonijuhtumi ära hoida.
Kahjuks ei ole ei politsei ega prokuratuur näidanud omalt poolt üles soovi korruptsiooniga tegelda ega korruptiivse käitumise korral midagi ette võtta. Menetlusi ei alustata; otsitakse täiesti olematuid põhjusi menetluste mittealustamise ettekääneteks. See ei ole aktsepteeritav. Eks üheks põhjuseks on asjaolu, et korruptsioonis saavad osaleda eelkõige kõrgemad riigiametnikud, omavalitsuste juhid, riigi osalusega ettevõtete juhid. Seda sel põhjusel, et just neil on otsustuspädevus mingi otsus kellegi huvides vastu võtta või kellegi huvides mingi tegu teha. Ja siin jõuamegi selleni, mida ma juba eespool märkisin: õiguskaitseasutustes ei kohelda inimesi võrdselt, menetlusi alustatakse valikuliselt. Selline ei ole õigusriik!
Millest tuleks alustada, et igas Eestimaa paigas oleks elamisväärne elu?
Me peame hakkama hoolitsema enda inimeste eest, enda rahva eest. Meie enda inimesed tuleb seada esimesele kohale. Kui omadel on hea, alles siis võib hakata teisi aitama ja toetama. Elus on ju ka nii, et esmalt hoolitseme selle eest, et oma perel oleks kõht täis, riided seljas ja tuba soe. Alles siis, kui see on saavutatud, siis võimaluse korral aitame naabreid ja teisi abivajajaid. Meie enda rahvas ja nende heaolu peab riigi jaoks olema prioriteet number üks. Kui inimesed on eluga rahul, saavad lubada endale elementaarset ja tunda ennast seetõttu väärtuslikumana, siis väheneb ka viha ja kibestumus.
Olete tegelnud võistlustantsuga ja teistegi huvitavate hobidega?
Olen lapsepõlvest saadik olnud aktiivse eluviisiga. Pole eriti palju neid asju, millega ma tegelenud poleks. Olen tegelenud erinevate spordialadega ja hobidega. Tegelesin tipptasemel võistlustantsuga terve kooliaja – 11 aastat. See ala jäi minu jaoks peamiseks, teised kõik olid kõrvaltegevused. Käisin muusika eriklassis, olen 5 aastat õppinud akordioni. Tõsi küll, akordionit ma kätte ei võta, sest see huvi on kogu aeg olnud teisejärguline.
Tagasi vaadates: olen tegelnud päris palju muusikaga. Osalenud lastekooris Kurekell, tütarlasteansamblis, sega-ansamblis. Nooti loen, kuid kindlasti olen nüüdseks sellega roostes.
Praegusel ajal on hobideks aega napivõitu. Käime koos tütrega spordiklubis erinevates rühmatreeningutes. Meeldib fotograafiaga tegelda, naudin lindude ja looduse pildistamist. Minu tehtud neli pilti kaunistavad disainielemendina Maksu- ja Tolliameti hoone erinevaid seinu. Mulle meeldib väga reisida ja saada osa erinevatest kultuuridest.
Meie peres on vahva Skye terjeri tõugu koer Daffi. Tema on meie päike ja rõõm! Oleme kogu perega tema üle väga uhked, sest ta on näitustel saavutanud juuniorite klassis tšempionitiitli.
Küsis Jaan Lukas