Aarne Ruben, kirjanik
Kui mõtlev inimene lappab sotsiaalmeedia uudisvoogu või läheb Kirjanike Liidu kuulsale varasügisesele väljasõidule Käsmu, kogeb ta kohe, et märkimisväärne osa kultuuriinimestest taunib EKRE juhte, peab neid natsifüüreriteks ja suureks ohuks Eesti valitsusele.
Kirjanikud nagu Rein Raud või Jürgen Rooste on saanud äsja allkirjastatud koalitsiooni vastaste meeleavalduste käilakujudeks ja Maarja Kangro on öelnud, et kõik kultuuriinimesed on koalitsiooni vastu, teravalt eitaval seisukohal. See viimane tuletab muidugi meelde kirjanike 1940. aastast pärit “ühel häälel” toetusavaldusi Vares-Barbaruse valitsusele, mille juures oli eksperimendiks asjaolu, et üritusse oli kaasa haaratud ka Marie Under!
Jah, just nimelt! „Rahva Hääl“ trükkis toona ära ka Marie Underi sõnad, et vaatame, ootame ära, mis uue valitsusega toimuma hakkab. Seda ütles Nõukogude propaganda suhtes veel kogemusteta inimene, kes ei taibanud, et ka niisuguseid ettevaatlikke ja erapooletuid sõnu hakatakse serveerima pooldajate kisakoori ühe osana. Kui nüüd mõnedele kultuuri-inimeste kisa-avaldustele alla kirjutada, kas ei lähe siis mitte nii nagu läks Marie Underil, kes kahetses elu lõpuni seda, et ta „Rahva Häälega“ üldse rääkis…
EKRE esiletõus oli meie demokraatia eripära. Tegelikult võttis EKRE oma häältesaagi kõigi erakondade, ka sotside valijaskonnast. EKRE toetaja kuulub enamasti töölisklassi või lumpenproletariaati, rikaste vastu on tal viha. Sotsidelt võtsid konservatiivid hääli seetõttu, et need ei seisnud tööinimese eest, vaid juurutasid peremudelit, mida ei lubanud endale isegi Sparta mehed. Kindlasti said nad hääli ka nende hulgast, kes varem valisid Savisaart — viimase poliitilised sõnumid olid lihtsad ja selged: võtta rikastelt raha ja anda vaestele. Vaid Reformierakonna valijasegmendilt ei saanud EKRE mingeid hääli, sest edu- ja rahakultus pole selle liikmeile omane. Nad on ise paariad.
Nägime, mis reformierakondliku valitsuse all Eestiga juhtus. Raha liikus ühiskondlikust sfäärist üksikisiku kätte. Vähenes motivatsioon panustada sisejulgeolekule, päästeteenistusse ja haridusse. Politseinike väikeseid palku jääb meenutama Andrus Ansipi valitsusajal 2011. aastal toimunud lugu Viljandist, kus salkkond purjus pätte pani kiiresti taanduma kogu Viljandi politseinikud, kellest osa said haledalt tappa. Korrarikkujatest said jagu alles Tartust kohale kutsutud lisajõud.
Lugu on tõsine, sest mis oleks juhtunud siis, kui Sakala mehed poleks toona Ugandist abilisi saanud? See tähendab, et Eesti Vabariik enam hetkeks Viljandi ümbruses ei toiminud. Märatsejad oleksid võinud rahuliku elanikkonnaga teha ükskõik mida. Ja põhjus oli valitsejate väheses tahtes anda Eesti politseile raha nende väljaõppeks, motiveerimiseks, saavutusvajaduse innustamiseks. See valitsus oli ohtlik Eestile selle püsimajäämise seisukohast.
Erinevates soojades ametikohtades imes Reformierakond end võimu ja hüvede külge kui puuk. Mäletame veel samal aastal juhtunud lugu Loodusmuuseumis, mil selle direktoriks sai akadeemilise taustata inimene, kelle ainus eelis oli asjaolu, et ta oli keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannuse sõbranna. Samal ajal kandideerisid sellele ametikohale ka teaduste doktorid, kellel oli ette näidata pikk publikatsioonide loetelu. Sõnades on teadus iga valitsuse prioriteet, aga ikka rändab osa teadusrahast sõbrannatajate taskusse.
Meenutame Reformierakonna valitsusajast veel sedagi, kuidas päästeteenistus, mis arenenud riikides saab palka riigilt, nihkus vaesemates valdades üha enam vabatahtlike kätte. Vabatahtlikud tegutsevad aga rahata, puhtalt isiklikust entusiasmist. Eesti rahvas võttis ise valitsuselt oma julgeoleku kaitsmise enda peale, sest valitsus ei saanud hakkama. Samal ajal, kui riigi raha avalikust sektorist pumbati ettevõtjaile, kimasid Rõivase valitsuses olevad noored poisid eralennukitega ja näitasid Brüsselis oma puidust käekellasid. Peaminister Rõivase nutitelefoni kinnistunud, rahvast mööda vaatav pilk oli selle ajastu tunnus. Pidu lõppes 2016. aasta novembris, kui Ratas sai peaministriks.
Saan aru vanaprouast, minu heast tuttavast, kes valis Kaja Kallase, kuna Kallas on armas tüdruk ja tal on ilusad silmad. Päris õige, ilu päästab maailma; kuid mitte tegudega. Ilu päästab maailma abstraktses mõttes; tegutsevad teised, need, kes ei pruugi olla nii ilusad. Jääb üle vaid küsida: miks ei võiks valitsusse võtta tööinimeste parteid, kes on ampsanud endale lõivu kõigist valijasegmentidest puhtalt sellepärast, et sotsid keeldusid tööinimese eest seismast? EKRE laestvõetud ideed nagu kooseluseaduse kaotamine või abortide rahastuse lõpetamine koalitsioonilepingus ei kajastunud.
Keda segab kooseluseadus? Mõelgem Artur Sirgu ja tema asjalike ettepanekute peale aastast 1933. Sirgu-tüüpi riigimees poleks kooseluseadust isegi riiulist välja võtnud. Tema ütles alati: laissez faire, laissez passer — seadus, mis kedagi ei riiva, peab jääma. Riigimees ei tegelnud kahekümnendajärguliste asjadega.
võltspresidendi “valimine” vist pärast Lennarti ametiaja lõppu. Siis küsitleti raadios tänaval inimesi Haapsalus. Ühelt mutilt küsiti, keda tema toetab? Mutt vastas, et Arnold Rüütlit. Siis palus küsitleja tal ette lugeda, mida Arnold on head teinud. Mutike hakkas kokutama ega osanud öelda midagi muud kui, et “Arnold on tore inimene”. Ehk ilus tühi kast maksab rohkem kui sisu, mis sellest kastist on ära varastatud.
Kas Kaja Kallas on siis tõesti ilus? Maitse üle tavaliselt ei vaielda, aga antud juhul on see lubatud ja isegi vajalik.
puhul on ilusal ja võluval suur erinevus. Kui su ees on 100 kena naist, siis mehe silm jääb peale ikkagi 2-3-le. See on võlutaju, mida kuidagi mõõta ei saa. Miks meie iludusvõistlusedki lahjaks jäid? Sest püüti tibisid mökerdada mingile tüüpilisele euromaitsele ning pärast ei mäletanud neid keegi. Jälgisin vist esimest 4 või 5, seal olid ka võluvad piigad aga täiesti jubedaks töödeldud. Kaunid juuksed olid jaburalt lokki keeratud, kõik pidid suure suuga naeratama ja hõlstid seljas olid samuti kehavormidele mittevastavad.