Alustuseks meenutan kahe hallipäise eestlase mõtteid.
Kunagi kordas üks meie president väidet, et Eestimaa on kreenis. Täna tundub ka mulle, et see on nii. Liiga palju on segadust, halvasti ütlemist, hukkamõistmist, tülitsemist.
Mäletan, kuidas üks teine halli peaga mees rääkis kakelnud keskealistele ühe loo. Kord olnud ta noor ja läinud koos sõpradega paadiga järvele. Keset järve hakatud paadis kaklema. Aere oli vaid kaks, aga sõudatahtjaid rohkem. Tüli tõusnud taevani. Äkki teatanud üks, et paat on tema isa oma ja kadugu teised aerude juurest eemale. Et oma õigust rõhutada, löönud ta veel jalaga kõvasti vastu paadi põhja. Ei tea, kas löök oli liiga tugev või paadi põhi liiga nõrk, aga paati tekkis auk ja paat täitus kiiresti veega. Peagi olid kõik paadisolnud vees ja seal selgunud, et vaid üks nendest oskab ujuda. Õnneks suutis see üks teised kaldale aidata.
Eks nende tülitsemistega võib vahel nii minna. Ajame lõpuks ka oma vabaduse paadi külili või peksame augud ta põhja. Paljud meid siis kaldale ujuda suudavad?
Ristiinimesed võiksid olla targemad. Olla rahutegijad, lepitajad, andestajad, õige suuna näitajad.
Eks meiegi hulgas on igasuguseid. Õnneks paljud on üsna mõistlikud. Nad teavad, et Suur Reede pole lihtsalt üks töövaba päev, vaid meenutab meile üht kahe tuhande aasta tagust reedet, mil Jumala Poeg suri ristil meie kõigi eksimuste eest. Ta avas Temasse uskujaile tee igavesse ellu. Nad teavad, et Tema ristilöödunagi palus talle ääretut ülekohut ja valu tegijate eest: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“
Paljud ristiinimesed teavad, et Ülestõusmispüha kõneleb sellest, et surm on alates Kristuse ülestõusmisest ka Temasse uskujaile ja oma ligimesi armastavaile vaid lävepakk. Kuidas kord Georg Ots laulis ühes lõpmata ilusas laulus: „Seal kus lõppeb, seal ka algab tee…“
See, kes seda teab, et talle, ekslikule, on Täiuslik andeks andnud, peaks suutma andestada, halastada ka oma ligimestele. See, kes on kogenud Jumala armastust, suudab armastada isegi neid, kes temast üsna erinevad. Täiuslik pole meist keegi. Meil kõigil on oma vead ja puudused. Ülestõusnu hoolib meist, ekslikest, ja loodab, et meiegi suudame hoolida nendest, kes meie vastu on eksinud.
Oleme väikese rahvana suurel elumerel ühes üsna pisikeses paadis. See on ime, et meile on kingitud oma paat. Ime on seegi, et ühe sajandi jooksul on see sündinud kahel korral. Kolmekümnendate lõpus kakeldi selles paadis päris korralikult. Tallinna Jaani kirikutki taheti maha lammutada ja selle asemele suur kohtupalee ehitada. Siis aga tuli sõda. Paat peksti pilbasteks ja paljud hukkusid tormisel elumerel.
Tänases Eestis on mõnedki asjad üsna sarnased kolmekümnendate lõpul toimunule. Oleks meil ometi mõislikkust, tarkust, usku ja armastust!
Hiljuti tähistati „Estonia“ kontserdisaalis imeilusa kontserdiga Tõnu Kõrvitsa juubelit. Olin lummatud sellest, millistest paladest oli helilooja selle kontserdi kokku pannud. See algas kontserdi pealkirjaks pandud looga „Hümn sinisele taevale“, ja sealt edasi tulid vaid tänud Jumalale ja palved Tema poole. Helilooja jättis ennast alandlikult tagaplaanile ja tõstis saalisolijate pilgud sinisesse taevasse – kõige loodu Loojale, ka igale loojale loominguanni kinkinule. Temal, kellel oleks põhjust oma nina püsti ja rind kummi ajada ning tähtsalt nõuda kogu tähelepanu endale, oli tarkust ja alandlikkust muuta oma juubelikontsert Looja kiituseks ja palveks.
Lõpetan teise suure ja alandliku looja mõttega. Arvo Pärt on öelnud: „Maailm vaevleb selle käes, et igaüks teda muutma kipub. Maailma muutmine on agressioon. Mina tahan ainult ennast muuta. Kui kellelegi meeldib, mis ma olen teinud, siis on sellest juba küll.“
Ilusat muutumist! Olge hoitud ja hoidke ka teisi!
Jaan Tammsalu
EELK Tallinna Jaani koguduse õpetaja,
Tallinna praostkonna praost
Tänan õiglase ja päevakohase artikli eest. Usklikud inimesed piltlikult öeldes ei aja meie elu kreeni ega kakle elumerel. Seda teevad need kes on pimestatud rahaahnusest, võimuihast ning mõjutavad inimesi laimu, valede ja vihavaenu õhutamisega. Nii käituvad näiteks mõned reformierakondlased. Nad urgitsevad, koostavad valestsenaariume ausate ja tublide inimeste suhtes, otsivad süüdistusi, rikuvad teiste inimeste tervist. Peavoolumeedia ajakirjanikud toetavad neid. Ja näe imet hääli tuleb ehkki ilma töötulemusteta. Osa inimesi läheb nende õnge. Need on hoolimatud inimesed, vene rahvusest meie kaasmaalaste vihkajad.Need kes ei hooli et reformistide valitsemise ajal vaesus aina kasvas. Ja eks rikkamad inimesed kardavad et nende kukrust läheks mõni euro vaestematele. Keskerakondlased püüavad neid vigu parandada mida on teinud reformistlikud valitsused ja edasi minna. Nad ei raiska aega laimu, süüdistuste ja vihavaenu õhutamise peale vaid teevad tööd et kõigil eestimaalastel oleks inimväärne elu.Kui oleksid kogu aed olnud keskerakondlased võimul poleks me elatustaseme poolest üks viimastest ja Eestimaa poleks kreenis.
kordub nii palju tundeline sõna ÕNNEKS? Kas nii, et ÕNNEKS seda pätti maha ei lastud, või ÕNNEKS jäi see mõrtsukas ise elama, või ÕNNEKS õnnestus kaabakatel taas süütuid inimesi petta? Kas kirik seisab ka inimeste hävitajate eest? Et Staalin, Leenin ja teised mõrtsukad ikka paradiisis saaks teiste kulul oleskleda, sest nende patud on neile andeks antud?