Raul RATMAN, raulratman@hot.ee
Arhitektuurilises mõttes jäädvustas Stalin end sellega, et jättis maha iselaadsed epohhilised mälestusmärgid – kuulsad Moskva kõrgehitised, nn stalinlikud templid. Pärast Nikita Sergejevitši jäid temast mälestuseks viiekorruselised majad – hruštšovkad, mida praegu Moskvas lammutatakse kõlbmatu elamispinna likvideerimise programmi käigus. Kõik grandioosne on üürike…
Nikita Hruštšovi nime kuuldes kerkib kaemuslikult pilt, kuidas raevukas Nõukogude riigijuht ÜRO Peaassambleel lärmab oponentide peale, tagudes kingatallaga vastu tribüüni. Sel kombel püüdis ta üle kärkida kõiki, haarates impulsiivselt esimese kättejuhtuva, jäädes ise sokiväele. (Meenub episood Conan Doyle’i „Baskerville’i koera“ järgi tehtud filmist, mis osaliselt vändati Tallinnas ja kus sir Henry (teda mängis kuulus režissöör Mihhalkov, muide ka Nikita Sergejevitš), kui talt varastati kingad, käratses – „Kelleks mind selles võõrastemajas peetakse?! Lolliks või?“ – ja ka tagus allesjäänud kingaga vastu lauda. See oli ilmne mõistukõnes, Aisopose keeles, alltekst Nõukogude filmis.).
Huvitav oleks teada, kas Nikita jalanõu oli „Bolševitška“-vabriku või väljamaa toode? NLiidu liider oleks võinud hästi teenida jalanõude kaubamärgi reklaamiga ja saadud raha eest Kanadast veelgi rohkem teravilja osta. Vaatamata kiidupropagandale juhtusid maal tihti viljaikaldused, seejuures „tänu“ ka partei arutule põllumajanduspoliitikale. Ega Nikitat asjata „kukuruusnikuks“ nimetata – ta ju otsustas nisu asemel maa maisiga (kukuruza) üle ujutada. Küllap meenutades, kuidas lapsepõlves see odav põlluvili tema perekonna näljasurmast päästis, võttis Nikitka (nagu nimetas teda vahel rahvas) nõuks üles harida Kasahstani ääretud stepid ja ilukõne abil osavalt meelitati noori nendesse viljatutesse piirkondadesse.
Jutumees Nikita. Nikita Sergejevitš armastas publiku ees kõnesid pidada, joovastudes omaenda kõneoskusest. Ta oli jutumees, rääkis lihtsalt nagu töölisklassi ridadest võrsunu, ehkki mitte nii korralikult ja väljapeetult, kui juhid, kelle eest kirjutavad kõnetekste spitsraiterid, kuid see-eest esines ilma paberita ja väga emotsionaalselt.
Ta oli Nõukogudemaa väga isepäine ja ekstravagantne liider. Ajalugu säilitab rohkeid Nikita Hruštšovi ootamatuid väljaastumisi – nii koomilisi kui ka epohhilisi. Ühe suletõmbega „kinkis“ ta Krimmi oma kallile Ukraina NSV-le (ta oli sealtkandist pärit) – seepärast on Ukrainale kuulunud poolsaarest nüüd saanud rahvusvahelistes läbirääkimistes Tüliõun, millesse on siginenud Kahtluseuss.
Aastal 1956 toimus kuulus NLKP ХХ kongress, kus Hruštšov paljastas oma endise isanda Jossifi isikukultust. See oli kogu rahvale ennekuulmatu šokk, ja võib-olla seepärast paljud, kes olid Diktaatorit jumaldanud, tülgastusega suhtusid tema järeltulijasse kui persoonisse, kes tantsib surnu kontidel. Mõni ütleb, et Hruštšov ja tema klikk tegid seda sellepärast, et iseennast puhtaks pesta – seisis ju mahalaskmistele mõistetute nimekirjade all ka tema allkiri (Stalin oli omakorda „targalt“ sundinud veretöös end määrima ka kõiki teisi). Mõne meelest olevat see olnud kui vana teenri kättemaks selle eest, et julm Jossif Vissarionovitš sundis öistel bankettidel marssal Budjonnõid harmoonikal mängima, Hruštšovi aga talupojahames alandavalt hopakki vihtuma. Muide, nimelt Hruštšovi ettekande põhjal ja marssal Žukovi abiga arreteeriti Lavrenti Beria ja lasti sealsamas maha ilma kohtu ja juurdluseta, ajades suurema osa veretöödest tema kaela.
Kõigest hoolimata assotsieerub Hruštšoviga ka nn Sula, mida ei väsi ülistamast intelligents. Sel teatud vabaduse ja värske õhusõõmu perioodil pärast ülikarmi diktaati ilmus välja palju loomingulisi isiksusi ja märgilisi nähtusi, mis on toonud Venemaale au ja kuulsust: Võssotski ja Taganka teater, Andrei Voznessenski ja Jevgeni Jevtušenko, skulptor Ernst Neizvestnõi, trükiti Solženitsõnit, asutati progressiivne ajakiri „Junost“. Hruštšov paotas ka Raudset eesriiet – aastal 1958 toimus Moskvas Ülemaailmne Noorsoo ja Üliõpilaste Festival: Venemaa avastati maailmas uuesti, ja võiks mainida ka, et pärast pidu tulid Liidus ilmale „huvitava“ nahavärviga lapsed. Astusid lagedale ka kodukootud lõngused (stiljagi) – hallil maastikul läigatasid ekstravagantselt eredad värvid. Alles hiljem hakati uuesti kruvisid kinni keerama, viies maa täielikku stagnaaega. Kuid hea oli seegi, et Nikita oli riigijuht, keda rahvas enam ei kartnud. Kihistati naerda, pilgati teda. Pintsakud tema vormitul figuuril lotendasid nagu hernehirmutisel kukuruusiväljal (maisipõllul), kuid arvan, et teda siiski austati. Tõi ta ju rahva pärast laastavaid sõja-aastaid välja barakkidest ja ühiskorteritest, ehitades hruštšovkad – küll väikegabariitsed, kuid ikkagi omaette korterid! Mis oli paljudele suur õnn! (Muide, hruštšovkade üheks autoriks oli tuntud eesti arhitekt Mart Port.)
Kuid Nikita peamine tähtis tegu oli see, et laagritest vabastati tohutu hulk Stalini ajal represseerituid, kes võisid tagasi saabuda omaste keskele ja rahuliku elu juurde.
Lõpetas oma elu Nikita Hruštšov üleliidulise tähtsusega Personaalpensionärina. Tema kaaskond, kes oli väsinud oma kõrge „kodanik ülemuse“ tempudest ja muidugi teda kartes, otsustas ta troonilt kukutada, ja Presiidiumi istungil vandenõu abil heidetigi Nikitka troonilt alla. Teda ei likvideeritud, nagu see oli Peremehe ajal, kuid isoleeriti elama riiklikku suvilasse, kus vaikne vanamees hakkas kirjutama memuaare ja oskas, hoolimata KGB järelevalvest, ajakirjanik Victor Louis’ kaasabil saata kirjutisi Läände (tõsi küll, Louis oli ka ise KGB erakorraline agent ja kõik Poliitbüroole ebasoodsad momendid jäeti memuaaridest välja).
Hruštšov mõtestas paljugi oma elus ümber ja, muide, kutsus enda juurde suvilasse külla progressiivset noorsugu, sealhulgas ka Vladimir Võssotski. Ma arvan, et selle juhtumi kohta lauliski Poeet: „Меня зовут домой Большие люди, чтоб я им спел «Охоту на волков» („Mind kutsuvad oma koju külla suured inimesed, et ma laulaksin neile „Hundijahti“.“).