Yana Toom, Euroopa Parlamendi saadik
Eesti on osa Euroopast, ja Euroopa Liidu tasandil tehtud otsused mõjutavad suurel määral meie kõigi elu. Siiski aina sagedamini kostavad jutud sellest, et Eesti elanikel ei ole Euroopa Liidust sooja ega külma, mis aga pole tõsi. Meenutagem viimaste aastate positiivsetest näidetest kasvõi üleeuroopalist mobiilside rändlusteenusetasu kaotamist; mitte eriti positiivsetest – kahetsusväärset autoriõigustedirektiivi, mis võib lähitulevikus mõjutada kõiki internetikasutajaid.
Ja see on vaid väike osa tulevastest muudatustest. Aprilli keskel pandi Euroopa Parlamendis hääletusele direktiiv läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste kohta. See dokument peab parandama kõikide Euroopa töötajate töötingimusi. Niisugune direktiiv tähendab Euroopa sotsiaalõiguste samba elluviimise algust. Sotsiaalõiguste sammas on revolutsiooniline algatus, millele võrdseid ei ole EL-is siiani nähtud.
Mispärast siis revolutsiooniline? Deklaratsioon sotsiaalõiguste samba kohta kuulutati välja novembris 2017 Göteborgis, ning see oli erakordne sündmus: esmakordselt oma ajaloos tundis Euroopa Liit muret sotsiaalse ebavõrdsuse probleemi pärast.
Lühidalt öeldes, Euroopa sotsiaalõiguste sambas kehtestatakse ühtsed sotsiaalsed standardid kogu Euroopa Liidule. Jutt on võrdsetest võimalustest, võrdsest ligipääsust tööturule, väärikatest töötingimustest, sotsiaalsetest garantiidest, õigusest väärilisele palgale, tervishoiule, tasakaalule töö ja eraelu vahel ning, mis pole vähem tähtis, õigusest minimaalsele sissetulekule. 2014. aastal läksin valimistele ühtsete sotsiaalsete standardite loosungiga – ja see minu lubadus on täidetud. Veidi aega enne sotsiaalõiguste samba väljakuulutamist tegin Euroopa Parlamendis ettekande peamiste sotsiaalküsimuste teemal. 2017. aasta veebruaris võeti mu ettekanne vastu ning osa sellest läks ka sotsiaalõiguste samba sisusse. Muidugi aitas väga palju kaasa ka asjaolu, et sammast pooldas Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker.
Euroopa Liidus kehtib küll subsidiaarsuse põhimõte, mis näeb ette, et iga liikmesriik määrab oma sotsiaalpoliitika iseseisvalt, kuigi silmas pidades ka ühisturu reegleid. See kõik on väga üllas, kuid siin on väike konks: mida edasi, seda rohkem ohustab sotsiaalne ebavõrdsus Euroopa Liidu kui sellise funktsioneerimist.
Vaesed kas lähevad tänavatele ja purustavad kõike, mis ette jääb, nagu on teinud „kollavestid“ Prantsusmaal; või hääletatakse protestiks marginaalide ja radikaalide poolt nagu Itaalias ja muide ka Eestis; või sõidetakse otsima õnne Euroopa rikastest riikidest. Nii tekib, nagu üks Hollandi poliitik ütles, „Poola santehniku probleem“. Kui aga otsida samu näiteid meie tegelikkusele lähemalt – Eesti ehitajate probleem, kelle huve ka tuleb kaitsta.
Euroopa on leidnud sellest olukorrast väljapääsu: Euroopa sotsiaalpoliitika peaks olema ühtne sellisel määral, et tagada ühisturu normaalne toimimine ja EL-i põhiõigused, sealhulgas õigus tööjõu vabale liikumisele. Muideks, välja pakkudes Euroopa sotsiaalõiguste sammast, on Euroopa Liit kinnitanud oma ustavust võitlusele igasuguse diskrimineerimise vastu, sealhulgas ka rahvuse ja keele alusel. On selge, et sellele küsimusele hakatakse pöörama erilist tähelepanu. Ka Eesti elanikele on see enam kui asjakohane.
Paraku liiguvad Euroopa Liidus niisugused algatused edasi väga aeglaselt, seega saame Euroopa sotsiaalõiguste samba vilju maitsta alles viie või isegi kümne aasta pärast. Aga saame kindlasti! Miks olen selles nii veendunud? Aga sellepärast, et sotsiaalõiguste sammast toetavad praegu mitte ainult Euroopa vasakpoolsed, vaid ka mõjukad parempoolsed, näiteks Emmanuel Macron, Prantsusmaa president, kes ütles üsna hiljuti, et Euroopa Liidus peab olema – ei rohkem ega vähem – ühtne miinimumpalk, mida indekseeritakse olenevalt elukohariigist. See on kõige olulisem edasiminek, mistõttu peaks sotsiaalsete õiguste olukord Euroopas muutuma radikaalselt – ja seda juba lähiaastatel.
Selleks et sotsiaalõiguste sammas saaks tegelikkuseks, on vaja teha tööd kõikidel tasanditel, kaasa arvatud Euroopa Parlament. Siis saavad ühel ilusal päeval kõik Euroopa Liidu kodanikud tõepoolest võrdseteks.