Pärast valusaid kaotusi poliitikas tegeldakse tavaliselt eneseanalüüsiga. Riigikogu valimistel kaotanud ja pettunud Jüri Adams ja Lauri Hussar tegelevad aga pigem teiste õpetamisega, kuigi endal kõrbehais endiselt küljes.
Jüri Adams pettus Vabaerakonnas ja lahkus sealt. Lauri Hussar arvas end olevat eduka poliitiku, ja jättis maha Postimehe peatoimetaja ametiposti. Ikka kuulsuse nimel.
Mis siis nüüd? Jüri Adams otsustas ilmselt presidenti õpetada, nagu ta seda seni teistega teinud on. Adams teeb Kersti Kaljulaidile selgeks: miks mitte lasta inimest ministritoolile?
Kui mitte inimest, siis äkki soovitaks robotit? Oli hiljuti selline robotite teemaline poleemika. Ka president võttis sõna.
Jüri Adamsi loogika: „Lihtsalt mittemeeldimise põhjal president ministrikandidaadi ametisse nimetamisest keelduda ei saa, ent president peab püüdma kõigi tema käsutuses olevate vahenditega kontrollida, kas on olulisi takistusi, miks kandidaat ei peaks ministriks saama,” kirjutas Adams 17. aprillil Postimehes.
Ta jätkab: ”Aga kõik kodanikud ja asutused, kellel on ministrikandidaatide kohta selliseid teadmisi, mis nende arvates võiksid olla põhjuseks, miks inimene ei tohiks olla minister, peaksid otsekohe ja enda algatusel sellest presidendile teada andma.”
Teine valimistes pettunu on Lauri Hussar. Nüüd tahab ta minna Euroopa Parlamenti ja kaalub valituks saamise korral liitumist Euroopa Rahvapartei (EPP) fraktsiooniga, millesse kuulub Isamaa – samas on ta kunagise valijana ise Isamaas valusalt pettunud.
Põledes juba läbi ühel korral, tuleks maha istuda ja veidi mõelda. Nii Lauri Hussaril kui ka Jüri Adamsil. Järele mõelda.
on asi lihtne – tegemist on vanadusnõtrusega. Lauri puhul aga noorusrumalusega. Esimese koht on ajaloo prügikastis, teine alles hakkab peksa saama.
Need kaks ampelmanni on kogu aeg püdnud teisi õpetada. Nüüd hakkavad Brüsseli professorit ümberkoolitama!
Nii ei ole ilus.
Õpetas teine ikka vanasti selles TTV jutujuras.
On vanake vist vanaks jäänud.
Tahab presidenti maa pääle tuua.
Ei õnnestu, sest ka tema on joobes ja lubadeta autot juhtinud.
Niipalju siis mälust!
EKRE retoorika on “põhimõtteliselt olnud üpriski mõõdukas” võrreldes Ahto Lobjaka, Vilja Kiisleri, Eero Epneri, Andrus Kivirähki või näiteks Postimehe ajakirjaniku Ene Pajula omaga.
Martin Helme lisas sellele, et nende põhiseaduslik õigus on rääkida sellest, mida nad tahavad. “Me ei lase ennast heidutada kellelgi, olgu see president või keegi teine-kolmas-neljas-viies, et meile nii-öelda suukorvi pähe tõmmata. Et me hakkaksime oma retoorikat jälgima. Meie retoorika on väga sirgjooneline. Me seisame Eesti eest.”
Kui President ei tohi hinnata valitsuse liikmete sobivust, siis ammugi ei tohi ta hinnata väljakuulutatavate seaduste sobivust ühiskonnale, kui Riigikogu on nad kord vastu võtnud – see on ju siis veelgi suurem oht demokraatiale.
See-eest on aga vägagi lubatav ja demokraatlik mõne valitsusliikme hinnanguandmine Presidendi sobivusele oma ametisse.
järgi president tõesti ei saa jätta kinnitamata mingit ministrikandidaati üksikult. PS-is on sätestatud ainult valitsus tervikuna ning selle koosseis avaldub ainult peaministri kaudu. Kui Kersti oleks hakanud vinguma, et talle ei meeldi see või too ega kinnita neid, siis oleks tõusnud päevakorda presidendi VÕIMETUS oma ametikohust täita . Muidugi poleks asi sellega lõppenud, sest meil puudub erapooletu kohus, kes selle ka ellu viiks ning presidendi ametist kõrvaldaks. Oleks lahti läinud sõnamulin kaitseks ja ründeks, mis aga kuskile poleks viinud. Kuid et ennast mitte määrida, tehti ka lollile Krestile selgeks, et arukam on põhiseadust järgida. Eks Kersti muidugi otsis vahendeid ikkagi kedagi kahtluse alla seada, selleks kutsuski välja valikuliselt kõik ekrelased, sest nad KÕIK olid talle varem “tundmatud”. Kuigi tema teenistusel ammu andmed headest ja pahedest olemas ja ette kantud.
Mis puutub aga seadusesse, siis presidendil on küll õigus jätta mingi seadus kinnitamata, kuid siis teeb otsuse juba riigikohus, kui riigikogu ise enne midagi nikerdama ei hakka.
Seega on seadused nagu ministrid üksikult, kuid seadust saab Kersti tõkestada, ministrit mitte.
Nagu nõukogude ajal – köögitüdruk riiki valitsema. Mis sellest sai, on ju teada. Nüüd siis rahandusministriks inimene, kes arvutada ei oska ja oma ettevõtte juhtimisega hakkama ei saanud. Jääme ootama tulemusi.Igatahes lubatud PENSIONI EI TULE!
viga selles seisabki, et valitsus pole riigikohust lahus. Ning isegi hullem, sest kes sokutataklse ministriteks? Ikka bande klikk. Kuid just nemad (Jurka, Kata, Mailis, Taavi) seda rahva raha kantimist juhatavadki. Ning on ka loomulik, et kui valitsus mingi eelnõuga mäeotsa ronib, siis sealne kolmik selle ka kinnitab. Sest eeltöö on nagunii tehtud ja hääled ette käes. Ei arvestata aga enam kremli-Vika ja kremli-Raimondo häältega, Raimondo on raudselt vastu ja Vika on valikuliselt vastu, kuid et nuga selga ei löödaks, on arukam Vika maha kanda. Et Helir pole seda veel teinud, näitab tema nõrka iseloomu.
Kui aga valitsus oleks omaette, et iga valdkonda juhiks vastava testi läbi teinud asjatundja, siis oleks ta riigikogust lahutatud ning riigikogu poleks enam ka kummitempel. Ega saaks ka ministrit oma suva järgi maha võtta või asendada mõne onupoja või -tütrekesega. Nagu seni meil kombeks.
Ja veel, oleks vaja seda sisse ka piirang riigikogulastele, et üle 2 ametiaja riigikogus olla ei saa. Siis oleks nõutav juba 5-aastane vahe ja 1 ametiaeg. Jne kuni pinss kukub.
“Lisaks viitasid Helmed sellele, kuidas on president Kersti Kaljulaid oma võimu usurpeerinud ehk seadusevastaselt omastanud. Lisaks olevat president oma võimu piiridest üle astunud.” Helmed ei väitnud, pr. juba on võimu kuritarvitanud, vaid et Lobjakas tahab, et ta kuritarvitaks, jättes pol. vastumeelsed ministrid ametisse nimetamata. Küll sai Kaljulaid hurjutada valitsuse ametisse asumise teadliku, ca 1 kuu pikkuse venitamise pärast, andes sotsidele aega ministeeriume ‘mineerida’ ja omadele raha loopida.”
kutsus Kerstit üles astuma vastu põhiseadusele. Selle tõiga vaikisid maha KÕIK Linnamäe ja Luige väljaanded ja sopasünnitajad.
See on ju suurepärane et Hussar ei ole enam Postimehe peatoimetaja. see leht kaitses vaid Reformierakonna huve olles nende käepikendus. Mõned Postimehe ajakirjanikud ju kirjutasid et neile öeldakse ette millest nad peavad kirjutama ja kda laimama antud juhul nõuti E.Savisaare laimamist. Muidugi pidid nad loobuma oma töökohast. Inimesed kes loevad Postimeest ei tea mis tegelikult toimub. seni seal laimati peamiselt keskerakondlasi otsiti vigu nende töös jne.
oli 90ndateni puhas punane leht ja solkis rahva ajusid kommunistliku sopaga. Lugesin kunagi kogus läbi kõik Postimehed alates 1940.a okupatsioonist, viimane leht oli vist 50ndate keskpaigast, siis viskas üle, hakkasin isegi punaselt mõtlema ja maailma pöörama. 80ndate lõpu Postimees oli teisest klassist, ehkki ees juhtis seda kagebistlit koputaja Sopastik. Kuid kirjutada lubas ta suhteliselt vabalt ja lehte võis lugeda. Kiiva hakkas kiskuma Postimees 90ndate keskpaigast, täpset kuupäeva muidugi ei oska nimetada. Siis oli juba tunda tollaste bandede hingust. Postimees polnud muidugi ainus. Lugeda võis vaid Posti, kuigi 95% sellest oli luul ja kõnts. Ivad tuli üles leida. Õhtuleht oli umbes sama ning ta elas Posti oma kõntsaga üle. Oli palju teisigi asjalikke lehti, kuid nende iga jäi lühikeseks, bandede käsilased neelasid nad ära.
Postimehe täielikust lugemisest loobusin aastat 10 tagasi. Hiljem olen vaid pisteliselt üle paari kuu sinna pilgu heitnud, kas kõlbab lugeda – ei kõlba! Ka Päevalehest tuleb soppa ning tuleb juba pealkirjade ja sopapildujate nimede järgi ostustada, mis vahele jätta. Igatahes ei kuluta neile sentigi. õhtulehest loen vaid pealkirju ja üllatuste üllatus – sellest ka piisab.
Tuuled pöörduvad maailma liberite kahjuks.
Konservatism on võiduteel.
Postimehes on nüüd Ekre peatoimetaja ja see teeb põllu puhtaks!
Kõik saast roogitakse välja koos selle saasta autoriga.
Raadio saab korda ja president pannakse rahva valida. Tuleb uus riigi TRE raadio.
Hurraa, ekre võimutseb!
Ei ole üksgi vanur suutnud noort naist ümber veenda.
Ei suuda ka see papikene.
Too teine joosep oli lihtsalt rumal ja näitas ajalehes oma võimu.
Paras talle.
MINA PETTUSIN JÄLLE JÜRI ADAMSIS , KUI LUGESIN, ET TEMA OLI HÄÄLETANUD VASTU LOOMAKAITSELASTE KARUSNAHAFARMIDE KEELUSTAMISELE.
ON SEE IKKA TÕSI ?! EGAS TEMA ÜKINDA, KESKISID OLI VEEL MITU RIBURADA JA HELME MART KA.
OLI NII?
HÄBI KUUBIS ! 21.sajandil!!!
eesmärk ongi kasvatada loomi selleks, et neid pärast mõrvata. Seda naudivad nii mõrvarid kui ka mõrvatu kasutajad. Nt ka mina, sest ma söön erinevat liha ega mõtlegi juuri näsima hakata. Selline on looduslik ringkäik.
Vaielda võib siin küll selle üle, kas peab mingit looma kasvatama tapmislõbu pärast, st et teda ei söödagi pärast ära. Selles on süüdi juba NAISED, sest just neile meeldib kanda igasugu naaritsa-, jänese-, koera- ja kassinahku. Sest see on uhke ja näitab seisust. Las teised kadestavad aga MINUL ON!
mõrvatakse meil neid loomi samal põhjusel nagu Aafrikas elevante. Sest on vaja lollidele kaela määrida imettegevaid kihvu, liha las roiskub. Ja lolle rikkaid leidub ja elevante ka niisama lõbu pärast tapetakse.
Sama armas, kui Ukraina president on too õpetlasest vanahärra!
Need kaks õnnetut siin ununevad. Üsna varsti.
Asemele tuli presidendist ametnik.
Tema igaühega liivakastis ei mängi ja ilusa ministri nimetamise aegu läks pissile.
Häda sai aetud ja järgmised poisud temale juba sobisid.
Mis sellest, et ise on lakku täis peaga autot juhtinud ja ilma lubadeta ka veel.
Rahva mälu on veel alles!
Kaks juba lahinguväljal kummuli.
Äkki taevaste isa tõstab nad tagasi püünele?
Ei neid kahte enam eriti poliitikas ei usu olema ei tulema. Vanad teised ka juba.
Vaja on noorus kutsuda toimetama.
Tänased pioneerid.