Olavi Annuk, kunagine Jõgeva külanõukogu esimees, taasiseseisvunud Eesti esimene Jõgeva vallavanem
Külanõukogu esimees pidi pühade eel piirkonna asutustesse ja elanikele helistama ning teatama, et 1. mail ikka lipud välja pandaks. Mina vaatasin sellele korraldusele läbi sõrmede, sest sisemiselt ei pidanud seda püha ideoloogiliselt oluliseks. Maiparaadile minema tuli juhtivtöötajatel rahvast ikka kamandada. Ma ei mäleta aga, et Jõgeval oleks sellel ajal maiparaade korraldatud, kui olin avaliku elu tegelane. Võimalik, et Stalini ajal need toimusid?
1. mai kui vaba päev on aga inimestele alati meeldinud. Seda päeva on kasutatud näiteks aia- ja põllutöödeks, samuti lähedastele, sõpradele ja sugulastele külla minekuks. Põline komme on olnud maitule tegemine. Tule ümber oli tavaliselt ikka palju noori.
Linda Koll, pensionär Põltsamaalt, endine alaealiste asjade inspektor ja politseiuurija
Mäletan esimesi 1. mai paraade Viljandist, kus õppisin pedagoogilises koolis. Paraadile pidi minema, sest vastasel korral ähvardas oht stipendiumist ilma jääda. Paljudele, eriti maalt pärit noortele, olnuks see suur õnnetus. Nii tuligi marssima minna.
Loosungitest meenuvad „Elagu 1. mai!“ ja „Elagu töörahva püha!“. Minu noorusaastatel hakati kritiseerima isikukultust, aga avalikel üritustel see kriitika veel välja ei paistnud. Mõnel komsomolikoosolekul ehk mainiti Stalini vigu?
Minu meelest on aga paraade peetud ka Põltsamaal. Kui töötasin pioneerijuhina, tuli mul lapsi sinna saata. Mõnigi laps ei saanud marssimist selgeks, kuid soovis väga paraadile tulla.
See, et tööinimesed 1. mail vaba päeva said, oli muidugi hea. Pärast maiparaadi peeti sageli vägevaid pidusid. Seda, et noored oleks maiparaadil või üldse maipühadel pahandusi korda saatnud, mulle ei meenu. Muidu oleks Pähn (Jõgeva rajooni KGB ülem) süüdlased saatnud minu kui alaealiste asjade inspektori juurde.
Ülo Kuusk, Eesti Sangpommispordi Liidu president
Käisin maiparaadidel siis, kui töötasin Tartu Metsakombinaadis. Paraadi alguspaika Emajõe tänavale toodi meid bussiga. Rongkäik lõppes minu mäletamist mööda Riia tänaval.
1. maist meenuvad ka Brežnevi kõned; mida aeg edasi, seda rohkem oli nendes tema kõnedefekti tunda.
Pärast paraadi läks aga mitmel pool lahti joomapeoks.
Andres Vään, majandus- ja omavalitsustegelane
Kui olin Tallinna Polütehnilises Instituudis, kandsin maiparaadil tavaliselt lippu. Mingi au see polnud – anti lipp kätte ja kästi kanda.
Hilisemaid maipühi olen põhiliselt kasutanud aiatöödeks.
Küsis Jaan Lukas
on jüriöö lahingu aastapäev, käesoleval aastal juba 676.
Kuid meile on tähtsamad igasugused võõrad väljamõeldised nagu töörahva püha, volbripäev ja -öö (see olevat hoopis 30.04.?).
Kuid jüriööl saime peksa, volbril aga saavad tööd koristajad ja ärikad, sama kordub ka töörahva pühal. Vaadake või Venemaa pühi.
Isa rääkis kuidas asutas esimest korda 1.Mai Töörahva pyha tähistama. Pani poesaapad jalga, kuue selga asutas peale löunat kiigele minema, Enne kukke sai töustud, et peremeha karjamaadele äkering ära jöuda. Peremees nägi, kysis kuhu minek, isa vastas töörahva pyha tähistama. Sinu töörahva pyha on kesapöllul vastas peremees. tuli uuesti pastlad jalga panna. Isale kes kandis talutöö pöhiraskust tuli vähegi puhkust anda. madala maa mätas oli veel märg ja töö oli rohkem pöllu narrimine, kuid peremehe käsk oli jumalast. Ei läinutki palju aega kui “Jumal” saadeti 4 aasta pärast tutvuma kuidas mujal maailmas Töörahva pyha tähistatakse.