Eesti tähistab 15 aasta möödumist ühinemisest Euroopa Liiduga mais 2004. Sel puhul on kuni Euroopa päevani 9. mail valitsuse Stenbocki majale kuvatud Euroopa Liidu lipp.
Peaminister Jüri Ratas rõhutas Eesti Euroopa Liitu astumise 15. tähtpäeval, et need üheskoos Euroopas oldud aastad on seniajani meie parimad. Ratase sõnul täitus Euroopa Liidu liikmeks saamisega 2004. aasta 1. mail Eesti üks suurimaid soove ja eesmärke. „Iseseisvuse taastamise järgsel olulisel ajal oli Euroopa meie jaoks olemas ning tervitas meid. Sellest sai ka meie rahu, vabaduse ja ühiste väärtuste tee,“ sõnas Ratas. „Pärast Teist Maailmasõda mõistsid toonased põlvkonnad hästi sõja tähendust ning mäletasid selle ääretut õudust. Seepärast ongi just rahu, vabadus ja riikide koostöö Euroopa kõige suurem saavutus,“ märkis peaminister.
Ratas tõstis esile, et Euroopa Liitu kuulumine on märkimisväärselt toetanud Eesti arengut, muutnud kõigi inimeste ning ettevõtjate elu paremaks, kindlamaks ja jõukamaks. „Meie võimalused õppimiseks, töötamiseks, reisimiseks ja kõigeks muuks on avaramad kui eales varem,“ tõdes peaminister. „Piirideta juurdepääs enam kui 500 miljoni elanikuga siseturule ja investeeringud on aidanud meie riigil muutuda ja kasvada, oluliselt parandada kõigi eestimaalaste elujärge. Meie majandus on kasvanud enam kui kaks ja pool korda, keskmine palk on kolmekordistunud. Euroopa Liidu positiivset mõju Eestile näeme igal pool meie ümber. Meie maapiirkondade areng on saanud tuge – oleme ehitanud teid, haiglaid, koolimaju, arendanud ettevõtlust ja teadust, ning teinud veel väga palju muud,“ lausus peaminister.
Samamoodi nagu Euroopa Liit on kaasa aidanud Eesti arengule, on peaminister Ratase sõnul ka Eesti oma kogemuste ja teadmistega osalenud Euroopas toimunud muutustes. „Eesti on näiteks olnud üks eeskõnelejatest infoühiskonna arendamises, mis on teinud nii ettevõtjate kui ka muude inimeste elu piiriületamisel oluliselt lihtsamaks. Asudes Euroopa suurtest keskustest kaugel, oleme teadvustanud nüüdisaegsete transpordi- ja energiaühenduste olulisust kõigile Euroopa inimestele,“ pidas peaminister vajalikuks osutada.
Ratase sõnul pole mitte kunagi varem ajaloos Eesti hääl kõlanud maailmas nii valjult kui Euroopa Liidu ja euroala liikmena. „Me võtame praegu endastmõistetavatena asju, millest mõne aastakümne eest ei osanud veel unistadagi. Vabaduse ja võimalustega kaasnevad ka vastutus ning vajadus panustada koostöösse. Me peame ühiselt lahendama keerulisi küsimusi ning koos teiste liikmesriikidega otsustama meie ühise tuleviku üle. Seda olulisem on, et tunneksime ka ise end eurooplastena ja Euroopa Liitu meie kõigi ühise üritusena. Üks oluline võimalus selleks on juba maikuu lõpul toimuvad Euroopa Parlamendi valimised,“ sõnas peaminister.
Eestiga koos astusid 2004. aasta 1. mail Euroopa Liitu Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari, Sloveenia, Malta ja Küpros. Bulgaaria ja Rumeenia liitusid Euroopa Liiduga 2007. aastal ning Horvaatia 2013. aastal.
Aivar Jarne
peaks sellise iseseisvuse reetmise eest olema. Meenutab nõukogude aega, kui kommud lootsid, et selline kord ja nende oleskelu kestab igavesti. Siis aga saabus aeg, kus hakati värvi vahetama. Ja osal ka õnnestus. Kahjuks on nende reeturite seas ka kari keskbandiite, kes teevad praegu õige inimese lõusta.
Mina eitea ühtegi parimat aastat EL-us. Algas sellega et kõik läks kallimaks eriti korterihinnad. Ansipi ja Rõivase valitsemise ajal vaesus aina kasvas ja Brüsselis ei tehtud midagi et seda peatada. Oleme elatustasemelt üks viimastest riikidest. Brüsselis oldi rahul et meil ei tõusnud kordagi pensionid ega abirahad ning ka alampalk. Mitte keegi ei sekkunud refoemistide laimukampaaniasse. Isegi see ei häirinud et arstiabi saamine kaotati ära kohapeal. Brüsselis tegeldi peamiselt Venemaale süüdistuste otsimisega ja põgenike jaotamisega. NATO vaatas rahulikult pealt kuidas tulevad põgenikud ja ei läinud appi riikidele kust nad tulid. Ei mõistetud hukka Ukraina ekspresidendi tegevust, õnneks seda tegi ukraina rahvas ise. Ei mõistetud hukka verist ja ebaseaduslikku võimuvahetust Kiievis. Raske on ELastumine aga paistab et veel raskem on sealt välja saada. Meie saadikud Brüsselis välja arvatud Yana Toom ei liigutanud seal lillegi meie riigi kasuks.
Kõige hirmsam oli E.Savisaare süüdistamine ja seda vaadati ka rahulikult pealt. Kui kaua võttis aega temale süüdistuste otsimine. Paistab et sellega tegeles terve meeskond. Nagu oleks see aus, tark, suure töövõimega ja hooliv inimene mingi kurjategija. Eks vastaseid hirmutas tema suur häälesaak ja pealinn taheti üle võtta. Kes ei tahtnud talle süüdistust esitada söödi poliitikast välja. Samal ajal võidutsesid karistamatult tõelised altkäemksuvõtjad aga neid kaitsevad Reformi tagatoa seinad. Sinna süüdistused ei laeku aga sealt tulevad teiste süüdistused.Seal viibib ka meie kõige suurem kurikael, riigirahadega hangeldaja ja Savisaare vihkaja E.N.Kross. Eks nad koos Savisaare eksnaisega mõtlesid nii mõndagi välja. Õudne on naine kes laimab oma eksmeest rahateenimise eesmärgil. See mis tehti Savisaarele on stalinistlik kuritegu sest talle korraldati tapatalguid. See et saadeti kapo surmavast haigusest paraneva inimese kodu rüüstama ja kes vaatas pealt seda istudes ratastoolis on tapmiskatse. Aga sadama afääri tegelaste juurde ei saadetud ja pole ka külastatud Krossi kodu kes riigi rahadega renoveeris endale elamispindu jne. Savisaarel võeti ka raha ära. Ta elas tagasihoidlikult ja sai head palka–loomulikult oli tal raha kogunenud ja peale selle kogus rahvas talle raha bioonilise jala jaoks. See pikaajaline Savisaare tervise rikkumine on häbiplekk meie riigile aga Brüsselis vaadati seda rahulikult pealt.
Ahsoo, nojah, ele pele ottsitakott- hakkad pronkspuusliku juurde sättima? Täna ju suur püha…