Jüri Pino, kirjanik
Üks tuttav kurtis või siis lihtsalt pajatas mulle järgmise loo. Jääb tema, kätes rool, foori taha seisma oma autoga, ja tunneb äkki, et keegi vaatab. Vaatab ise ringi: no ei vaata keegi, kõigil normaalselt nina maas või telefonis, nagu siinmaal nüüd kombeks. Hea küll, foor hakkab lõpuks ometi oma tööd ka tegema, saab edasi sõita, kuni järgmine foor tuleb…
Jälle, keegi vaatab! Kohe ikka tungivalt vaatab. Tundub, et neid on lausa mitu. Nende pilgud on läbitungivad, klaarid, ausad, ja nad näevad sinust läbi nagu ses anekdoodis tegelikust röntgenikiirte ülesleidjast. Tõstab juba vähe häirituna pilgu kõrgemale – no muidugi. Plakatid – igaühel poliitik peal. Nemad need vahtijad ongi, kõneldes oma pilguga demokraatlikest väärtustest ja muust leierdusest.
Kas kohale ei jõua, et valimised olid 3. märtsil ära? Mida veel, kaua võib? Muidu on küll kanged näpuga järge ajama: kui kaua tohivad plakatid üleval olla, millal võib telepurgis hooaja lahti lüüa, kes tohib kus esineda, kes tohib kus kirjutada, kes ülepea nägu näidata, aga nüüd – aeg jookseb, aga ametivõimudel kama koma kaks.
Nihutaks ennast istmel. Juhtmed pääsesid vajutise alt ära, andsid taas teavet edasi, ja mees taipas: eurovalimised ju kohe peale tulemas! Jälle palju ilmekaid ja ausaid nägusid sind jälgimas!
Siiani oli teisemehe jutustatud lugu. Nüüd järgneb siinkirjutaja targutus:
Mis algab kah, et euh, kas ükskord otsa ei saa? Kaklus peaks läbi olema, aga kuhu ka ei vaata… Ütleme nii, et ei julge Vabariigi vastu viimasel a’al huvigi tunda, niikuinii satud mingi targa otsa, kes varmalt vastab esitamata küsimusele – mis läks valimistel valesti, et: kõik-kõik-kõik-EKRE! Rusikakesed vehklevad, seletusekesed voolavad, üleskutsekesed kõlavad. Imestaks, aga näe, –ogaruse kõrval on ka teine seletus olemas.
Pilgud plakatilt läbistasid nii, et pange mulle hüüdnimeks Jämefilter. Miski ei jäänud nende teravuse eest peitu, tahtmine tuli kõik üles tunnistada, kergemat karistust paluda, hüvitiseks häält pakkuda.
Mida ma muidugi valetan, äärmiselt lohakalt seejuures. Täitsa ükskõik! Minu labases hierarhias on eurovalimised viimasel kohal.
Samas ei ole taasiseseisvuse ajal iial raugenud rahva raev Riigikogu vastu, et: elavad seal, sokid raha sees, neli keskmist palka pluss veel esinduskulud. Kui kipubki teema hajuma, ostab keegi ikka pitsa või midagi ning vimm prahvatab jälle. Volikogude liikmed saavad vähem – minu mittemidagitegemise ajal Tallinna omas pool keskmist eimillegi eest, seega neid ka vihatakse kaheksa korda vähem, ja ega hüvitiste suurus vist kunagi teemaks ole tõusnudki.
Küll aga eurosaadikute tasku. 2009. aastast, arvan, no ei ole jälginud ega huvi tundnud tegelikult, kui kehtestati neile ühtne palk ja igatsustasud ja… Enne sai igaüks oma riigi rahvasaadikuraha ja pidi sellega hakkama saama. Ma ei teadnud seda peast, pidin järele vaatama. Rahad on muidugi kosmilised, mispärast õige eestlane peaks eurosaadikuid eriti vihkama, aga ka eriti tähtsaks pidama.
Aga, vaat, süda ei luba! Õieti, jätab üsna ükskõikseks. Tähtsuse ja kirglikkuse järgi reastades oleks vastupidine eeldatavale astmestikule: kohalikud – Riigikogu – Europarlamendi valimised. Kohalikud need kõige tähtsamad, aga Euroopasse… Ah, keegi läheb väga hea elu peale. Mingu ta, mis meie, lihtrahvast riigialamad, siia nii väga puutume!?
Et kui nüüd uitama minna, siis peaaegu ehk ongi nii? Tuues sisse veel ühe mõõdiku: et kui palju me sibeleme ühe või teise nii-öelda astme pärast? Mitte ainult valimiste aegu, vaid üleüldse. Ja kui palju põhjendatult.
Ütleme nii, Europarlamendi pärast me ei sibele ju üldse. See on algusest peale force majeure ,mille eest me ei pääse kuhugi ega saa mõjutada kuidagi. Mida meie kuus saadikut samamoodi teha ei saa. Kui eurosaadik ütleb, et ega midagi teha anna, siis ta ei valeta. Isegi mitte sellepärast, et kuus on 0,8% saadikute üldarvust (751). Ainult indialastel on suurem parlakoda – 790 parlarakat.
Asi selles – kui ma nüüd õigesti järele vaatasin –, et eurosaadikul pole õigust midagi algatada; seadusi ja näpunäiteid paneb ette Euroopa Komisjon. Parlament paistabki olevat ainult väga suur kummitempel, mis kas kinnitab või ei kinnita järjekordse hiilgava idee. Nii et mis seal vahet, kes meilt sinna läheb nuppu vajutama, muud tal teha pole. Võib miski kõne pidada, aga mul tuleb silma ette, kuis Tunne Kelam seda kunagi tegi ja ülejäänud seltskond, kas nüüd demonstratiivselt, aga igatahes liikus uste poole organiseerimatult, aga ka paanikat tekitamata. Teate, veidi kurb hakkas. Niipalju meid seal kuulatakse…
Pealegi, ükskord Brüsselis, jookseb punt niikuinii mööda oma rahvusvahelisi internatsionaale laiali, olgu siis sotsialistlikud, kapitalistlikud, populistlikud, ja hääletab nende sabas. Miski unistus et lööks nt kampa kõigepealt, et ajame Eesti asja, küsime või valitsusest avalikult järele, mismoodi peaks tegutsema, on vist udu. Või et lööks kampa Läti (8), Leedu (9), Soomega (13 saadikut) ja üritaks pürgida selleks kivikeseks kaalukeelel ning midagi oma huvides välja pressida – sama. Nii et tegelikult üsna ükskõik.
Aga vaadake, Riigikogu jätaks vahele, selle ümber tantsivad praegu igasugu aktivistid nii usinalt, et kui kah midagi õiendama minna, tallatakse veel ära. Kohalikud valimised on vähe teine tubak. Üleüldse kohalik võim on sul iga päev kraes, ning tema otsuste pärast võtad võimeldagi. Ise, kuigi muidu ei viitsi hääletada, andsin kord hääle Keskerakonnale, puhtalt sellepärast, et teistelt parteidelt tuli pea kõigilt lubadust Tallinna TV kohe kinni panna. Esiteks, mulle TTV täitsa meeldib, ja teiseks, kui ma saan hääle anda, et ametivendadel-õdedel ikka tööpostid alles jääksid – kõhklust pole.
Väljaspool valimisi – ei ela Tallinnas, aga registris olen seal ikka. Saab tasuta bussiga sõita. Pisiasi, aga meeldiv. Miskisse prügihoidlasse, mis Tallinna võimu alla käib, saan kah tasuta. Naine aga võimles end Tallinna kirjadest välja, et saada vabastus maamaksust. Midagi oli vist veel?
Nii et kaedagu valimiste tähtsust hinnates, kui palju viitsitakse valimiste vahel võimult miskit nõuda, või selle peale otse turtsutakse, teades, et midagi võib juhtuda, nt kasvõi paar lamavat politseinikku.