Peeter Järvelaid, Põhja-Tallinna linnaosa vanem
Kätte on jõudnud selle kevade ilusaim aeg ning paratamatult kõnnib üha enam inimesi siis mere äärde. Eks liigun minagi sagedamini mere suunas, et istuda veidi merekaldal ja vaadata kaugusse.
Samas tahan sügavalt sisse hingata värsket meretuult, mis paitab mõnusalt mind tervikuna. Kui vesi juba soojemaks läheb, siis tahan seista jalgupidi vees nagu maal olles paljajalu seista õuemurul või astuda mõned sammud künnivaos. Need, kes mere ääres sündinud, omavad vist seda erilist merelõhna oma haistmismälus, sest nii nagu kalad ja rändlinnud, tuleb ka inimene vahel peale pikemat kodukohast eemalolekut oma sünnikohta tagasi ja mõni jõuab, ise ehk neid kunagise sünnikodu koordinaate tundmata, ikkagi väga täpselt just sinna, kus ka oma kopsud esimest korda täiel rinnal mereõhku täis tõmbas.
Meriga merest
Tallinlased võiks mäletada, et kunagi on meri ulatunud linna alal hoopis kaugemale kui praegu. Seega, seistes nüüd ehk oma koduhoovis, tasuks osata ette kujutada, et kunagi oli ka selles hoovis meri või mererand.
Kuid rääkima ja mõtlema merest pani mind mõte mitmele tuntud inimesele, nende seas meie presidendile Lennart Merile. Tema jättis meile kirjaniku, reisimehe ja poliitikuna palju mõtteainet andvaid mõttesähvatusi, kuid meie praegusesse poliitiliselt laetud aega sobib kindlasti tõdemus: rahvas, kes elab mere ääres, ei saa (ei tohi – minu tõlgendus) olla väike või väiklane. Lennart Meri seletas seda võimalusega näha silmapiiri, mis sunnib inimest endale kogu aeg teadvustama, et maailm on tegelikult suur ja ahvatlev. Maailm on nii suur, et selle väikese maa pojad-tütred ei tohiks olla üksteise suhtes kurjad ja väiklased, sest võimalus alati istuda paati (laeva) ja minna vaatama, kuidas elatakse silmapiiri taga, peaks ära võtma ühiskonnas sageli võimu võtva arusaama, nagu meil oleks siin kole kitsas.
Vaadates näiteks selliseid edukaid maid nagu Taani ja Holland, saame muidugi öelda, et meil pole täna kindlasti meie käsutuses oleva maatüki suuruse mõttes mitte kuidagi kitsas. Kitsaks läheb siis, kui paljud tahavad kas äris, teaduses või poliitikas suhteliselt väikest arvu suhteliselt hea tasuga töökohti, mida siis Maarjamaal teadagi vähevõitu, arvestades soovijate suurt hulka, kes sooviks siinsetes oludes suhteliselt hästi elada. Siit tulebki rahva ja riigi hoiak, kas osatakse ümbritsevat näha vaid väikese lapikesena ja suudetakse mõelda vaid võtmes, et tulevik saab olla vaid viletsam kui seda olid meie elamisvõimalused. Või osatakse näha pidevalt seda vaadet merele, mis näitab meile ikka uusi ja kindlasti ahvatlevaid võimalusi.
Kus asub Põhja-Tallinn?
Tallinna kavatsus avada linn üha enam merele ja tuua inimesed elama aladele, kus nõukogude ajal oli piiritsoon või siis suhteliselt robustne tööstusmaastik, on hakanud juba silmarõõmustavaid vilju kandma. Vahel mõtlen oma sõpradele välismaal ja näen vaimusilmas, kuidas ma neile seletan, kus asub ja mida endast kujutab Põhja-Tallinna linnaosa vanas hansalinnas Tallinnas.
Seda tehes pean oma sõpradele seletama kuulsa saksa poeedi unistust, et tahaks elada peaaegu raekoja platsil ja samas mere ääres ning metsas. Põhja-Tallinn on vähemalt betoonist suurlinna elanikele just selline ideaalne koht, sest iga minu sõber tahaks samuti elada kiviviske kaugusel vanast raekojast kui samas ka suure linnukaitseala äärel, ikka lisaks vaade merele.
Põhja-Tallinnal on veel vaja paremini kirja panna oma piirkonna ajalugu, et iga elanik omaks enda jaoks mingeid kultuurilisi pidepunkte, mis just teda tugevalt kõnetavad.
Juba on käimas ettevalmistused meie rahvakirjaniku Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva tähistamiseks, mis jõuab kätte veebruaris 2020. Jaan Kross luges ennast alati Kalamaja-poisiks ja Paul Johansenile toetudes näitab oma romaanis “Kolme katku vahel” kuulsat Tallinna kroonikakirjutajat Balthasar Russowit samuti kui Kalamaja-juurtega voorimehepoega, kes suutis end haritud meheks koolitada. Kuigi meie tänased ajaloolased pole just alati selle määratlusega nõus, on tähtsam midagi muud, mida Jaan Kross tahtis meile öelda – eeslinnade lastel on täna väga head võimalused elus midagi olulist korda saata.
Minu jaoks on Põhja-Tallinn ka meenutus, et Sergei Dovlatov (1941–1990), kes armastas nii väga Tallinnat, on oma rahvusvahelist kuulsust toonud raamatute lood nii või teisiti sidunud just selle piirkonnaga.
See oli ikkagi Jüri Ratase juhitud Keskerakonna masendav lüüasaamine. Sellest signaalist peaks Jüri Ratas järelduse tegema, selles staadiumis igasugune venitamine, parandada üritamine ainult suurendab seda kahju, mis Eestile juba praegu on tehtud. Mõistlik oleks loobuda sellest üritamisest. Tuleks tunnistada, et ei, sellest EKREga koostööst ei tulnud midagi välja, vabandada Eesti mainele tekitatud kahju eest ja anda teistele võimalus. Võimalus Putin külla kutsuda ja ära leppida!
hästi Tallinna kaubasadamat ja kalasadamaid 50 aastat tagasi. Siis oli tõesti säravvalgete lukslaevade ja uhkete suuräride asemel hallikas ja määrdunud sadamas võimul kraanade krigin, õli tavott ja joptvajumatt ning igal pool passis sind kaamera asemel pompoliitide valvas silm, kuid oma võlu oli ka sellisel ajal. Kaubalaevad olid tänastega võrreldes rõvedamad ning ükski ei saaks täna mereluba, kuid nad olid olemas nagu ka välisreisid. Ja kui suud liialt ei avanud, siis oli ka töökoht kindel, mitte ei pekstud sind minema näo järgi. Olen sõitnud ka uuemal ajal ning see kellaajaline närvilisus ja paberimajandus (isegi tänasel raaliajastul peab kõik paberil esitama!) pole võrreldav kunagise mõnusa asjaajamisega ja rahuliku loksumisega, mis sest et kommunismiehitamise eesmärgil.
Mäletan, kuidas Vesta ja mõne teise laevukse asemel käis töö Vanas kalasadamas, rääkimata Paljassaarest, kus kümned SRT-d, SRT-r-id, BMRT-d ja suuremad külmutus- ja veolaevad väljusid ja saabusid. Keel oli tõesti mitteriigikeel, sest 95% seda ei osanud ega tundnud ka huvi seda õppida, kuid mis on parem kasvõi Tallinnas täna?
Ei oska oletada, mis mulje jätab Peetrile vaade Tallinnale merelt ja kuidas seda võrrelda tänase vaatega, millel langeb kilukarbipildiga ühte ehk vaid Oleviste kiriku torn. Või meeldib Peetrile tõesti rohkem Sibipanga haige katus?
Kokkuvõttes tundub, et kunagine tehsilik surutus on selle läbielanule mõnusam meenutada kui seda mitte elanud noorel jorsil või tibil. Rääkimata suhtumisest eestlusesse.