Reet Kudu, kirjanik
Kunagi tahtis Karl Marx parandada töörahva olukorda ja tema headest mõtetest vormiti hiljem proletariaadiriik, kus liiguti raudse eesriide taga paraadsammul kommunismiparadiisi suunas. Hiljaaegu hakati Eesti Vabariigis õilsalt parandama kirjarahva olukorda. Kas selleks, et kirjanikupalga toel kulgeda kirjanikuparadiisi suunas?
Kirjanike Liidu listis igatahes puhkes uute riigipalgaliste puhul lausa väike mäss. Selle julges algatada üks nooruke ulmekirjanik, kelle nime jätan ütlemata, et teda ära ei lintšitaks. Noorkirjanik imestas, ja siis hakkasid imestama teisedki: miks kirjanikupalk põhiliselt luuletajatele, keda tunneb vaid väga valitud lugejaskond? Või tõlkijatele? Jultunud küsijad said selle loomeliidu listis kõvasti nahutada, sest kes tohib norida otsuste kallal, mis on tehtud peaaegu Kõigekõrgema poolt, nagu näisid arvavat mitmed naiskirjanikud, kes palusid härdalt, et usaldataks üksteist, kolleege ja žürii otsust. Vapramad ei andnud alla.
Veiko Märka julges kõhelda: „Miks on viiest väljavalitust kolme puhul rõhutatud hoopis panust tõlkijana? Mu meelest on see asi täiesti käest läinud ja sihik puhta vale.“ Ka Siim Veskimees arvas, et „kui EKL-i sees saab küsija maha karjuda, siis ühiskond laiemalt ikka uurib, kes kirjanikupalga said, ja teeb omad järeldused“.
Asume neid järeldusi tegema, sest minugi arvates on sihik vale – igasuguste toetustega pole sihikul kahjuks kogu eesti kultuuri arendamine, vaid sageli üksnes „isamaalised“ huvid. Miks nii? Võtkem kõigepealt ette tõlkijate kirjanduspalk. Eks tõlkimine ole „platsipuhastajatele“ alati olnud „puhtam“ kirjandus, juba Stalini ajast peale, sest tõlkija mõtleb võõraste keelte ja kaugete mõtetega, mis meie kohalikku võimukultuuri ei puuduta! Eesti kirjandust ei saa tõesti kirja panna tõlkijad ehk võõrast kultuuri eesti keelde ümber panijad, kuigi ideoloogilise surve all pidi isegi meie luulelegend Betti Alver tõlkima, et ellu jääda, sest teda ennast Nõukogude Eestis ei avaldatud.
Ja meenutagem nüüd lähiajalugu: koos president Lennart Meriga said võimule teatavasti ka kirjanikud. Õigemini küll: osa neist, kes kuulusid Meri isamaalisse sõpruskonda. Mitmed neist tegid vabariigi algusaastatel kirjanduses alles esimesi samme. Ja mõned sammud olid ajendatud halastamatust loosungist „Plats puhtaks!“. Platsile ei jäetud seega mitte parimaid ega ka mitte rahva poolt armastatuimaid nõukogude kirjanikke, vaid eelkõige Lennarti lemmikuid. Pole ju mingi saladus – koos meie esimese presidendiga tõusis võimule ka teda toetanud kirjanike seltskond. Paljud isamaalased on olnud kaua diplomaadid; sugugi mitte ainult ENSV Kirjanike Liidu juhatuse sekretär kommunist Jaak Jõerüüt, vaid ka paljud teised. Tänaseks isamaalased valitsevad kirjanduselus endiselt, sest keegi pole seni julgenud nende ainuvõimus kahelda.
Ometi oleks ammu aeg tunnistada: jah, nad kõik olid Lennarti lemmikud – need iseteadvad ja isehakanud platsipuhastajad, kes eelistavad igal pool ja alati mõttekaaslasi. Eelistagu, väga kena see musketärilik kambavaim! Miks jagatakse riigiraha endiselt üksnes „isamaaliselt“? Miks jätkub kunagiste „platsipuhastajate“ ja nende kuulekate jüngrite valitsemine igasugustes loomežüriides, kuigi loomeliidud ei koosne ainult neist? Kui meil on parteiline mitmekesisus, siis olgu poliitiliste vaadete mitmekesisus esindatud ka rahajagamiskomisjonides, sest praeguste jagajate otsus sõltub endiselt suuresti toetusemääraja „isamaalistest“ vaadetest, mitte Kõigekõrgema tahtest, nagu kirjanikeliidu listis püüti vaesele noorkirjanikule selgeks teha.
Üks hiljutisi palgasaajaid, Kirjanike Liidu eksesimees Jan Kaus, väitis ka riigitelevisioonis malbe tagasihoidlikkusega: oh ja oi, tema ei nägevat palgajagamises küll mingit ebaõiglust, veel vähem seotust poliitika ja poliitiliste parteidega… Kuidas mõni inimene võib üldse nii madalale mõttele tulla?!
Tore, kui inimene midagi ei näe ega kuule ja mõtleb ainult ülevaid rahaväliseid mõtteid, aga teatavasti oli hiljutine palgasaaja Mihkel Mutt lausa isamaaline välisminister. Kirjanikupalga saaja Jan Kaus ise oli aga esimeheks just sellesama liidu juhatuses, mille kaudu suured toetusrahad liiguvad. Igaüks võib ise järele uurida, kui mitmed kirjanikupalga saajad on otseselt või kaudselt olnud seotud vastava liidu juhatusega.
Täpsustagem: kes peaks määrama palga? Kas tõesti juhatus iseenda moodustatud komisjonide kaudu iseendale ja oma lähimatele võitluskaaslastele? Või on ka muid võimalusi?
Eesti Kirjanike Liidu kodulehel on kirjas, et kirjanikupalga otsustab loomeliit. Järelikult ei peaks seda ilmtingimata tegema väikesearvuline žürii, kelle valib loomeliidu juhatus? Kõigi liiduliikmete hääletamine vähendaks kindlasti kahtlusi, mis praegu tekkinud. Veel ausam oleks, kui kirjanikupalga otsustaks rahvahääletus, sest kirjutatakse ju ikkagi kogu rahvale, mitte ainult „isamaalastele“. Kirjanikuna on mul tõesti lohutav teada: raamatukogudest laenutamine ja kirjastajate kogemused tõestavad, et eesti lugeja loeb ja ostab endiselt innukalt just eesti autoreid, kuigi mitte ilmtingimata kirjanikupalga saajaid.
Riigipalk – juba selles nimetuses on sees riikliku (kirjandus)poliitika kujundamine.
Vastne kirjanikupalga saaja Leelo Tungal läks näiteks omaalgatuslikult riigiraadiosse mind hukka mõistma, kui rääkisin Flaami PEN-klubi üritusel Antwerpenis (2011) meie hallipassilistest, keda on endiselt tuhandeid. Nõukogude Eestis privilegeeritud lastekirjanikku ei huvitanud põrmugi venekeelsete (kooli)laste saatus, veel vähem minu oma. Ta tegi koos Andres Langemetsaga mind pool tundi maatasa, kinnitades, et Eesti venekeelse vähemuse olukorrast rääkivat ma välismaal vaid rahahimust, sest venelastel polevat Eesti Vabariigis mingeid olulisi probleeme. Mõlemad uhkeldasid lisaks kõigele muule, et pole mu raamatuid ega kirjutisi üldse lugenud. (Samasuguse lugematusega hankisid nõukogude ajal plusspunkte teatavasti ka Pasternaki ja muude „rahvavaenlaste“ hukkamõistjad!) Kas oli nende jutt avalik laim või lihtsalt kirjanduslik fantaasia? Mind igatahes pole tänini riigiraadiosse kutsutud, et end kaitsta, kuigi meil valitseva hea ajakirjandustava järgi pidanuks ka tagaselja-rünnatule sõna andma.
Sõna andis mulle tookord hoopis ajaleht „Kesknädal“, kuigi ma pole kuulunud Keskerakonda ega ühtegi teise parteisse. Võin igal juhul lohutada kirjanikelistis mässu algatanud noorkirjanikku, et tema noomimine oli lausa lapselalin, võrreldes selle toore rünnakuga, millega kostitati mind, sest olin julgenud PEN-klubis vaidlustada Nõukogude Eesti tippkollaborantide õigust parteituid venelasi enda asemel „okupatsioonivõimuks“ tembeldada ja paljudest inimõigustest tänini ilma jätta.
Küllap segase ja „tagatoalise“ valimissüsteemi pärast Tõnu Õnnepalu kirjanikupalgast loobuski.
Jah, kurikuulsast palgarahast oleks minu arvates arukam loobuda ka riigil ja valitsusel! Kuna loomingu hindamine on meie riigis ikka veel liiga „platsipuhastajalik“, siis teen ettepaneku: kurikuulsa kirjanikupalga asemel võiks kõigile loomeliitlastele eraldada võrdse summa – hommikukohviks! Kõik loojad tõstaksid siis ärgates kohvitassi Maarjamaa ja tema rahva hüvanguks! See lisaks loomeliste hommikutesse kindlasti rohkem ühtekuuluvust kui riigipalk ning tagaks ülendava hinge ja kohviaroomi. Pärast õnnestavat jooki võiks mõni virelev noor geenius ehk tõesti maha saada niisuguse šedöövriga, mis taas liigutaks südameid kogu rahval ja tõstaks kultuuriloojad uuesti sellesse imetletud rolli, mis neil oli enne murranguaega.
Praegu kahjuks on avalik ja komisjonide hinnatud kirjandusplats mõtlemisvõime mitmekesisusest armutult puhtaks roogitud.
poolda ma ei kirjanikupalka ega kunstnikupalka. Lood midagi, siis selle ostetavaus määrab ka selle väärtuse. Hiljuti vist teatati, et vaid Kivirähk ja veel 2…3 tegelast suutvat end ise ära majandada ehk hinge sees hoid. Kuid siis on ka selge, et need teised “äpud” kirjamehed peaksid leidma endale jõukohasema ja ajulevastavama töö ning siis selle kõrvalt mõned read rahva ette tuua. Nii nagu tegelevad käsitööga paljud tavatööl oma aja ära töödanud. Neid meistrimehi on meil küllalt. Miks peab seltsimees Vesipruul oleme mingi eriline elajas, keda tuleb pilpa peal kanda?
Sama käib ka nn pildisoperdajate ja kujurite kohta. On looming andekas, siis rahvas ka ostab. Võibolla on ka Reet jalutanud Moskvas Arbatil või Prahas Karli sillal. Seal on selgelt näha, mis kuidas läheb. On palju keni pilte, mis ei lähe ja neid tuleb müia sellise hinnaga, et kõrvalt tekkis mul kahtlus, kas see ennast ära tasub. Kui ikka päeva kulutab pildile ja siis müüd selle 999 rublaga, teeb see 13€, 20 päevaga 260€ kuus aga jooksev elu Moskvas nõuab rohkem. Ning untsu läheb ka see aeg, mille kunstnik ise seal oma piltide juures ära kulutab. Tunduvalt kasulikum tundus olevat kiirpilte joonistada. Näitsik istub tooli ja 10 minutiga on tast asjakohane pildike valmis. Ning nägin seal isegi saba. Tõsi, ilm oli ka ilus ja rahvast palju. Vihm ja talv panevad ka sellisele ärile põmaka.
Teine lugu on kujudega. Neid annab teha isegi kuid, ka tuleb kohale tuua algaines, kas suur põllukivi või hunnik savi. Kuid kui ma juba varasemate tööde põhjal näen, et tema tööd mulle istuvad, siis võina ma talt ka ettemaksuga tellida ning asi tasub ennast ära. Pole vaja kujuripalka taodelda.
Siia alla ei käi teatriinimesed, kes on tööl nii-öelda pidevalt. Kuid ka seal peab mingi talutavuse piir olema. Samuti peaks rahalise toetuse aluseks olema ka nende vaadatavus, iga solk küll ei tasu senti ära.
Vahel tuleb teha suure ja õilsa kunsti nimel ka “haltuurat” (kuigi nõukogulik mõiste on meie ajal teise tähendusega), et saada raha millegi sisult õige ja hea avaldamiseks. Mu tuttav kirjastaja tunnistas kord, et kui ta 5 sopaloo kohta saab kirjastada 1 asjaliku, siis tuleb veel kenasti välja. Kuid ilma sopata mitte kuidagi.
Nii et rahasuhted peaks kohe algusest olema selged kõigile, kes pappi jagavad ja kes seda saavad. Praegune riigikirjanike, riigikunstnike jmt parasiitide rahastamine käib nii kõvasti vastu mõistust, et pea hakkab valutama.
Ajalehe „Kesknädal“ kauaaegne toimetaja Urmi Reinde avaldas ausalt ja tsensuurivabalt mu toetusartikleid keskerakonna noorele põlvkonnale ja ka presidendikandidaat Mailis Repsile, kuigi ta ise pooldas teist varianti. Tänutäheks lasid need noored poliitikud Reinde võimule saades kohe töölt lahti, vahetasid lukke, et ta ei saaks tööruumi siseneda ja tegid veel mitmeid trikke, mida oleks oodanud pigem tšekistidelt ja nõukogude tsensuurilt. Kuigi Savisaarest räägitakse hirmujutte nagu suurest diktaatorist, polevat tema – „Kesknädala“ endise peatoimetaja Urmi Reinde sõnade järgi! – eales sekkunud ajalehe töösse, temale allunud ajakirjandus olnud tsensuurivaba.
Ja seepärast ei hoia ma enam pöialt neile, kes noorusliku tarmukusega on kehtestamas uut aravõitu tsensuurivabariiki, vaid olen nende poolt, kes võimaldasid mul ausalt ja vabalt kirjutada ka siis, kui ükski teine ajaleht peale „Kesknädala“ mu kommunismivastaseid, ei, õigemini nõukogude tegelinskite vastaseid lugusid enam avaldada ei soovinud. Bürokraatidel pole ju ühtegi õiget elukutset. Mis neist küll saaks, kui nad kõik lahti lastaks, sest rahval neid enam vaja pole? See oleks tõesti julm tegu, aga orjarahvas on vabaduse nimel pidanud varemgi julm olema.
Miks Reet Kudu eestlasi välismaal mustab ja meid venelaste diskrimineerimises süüdistab? Miks üks kirjatsura oma rahva suhtes nii alatult käitub? kuulsuse ja raha pärast? või on tegu vaimselt haige inimesega?
Kudu räägib, et ei taha olla vaikiv kaasosaline kuritöös, mida tema rahvuskaaslased venelaste vastu ühiselt toime panevad. Õhus lendavad täiesti uskumatud väited kuni selleni välja, et vene keele kõnelemise eest võib Eestis trahvi saada.
sa pole siis aru saanud, et Reet pooldab riigikeelena vene keelt, et nii saaks ka 1940.a-st siin olesklenud mutukad riigipiraka manu. Nemad ju muud keelt ei tunnista. Paljud ei käi sellepärast isegi välismaal, sest seal ei räägi kõik po-russki.