Nädala juubilar: ERI KLAS 80

Inimene kui aurik. Kunagi iseloomustati niiviisi suuri isiksusi. Jah, alles ta oli meie keskel ning 80-aastaseid ei peeta enam vanadeks. See, mida tema suutis korda saata, võiks nimetada Kalevipoja-vääriliseks tööks. Eri Klas ei pidanud ennast päris eestlaseks, ehkki oli sageli rohkem eestlane kui meist paljud.

Eri Klasi isa Eduard jäi Saksa okupatsiooni algul oma vanemate juurde Eestisse. Ema Anna Klas koos 6. juunil 1939 sündinud väikese Eriga evakueerus Nõukogude tagalasse. Isa hukati sügisel 1941. Eri uskus end olevat juudi. Sellest hoolimata pidas dirigent Neeme Järvi teda „tõeliseks eestlaseks“. Eri oli mitmes abielus. Ta oli väga viriilne (mehelik) mees. 20 aastat oli ta abielus baleriini ja näitlejatari Ülle Ullaga.

Eri elas üle mitu mikroinsulti. Ühe ajal juhtus ta olevat autoroolis, ja see liiklusõnnetus lõppes inimese surmaga. Geeniused ongi sageli ohtlikud kaasinimestele. Eri Klas suri 26. veebruaril 2016, olles olnud väga pikalt haigevoodis.

Eri Klas oli NSV Liidu rahvakunstnik juba 1986. aastast. Teda pärjati kõrgete autasudega ka Soomes ja Rootsis. Eestis pälvis ta 1999. aastal Valgetähe 3. klassi teenetemärgi. Ta oli Tallinna vapimärgi kavaler. Juba 2010. aastast kandis ta Venemaa Sõpruse ordenit. Nii ületas ta kohati ka ületamatuid piire.

Eri Klas on juhatanud sümfooniaorkestreid Islandist Austraaliani, Jaapanist USA-ni, Berliini ja Müncheni filharmoonikuid, Pariisi Opéra orkestrit, Londoni BBC orkestrit, Haagi Residentie orkestrit. Nimekaid USA orkestreid nagu Cleveland Orchestra, Chicago, Bostoni, Los Angelese, Detroidi, San Francisco orkestrid, Washington National Symphony Orchestra. Samuti Tokyo sümfooniaorkestrit ning nimekaid Austraalia sümfooniaorkestreid Sydney’s, Adelaide’is, Brisbane’is ja Melbourne’is.

„Estoniaga“ oli Eri Klas seotud 1965. aastast: dirigendina, kunstilise juhina ja peadirigendina aastail 1975–1994, aastast 1994 audirigendina; aastast 2004 ühtlasi Rahvusooperi nõukogu esimehena. Selles teatris on ta juhatanud üle viiekümne ooperi.

1985–1990 oli Eri Klas Stockholmi Kuningliku Ooperi peadirigent, aastast 1990 Soome Rahvusooperi külalisdirigent, 1991–1996 Ǻrhusi sümfooniaorkestri peadirigent. Aastast 1996 Hollandi Raadio sümfooniaorkestri peadirigent, aastast 2003 sama orkestri peakülalisdirigent. Alates 1998. aastast oli ta Tampere Filharmoonia kunstiline juht. 2002. aastast sai Eri Klasist Tallinna Filharmoonia kunstiline juht.

Eri Klas tegi koostööd nimekate solistide Gidon Kremeri, Tatjana Gridenko, Natalja Gutmani ja paljude teistega. Ta on salvestanud hulgaliselt heliplaate koostöös mitme muusikaettevõttega.

Eri Klasi meenutasid tema lahkumise puhul head sõbrad ja tuttavad.

„Me tegime koos paljusid asju,“ jutustas poliitik Edgar Savisaar, tõstes eriti esile Birgitta festivali, millele esinejad saabusid Tallinna just tänu isiklikele suhetele Eri Klasiga. „Mul on väga hea meel, et tal õnnestus teha Birgitta festival üheks Põhja-Euroopa mõjukamaks. Ta on olnud Hundisilmal minu külaline nii mõnedki korrad, meil on ühiseid sõpru ja tuttavaid. Tõepoolest, side temaga on olnud väga lähedane.“

„Klas on viimasel ajal öelnud sedagi, et elab sellepärast, et mind toetada. Mina elasin sellepärast, et ka teda toetada, aga nüüd oleme temast ilma jäänud. Ta oli kahtlemata mees, kes oleks võinud olla ka Eesti rahva president,“ arvas Savisaar. „Ta on ikka öelnud, et Eesti rahvas on tema jaoks kõige tähtsam ja ta on ikka hoidnud Eesti inimesi. Ta oli mees, keda jääme kauaks mäletama – oli sellise hingelaadiga nagu Georg Ots.“

Eri Klasi abikaasa Ariel, kes 23 aastat käis suure dirigendiga ühist eluteed, tunnistas pisaratega võideldes: „Ma ei suuda oma kaotust sõnadega väljendada. See kaotus on nii suur, nii südantlõhestav. Ma ikka lootsin ja lootsin. Et ime teda päästab… Et ta tuleb sellest välja… Paraku imet ei sündinud… Lihtsalt tal jõud sai otsa. Olen suures ja lõpmatus leinas. Mu kõige armastatum ja kallim inimene läks meie juurest ära. Eri oli kahtlemata kõige tähtsam inimene mu elus, minu suur jõud, minu õnn ja armastus. Ta jääb igaveseks minu südamesse ega kao mitte kunagi minu kõrvalt,“ ütles Ariel Klas, pidades pause, väga vaikse häälega intervjuus Õhtulehele.

Veel mõni päev enne lahkumist andis Eri Klas intervjuu nüüdseks meie seast lahkunud Jüri Aarmale „Maalehest“. Tsiteerime: „Tallinnas Politseipargis armastab Eri Klas istuda ühel kindlal pingil, kust avaneb vaade tema kunagisele kodumajale Gonsiori tänavas, ning ka tema vana kool Raua tänavas pole sealt kaugel. Lapsevankriga noor naine teeb Eri Klasile meelsasti ruumi – istugu dirigent pealegi oma pingil – ta ütleb lahkelt, et on isegi meeldiv, kui saab sellisele inimesele pisiteene osutada. Meie vestluse jooksul ütlevad pingist möödujad tihti Eri Klasile valju häälega tere – isiklikult nad teda küll ei tunne, aga ei saa ju nii tuttavast inimesest lihtsalt mööda minna. Eri Klas tunneb sellest rõõmu; sagin ja laste kisa mänguväljakul meeldivad talle. Ta meenutab oma vana kodu poole vaadates riuklikult, kuidas väikese poisina pidi klaverimängu saatel magama jääma ning et ta ei salli klaverit sellest ajast silmaotsaski!“

Teid on viimasel ajal sageli avalikkuses näha, olete käinud kontsertidel, spordivõistlustel, teatris, ooperis. Kas Eri Klas on tagasi?

„Kukkusin veebruaris Tallinn Arena’l ja mind viidi kiirabiga haiglasse. Kui nime küsiti ja ütlesin, kes ma olen, siis arvati algul, et teen nalja. Et kas tõesti Eri Klas?! Eestlastest haiglatöötajad tundsid mu siiski ära ja ütlesid, et: jah, see on Eri Klas! Eestis ma ei vaja nimekaarti.“

Käesolev nädal on pühendatud Eri Klasile. Raske on üles lugeda kõiki tema sünniaastapäevaga seotud kontserte ja muid väärikaid sündmusi.

Ent eelkõige mälestagem teda suure inimesena, kes viis Eestit maailma muusikakaardile!

Mart Ummelas