Lavakunstihuvilistele ammu tuntud termin „pealisülesanne“ (ÕS 2018: lavastuse v rolli idee) on üks eesti keele värd. See Stanislavski sverhzadanije tõlge eesti keelde on õnnetu ebaõnnestumine. (Vt Konstantin Stanislavski „Näitleja töö enda kallal“. Vene keelest tõlkinud Voldemar Mettus. Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus 1940 – Toim.)
Võiks ehk rääkida juhtmõttest, kuid heas näidendis on alati palju mõtteid. „Hamletis“ on läbivaks mõtteks või n-ö juhtmõtteks ju kättemaks Hamleti isa tapmise eest. Hamlet kahtleb, kuid ikkagi lõpuks tapab. Aga mõtted selles näidendis ei piirdu ainult kättemaksuga. Kui räägime „pealisülesandest“, siis peaks nagu kuskil peal olema miski, kui mõelda sellele abitule tõlkele. Oh kui armetu väljend!
Ja see on juurdunud meie teatriinimeste mõttemaailma, ilma et nad mõtleksid, mida see tähendab. Ei mõelda eesti keelele, vaid mingile otsetõlkele keelest, millel pole meie emakeeles mingit tähendust. Kui lavastajal on ainult üks põhiline ülesanne, mis on kuskil „peal“, siis muutub etendus tavaliselt üheülbaliseks ja lihtsustatuks. Ülesandeid on hea näidendi puhul ikkagi mitmeid ja nende täitmine ongi tubli lavastaja peamiseks ülesandeks.
Ja nii lüpstaksegi neid Stanislavski teooria termineid, ilma et neil oleks mingit tõsisemat tähendust. Näiteks see kuramuse „ümberkehastumine“, mis oleks ju eesti keeles normaalne „moondumine“. Jne, jne.
Me unustame, et Konstantin Stanislavski (kodanikunimega Konstantin Aleksejev; 1863–1938 – Toim.) tegutses ajal, mil oli moes naturalistlik näidend, mil püüeldi elu kopeerimise poole, püüti tabada olustikku ja unustati, et teatri aluseks on ikkagi tinglikkus. Elu kopeerimine laval on väga igav, ning kui kunst oleks elu jäljendamine, siis oleks tõesti igapäevase elu kujutamine laval peamine eesmärk. Kuid tõeline teater pole kunagi olnud elu kopeerimine, kui mõtleme tõelistele teatritraditsioonidele ja suurtele teatriloojatele: kreeka tragöödiad, keskaja müsteeriumid, No teater Jaapanis, Kathakali Indias või hiina teater.
Alles kodanluse tekkimisega Euroopas tungis elu kujutamine „nii nagu ta on“ Euroopa lavadele ja algas tõeline teatri nüristumine. Isegi Shakespeare’i näidendeid hakati tahtma laval ette kanda naturalistlikult, „nagu elus“, ning kadus tõeline Shakespeare’i hing – tema teater aga on üdini tinglik, mitte naturalistlik.
Kõige hirmsam teatris on „süsteem“, ja Konstantin Stanislavskist räägitakse ikka kui süsteemi loojast. Ja nii ei nähtagi muud – kasvatatakse oma silmadele klapid ja nähakse kõike ainult selle „süsteemi“ valguses. Nii aheneb kõige uue vastuvõtmine; jäävad terminid, millega mängeldakse ja mille valguses nähakse teatris kõike. Tõeline kunst sünnib alati väljaspool süsteeme, sünnib siis, kui nähakse silmadega, mis näevad uut, ja kui ei püüelda alistada seda uut ühelegi süsteemile. Kõik need „etüüdid“, „ümberkehastumised“, „pealisülesanded“ ja muud Stanislavskilt laenatud terminid ja võtted on ammugi oma aja ära elanud.
Kuulus teatrimees Stanislavski toetus oma aja psühholoogiale, kuid psühholoogia on edasi arenenud, vanade vahenditega ei saa teha midagi uut. Pealegi on kõige kurvem, et need Stanislavski terminid on tõlgitud eesti keelde abitult, nii et neil pole meile mingit tõelist tähendust.
On aeg kõike õpitut ümber hinnata, hakata nägema teatrit uute silmadega ning taotlema kunsti, mitte teooriat ja süsteemi. Teatrikoolis tuleb luua õhkkond, mis äratab noored uuele ja näitab neile teed, mis aitab luua kunstiteoseid, mitte elukoopiaid. Selleks aga tuleb hüljata igasugune süsteem ja õpitud võtted ning alustada kõike otsast peale, toetudes oma emakeelele ja intuitsioonile, mis aitab välja trafaretsest mõtlemisest ja rutiinist.
See ei ole kerge, kuid võib olla viljakas tee, kui ollakse andekas ning kui sihiks on teatrikunst, aga mitte mõttetu lobisemine ja tuim töö, mis ei vii mujale kui rappa.
Jaan Tooming
Jaani keelemärkustega, mitte aga teatri kui näitemängu lahtimõtestamisega. Nimelt tuleb teatri all mõelda 2 võimalust: esitada mingit sündmust või tegevust või olemist lavastaja silme läbi, mis täielikult läheb tegelikest aluarusaamadest lahku ja peaaegu 1:1 tegeliku elu kehastust, nagu võis näidendi kirjutaja ka ise ette kujutada.
Ma ei soovi näha Tammsaare Tõde ja õigust tänasesse päeva tooduna, kus Indrekul on jalas auklikud teksad ja Sauna-Mari lõhnastab end prantsuse haisuvedelikega, Pearu käib aga ähvardamas kalašnikoviga. EI TAHA!
Mis puutub aga lavastaja kaasegsetesse nägemustesse, kuidas rahvast mõnitada, siis palun, see on lavastaja õigus ja teatrikülastaja õigus seda MITTE VAATAMA MINNA! Kuid siis ärgu lavastaja ka kerjaku oma kapitalist sente, et see on suur kunst aga loll rahvas ei saa aru.