Sinine majandus 3.0 väärib süvenemist

Taavi Pukk

Tõenäoliselt arvab iga inimene end suurepäraselt teadvat, mis on majandus. Eks ikka tootmine–ostmine–müümine–vahetamine tarbimise ja rahateenimise eesmärgil.

Kui kunagi toimis naturaalmajandus vormis „liha sulle –sool mulle“, siis hiljem lepiti kokku, et on olemas raha ning sel on väärtus. Ning loomulikult võetakse selle, rahateenimisele keskendunud majandusmudeli raames loodusest kõik, mis võimalik, sest inimene on ju ometigi looduse kroon. Belgia ettevõtja ja visionäär Gunter Pauli (s. 1956) aga ei nõustu, et asjad nii lihtsasti käivad, ning räägib kogu maailmale jätkusuutlikust majandusest, kus maksimaalselt kasutatakse ära olemasolev ning luuakse sealjuures lisandväärtust. Eesti keeles on äsja ilmunud tema kirjutatud raamat „Sinine majandus 3.0“.

„Sinine majandus 3.0“ on nii nagu nimigi ütleb, juba kolmas versioon Gunter Pauli sõnumist maailmale, kuidas jätkusuutlikult majandada ning, veelgi enam, olla avatud mõttemaailmaga ja mitte eos välistada seda, mis esmapilgul tundub uskumatu. Raamatu eestikeelsele väljaandele kirjutatud eessõnas ütleb autor: „Meil tuleb lõpuks unest ärgata ja näha vertikaalse lõimumise jõudu. Kuidas alustada talu viljasaagist või mere kalasaagist – mis on mõistagi mahekvaliteediga – ja töödelda neid terviklikuna, nii et poleks midagi vaja toorainena eksportida. Sest kõik, mida saab müüa hulgi, jätab endast maha vaesuse. Majandus õitseb vahendustegevusel, kus kaupmehed elavad komisjonitasudest, mis toob kaasa olukorra, et müügimehed teenivad põllumeestest kordades rohkem (loodetavasti saab sellest peatselt rääkida minevikuvormis). Sellist asja ei saa kauem taluda! /…/ Sellest käesolev raamat räägibki: uue ärimudeli kujundamisest, mis rahuldaks Eestis igaühe vajadusi, kaasa arvatud nende 100 miljoni elava liigi omi, kellega me seda planeeti jagame.“

Raamatus tuuakse lihtsaid ja loogilisi näiteid, kuidas tootmise käigus tekkivaid jääke palju mõistlikumalt realiseerida, kasutades selleks lihtsaid teadmisi keemiast, füüsikast ja bioloogiast. Kuna tegemist on raamatu juba kolmanda versiooniga, saab kirjutatut lihtsasti mõista, ning seda on ilmestatud erinevate näidetega eri aegadest üle kogu maailma. Lugeja püütakse kaasa haarata lihtsate selgitustega ning igapäevaste näidetega, nagu kohvitassi näide: tassi kohvi joomisel jõuab inimese kehasse vaid 0,2% esialgu toodetud biomassist, ülejäänud 99,8% tuleb kasutada lisandväärtuse loomiseks; sellel saab kasvatada seeni, seente korjamise järgseid jäätmeid saab kasutada suurepärase loomasöödana.

Just seesugused näited kivimite ja kaevandusjäätmete kasutamisest paberi tootmiseks ning umbrohu töötlemine plastiks ja määrdeaineteks panevad lugeja süvenema ning kaasa mõtlema. Äkki on tõesti selline lähenemine võimalik? Milline paik oleks maailm, kui suudaksime jäätmete pelga kokkukorjamise ja ahjuajamise asemel neid täielikult ära kasutada? Väärib süvenemist.

1 Kommentaar
  1. Võtan 2 aastat ago
    Reply

    õppust ja söön lõunaks vanad plätud ära.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.