Nädala juubilar VÄINO VIILUP 90

Sir Arvi Barbo külaskäik põlevkivibasseini. Tagumises reas vasakul "Eesti Põlevkivi" peadirektor Väino Viilup. Foto: Jaak Eelmets/Scanpix

Viiskümmend aastat Eesti mäetööstuses, neist kaks aastakümmet põlevkivigigandi eesotsas, hoides „laevukest“ kindalt kursil ja kaitstes seda oma rinnaga nii kaua, kui see oli tema võimuses.

Sündinud Valgamaal Karulas 1928. aasta 21. oktoobril, lõpetanud aastal 1952 Tallinna Polütehnilise Instituudi mäeteaduskonna. Kogu elu oli tema tööpõlluks põlevkivimaa, kuni aastani 2002.

Alustas ta koondises „Eesti Põlevkivi“ Tammiku kaevanduse jaoskonnaülemana, tõustes ametiredelil ruttu, saades kahe aasta möödudes suure kaevanduse direktoriks. Vahepeal olid aastad Eesti Rahvamajandusnõukogus, kust naases juba koondise peadirektorina. Kui hakati käiku laskma „Estoniat“ maailma suurimat põlevkivikaevandusettevõtet leiti kõige sobivamaks juhiks just tema. Need olid pingelised, kuid huvitavad aastad.

Murrangulistel 90-ndatel tõusis ta nii koondist kui ka linnavolikogu juhtima. Aastail 1999–2002 pärast „erruminekut“ töötas juhatuse nõunikuna nõustas mõnda aega siiasaabunud juhte, kes olid kõik-muidugi-ise-targad, aga kelle hulgas polnud erialamehi.

Aunimetused ja -ametid: Ülemaailmse Mäekongressi liige, Eesti Mäeseltsi auliige. Jõhvi linna aukodanik ja kuldse Aukaevuri märgi omanik. Jõhvi linna jalgpalliklubi president.

Tänaseks on temast saanud elav legend. Rahvasuus aga teisiti kui Põlevkivikuningaks teda ei kutsuta. Tiitel jäi talle külge kakskümmend kuus aastat tagasi, pärast Rootsi kuninga visiiti Eestisse, kui ajalehes ilmus foto, kus oli näha, kuidas peadirektor meie vabariigi maapõuerikkusi  tutvustades suhtleb Rootsi kuningaga nagu võrdne võrdsega.

Väino Viilup on oma elu elanud jõuliselt ja värvikalt, igale eale omaste võimaluste ja rõõmudega. Au sees pidanud postulaate, mis kodunt ellu kaasa saadud ausust, otsekohesust, huumorimeelt, töökust, sportlikkust. Maist mammonat ta ei kogunud: pole tal maid ega mõisaid, villasid soojal maal ega suurarveid pankades. Elas ise ja laskis teistel elada. Armastas Tammsaaret ja Straussi, Viiraltit ja Ernesaksa, kindral Laidoneri.

Tema isatalu oli täis soojust ja toekaid tegemisi. Vanemad olid ajaga sammu astuvad inimesed. Unistas poisina küll saada meremeheks, aga sai hoopis mäemeheks. Mäeinseneri elukutse talle sobis: tuli tunda masinaid, loodusseadusi, osata maapõues orienteeruda Mäemehed on aga nagu rindeohvitserid – ikka vägede ees, ja sündinud liidrina oli ta selleks väga paslik.

Kui ta pärast instituuti Virumaale tööle suunati, polnud veel õigeid mehhanisme, teed olid viletsad. Kaevuri töö oli ränk, aga see-eest valitses üleüldine austus ja palk oli hea.

Viilup oli hinnatud tootmisjuht ja eluedendaja. Talle meeldis inimesi ja rahavoogusid liigutada. Tema juhitud ettevõtted töötasid tulemusrikkalt, inimestele ta liiga ei teinud. Ametisse valis inimesi isiklike omaduste järgi. Paberitööd ei kannatanud, keerutajaid samuti. Probleeme ei kogunud, vaid lahendas neid hoogsalt. Koondis elas jõukalt, töötingimused paranesid. Kuuekümnendatest kaheksakümnendateni kestis aeg, mil põlevkivikompaniil oli regioonis suurem mõju kui kohalikul võimul; koondis ehitas ja aitas linnaelu igati arendada.

Siis aga tulid üheksakümnendad: see oli aeg, mil suurettevõtetes algas töötajate koondamine. Kõrgemalt poolt tuli käsk ka põlevkivitööstust koomale tõmbama hakata. See jätkus pärast teda: kaevandusi suleti, töötajate arv kuivas kokku, vähenedes kolm korda. Arvatavasti lähitulevikus päädib see Põxit’iga.

Algas ka masinapargi uuendamine: ülalt ärgitati ostma kalleid Lääne masinaid, selleks Maailmapangast hiigelsuurte protsentidega laenu võtma. Algul tulid pruugitud mäemasinad Kanadast, Jaapanist, Rootsist – Caterpillarid ja Torod, Komatsud. Kes pole põlevkivimaal käinud, ei tea, kui võimas on mäetehnika. Ei kujuta ette, mida tähendab näiteks üks karjääris töötav sammekskavaator, ei tea, et see on kolmekorruselise maja kõrgune hambuni varustatud mürakas, mis astub ise edasi. Ja mille kopa sisse mahub seisma kümme meest.

Hinnates alati asjalikku asjaajamist, ei meeldinud Viilupile, et põlevkiviasjandusest tulid targutama ja seda lahkama inimesed, kes sellest midagi ei mõiganud: mäendus on ala, mida tuleb praktikas põhjalikult tundma õppida, enne kui osata selles kaasa rääkida.

Poliitikategemist ta ka ei talunud – valimiseelsed mängud olid talle äärmiselt vastukarva. Ta rääkis: parlamendis tuleb töötada nii, et selle töö muutuks  rahvale südameasjaks. Tema suur soov oli, et riiki saaksid juhtima arukad inimesed, kes looksid tööks sellised võimalused, et riigi elu edeneks ja inimesed töötaksid rõõmuga.

Minule sai osaks töötada kontserni ajalehe toimetajana, kui Viilup uuesti peadirektoriks tuli, koos perestroika’ga. Oli aeg, mil polnud ei käsku ega keeldu, nagu arvatakse ametkondlikul ajalehel vältimatu olevat. Viilup laskis tegutseda omatahtsi; tema põhimõte oli: peaasi et töö oleks tehtud. Küllap ka sellepärast, et oli usaldus, et juhtusin olema sama meelsusega kui tolleaegsed elu igiväärtusi hindavad juhid. Polnud vaja olla hirmul, ei pidanud kedagi laimama, kellegi taga urgitsema, polnud vaja igat julgemat mõtet kooskõlastamas käia. Ta polnud inimkauge, ei tarastanud end barjääride ega topeltustega…

Tore aeg oli, tore ajaleht oli mäemeestel! Kui praegu vahel mõni number kätte juhtub, imestan, kui erudeeritud inimesed tootmises töötasid, kui huvitavad said intervjuud nendega. Ka lehetegijaid kutsus Viilup ikka oma kabinetti, kui oli värske lehe läbi lugenud, et öelda mõni tunnustav sõna. Kui ta aga oma alluvaid vahel „vaibale kutsus“, sest need olid liiga „ülemeelikuks“ läinud, siis kärkis vahel ka kui kõu, aga kunagi ei alandanud sealjuures nende väärikust. Koloriitne isiksus! Valitses karmilt, aga lõbusalt; tema ajal igavust ei tuntud.

Väino Viilup on hoidnud kõrgel tõe ja õigluse lippu. Ta on üks neist viimastest vähestest, kelle kohta võib öelda – Eesti südametunnistus.

Oma mälestused on teenekas mäemees kirja pannud mõni aega tagasi ilmunud nn Põlevkivipiibli kuuekümne autori hulgas. Peatselt toimub aga Jõhvi vallavalitsuses selle raamatu esitlus, mis on välja antud tema juubeli puhul.

Kuigi Põxit on päevakorral ja energeetikas valitsevad uued tuuled ning “Eesti Põlevkivist“, mis kunagi kõlas uhkelt, on saanud „Eesti Energia“ ripats nimega “Kaevandused” ei tule unustada minevikku. On välja käidud mõte, et tuleks püstitada kaks ausammast. Üks monument oleks Eesti põlevkivitööstuse rajajale Märt Rauale ja teine Väino Viilupile nende suure panuse eest Eesti energeetika arengusse, mõlema suurkuju missioonitundega tehtud töö tunnustuseks.

Anne Ratman,

kontserni “Eesti Põlevkivi“ ajalehe peatoimetaja 1994–2001

4 kommentaari
  1. tõnn 3 nädalat ago
    Reply

    läks jutuks põlevkivi, plaanitakse uue õlivabriku tegemist auverre. kõik on vait, pole juttugi õhu saastamisest, kui elektriks kütame, on terve euroopa jalul .ega ma tea, vb. õli saab ka külmast kivist kätte, pressitakse välja nagu õunamahla?

    • Auveres 3 nädalat ago

      rahva raha põletada on viimase aja suuremaid kuritegusid. Samasugune totrus nagu Reilpeldik ja fosforiit.
      Asi ju selles, et me sammume kindlalt päikese, lainete, tuule, metsa kasutamise suunas ning taastumatute varud ehävitamine peab jääma minevikku. Kui praegu põlevkivi põletamine lõpetada, oleks küll häda paariks aastaks käes, kuid senisest venimisest palju kiiremini saaksime sellest hädast üle. Pimedaks meie kodud niikuinii ei jää, me ostaks vaid odavamat elektrit mujalt. Meie riigivõlg kasvaks kuid see kasvab meie majandusvõhikute käpardlikkuse tõttu niigi.
      Nüüd aga teeb valitsus uuele igasuguseid takistusi, sest oma Eesti energia rahapump jääks siis tööta. Kuid ega sellepärast riigikassa täitmata jää, kui kehtestada ühtne tarbimismaks. Seda aga valitsuse põmmpead ei jaga.
      Ning lisaks puhtale rumalusele valitseb meie valitsustes ka pugejalikkus, nii nagu pole lõpetatud ülitotra Reilpeldiku ehitamist ning kavandatakse igasugu kaevandusi, nii annab valitsus loa ehitada ka Auvere ilmakütmisjaam.

  2. tõnn 3 nädalat ago
    Reply

    teadsin., et viilupil on sellel aastal juubel, aga kas juba olnud või tulemas? KK pidas teda ikka meeles, eks homme näeb, kas kellegil on veel meeles. muidugi oli ta viimane mäemees põlevkivi kaevanduste eeotsas, edaqsi tulevad juba metsamehed, ehitajad ja jumal kes veel, ei mäletagi!

  3. Mäletan 3 nädalat ago
    Reply

    hästi, kuidas põhiseadusega vastuolus olev bandesid eelistav valimisseadus Väino riigikogust välja jättis. Väino kogus 1992.a 5007 häält, millest valimisjaoskanna tegur 0,966407 oleks teinud 4838 häält, kuid ikkagi oleks ta olnud üldjärjestuses 13.
    Sahkermahkri tulemusel said aga sisse Toivo Uustalo 51 häälega (parandatult 49) ja Aime Sügis 69 häälega (parandatult 80).
    Muidugi poleks Väino suutnud seal üksi midagi ära teha, kuid vahel oleks ehk mõne lolluse vastu sõna võtnud.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.