Aivar Jarne
Seriaal „Pank“. Neljapäeviti kell 22.05 ETV-s.
Kuigi valdkonnad ja erialad olid 1990. aastate algul ellu ja tööle astujatele erinevad, on kõigil midagi ühist. See on millegi uue tegemine ning kõige sellega kaasneva kogemine. Alates riigist ning lõpetades igapäevaste juttudega krooni devalveerimisest.
Me lõpetasime ülikoolid, aga mõned läksid tööpõllule juba poole stuudiumi pealt. Ühed suundusid Toompeale või valiti neid sinna, et uus Riigikogu, president ja valitsus alustaksid sealt, kust keegi varem alustanud polnud. Teised läksid näiteks ajakirjandusse, et saada selgeks, mis on vaba ajakirjandus ning kuidas teha uudist või arvamuslugu. Kolmandad, alates filoloogidest ning lõpetades majandustudengitega, hakkasid tegema panka ning sisenesid maailma, kus käibisid mõisted „moratoorium“, „liitintress“ ja „likviidsus“. Selle viimase tegi kurikuulsaks ajaloolasest peaminister Mart Laar, kes lubas tollal „likvideerida pankade likviidsuse“ – see sobinuks sõnavääratusena küll algajale sulerüütlile, aga mitte valitsusjuhile. Aga saatus on tahtnud, et Laarist on praeguseks saanud Eesti esipankur – Eesti Panga nõukogu juht.
Kõik tegid tollal vigu, sest töö ja kõige uue omandamine käisid käsikäes. Seadused tuli vastu võtta ja artiklid kirjutada. Ning rublad pidi kroonide vastu vahetama, et siis õppida nendega majandama. Kõigi skeptikute ja spekulatsioonide kiuste. Ent vaatamata vigadele kerkisid ka niisugused riigi majanduse sambad nagu Hansapank. Mäletan, et kui ajalehe raamatupidaja palus valida panga, kuhu hakata palka üle kandma, sest sularahana ei kõlvanud kroone enam käe peale lugeda, siis sai esimeseks valikuks Hansapank, sest see tundus moodsa ja kindlana.
Kuid Hansapank ka sellepärast, et tundsin mõnda sinna tööle läinud inimest. Nemadki olid noored ja hakkajad ning nii mõnigi neist pangandusest kaugel, kuid sellegipoolest mõjusid juba usutavana. Kui ajakirjanike sõnavarasse ilmusid võõrsõnad feature ja kolumn, siis pangas olijad hakkasid rääkima forward-tehingutest ja diileritest, mõeldes muidugi pangadiilereid, mitte neid narko omasid, kes politseiuudistes samuti pilti pääsesid.
Õnneks ei ajanud need forward-tehingud maailma suurimate valuutaspekulantidega pangal pead segi ning lõpuks jäädi ikka Maarjamaa pinnale püsima. Seda näitas üpris tõetruult ka seriaali kolmas osa, kus peategelane Pisuke (Raasuke) sai viimasel hetkel aru kroonist kui Eesti majanduse alustalast, et mitte lasta sel ujuda ainult allavoolu.
20 aastat hiljem on see Hansapanga tollane kindlus muutunud Rootsi emapanga ühe haruoksa kõikumiseks. Kohati aga astutakse ikka veel sõna otseses mõttes ämbrisse – ühe Räpina pangaautomaadi ette pidid inimesed ämbri seadma, et ulatuks automaadist raha välja võtma.
Kuid see on juba teine aeg ja teine jutt. Ning head seriaali sellest „Pangast“ vaevalt et saab. Igaühest ei saa pankurit, isegi nüüd… Ja eriti nüüd.
algul mõtlesin ka ise rahandust minna õppima. Kuid sain aru, et rahvast ma petta ei taha ja loobusin rikkaks saamisest teiste arvel. Sellepärast ei meeldi mulle ka sotsialismiehitamiskatsed, mida püüab ellu viia keskbande ja pedesotsid.