Parempoolsuse puudulikkusest

Karl Lust, pensionär

Vabadus, võrdsus, vendlus!

Kas riik peab oma inimeste eest hoolitsema? Kas parempoolne Eesti jääb ilma solidaarsuseta püsima? Kelle huve kaitsevad konservatiivid? Mis on kristlikus eetikas esmatähtis? Kus on kurja juur?

Vanad laulud

Need küsimused kerkisid „Viie isamaalise laulu“ 30. aastapäeva kontserdil Tartus läinud suvel ja teravnesid konservatiivsuse tõusu mõjul veelgi. Ivo Linna ja Tõnis Mägi tunnistasid, et paljud probleemid on 1988. aastaga võrreldes samaks jäänud. Metsa raiutakse, maa on lastega täitmata, küla ei ela, ilmneb palgavaesus…

Ühed andsid allkirja Emajõe kaitseks; teised suhtusid neisse vaenulikult, sest ootasid võimalust metsa soodsalt müüa. Kas Reformierakonna rohelised lubadused on ausalt mõeldud? Nende võimu all on Tartu kinnisvaraarendajate huvides hävitamas oma rohealasid. Südalinna jäänud puude mahavõtmist õigustatakse Eesti selle ajaga, mil seal oli hoonestus. Maavaldajad on Jänese matkaraja Emajõe ääres tõkestanud.

Ülalmainitud kontserdil leidus neid, kes kartsid, et liberaalne turumajandus ja eraomaniku piiritu ahnus päädivad inimkonda hävitava ökokatastroofiga. Kolm viimast paavsti on tõdenud, et inimene ja keskkond on turujõudude ees kaitsetud ning et vaesema elanikkonna üle jäävad domineerima maailma vägevate huvid.

Uus inimtüüp maksimeerib omakasu ja naudinguid teistest hoolimata ning vastutust võtmata; liberaalid peavad seda vabaduseks. Rahvus oli kontserdil pigem isiklik elamus kui kokkukuuluvustunne. Rahvuse säilitamise loosungi all on parempoolsus viinud meid hääbumise äärele. EKRE, Isamaa ja Reformierakond ei taha meenutada, et Eesti Wabariik loodi ja Vabadussõda peeti sotsialismi ehitamiseks. Liberaalne ellusuhtumine polnud kujuteldav.

Robert Nozicki peateos „Anarhia, riik ja utoopia“ (1974; e k 2018) põhjendab eraomandi ja raha tegemise absoluutsust; samal ajal inimese muud õigused, näiteks õigus elule, ei maksa midagi. Riik ei tohi sotsiaalkuludeks makse võtta, kuna see on orjus. Piiritu ahnuse ja egoismi õigustamise lausa geniaalsed katsed koos primitivismiga on siingi levinud.

Meid takistab Läänele kultuuriliselt järele jõudmast idaeuroopalik antikommunism.

Hardo Pajula tunneb hirmu Läänest meile tuhiseva neomarksistliku tsunami ees kõrghariduses (PM 16.06.18), nii nagu see ei kuulukski vaba maailma juurde. Vasakpoolsuse tõrjumiseks tõlkis ta eesti keelde Briti silmapaistva konservatiivse filosoofi Roger Scrutoni teose „Tolad, petised ja tülinorijad: uusvasakpoolsed mõtlejad“ (2018). Käsitlusest on välja jäänud W. Benjamin, E. Bloch, P. Bourdieu, E. Fromm, E. Laclau ja I. M. Young, kelleta pole nüüdisaegne mõttemaastik mõistetav. Kardetakse tunnistada, et neomarksistid olid tegelikult enamasti antikommunistid. Halastamatut ideoloogilist võitlust pidav inglane meenutab oma tigeduse ja mõttemallidega Leninit, mis teeb ta Ida-Euroopas populaarseks. Mõlemad on erudeeritud vaimusuurused, kelle peavaenlaseks on sotsialism oma inimsõbralikkusega.

Neokonservatism

Liberaalse turumajanduse ja õhukese riigi õigustajad ei taha kõnelda selle hukatuslikest tagajärgedest Kolmandas maailmas, sh Aafrikas, kus valitsevad nälg ja janu ning kus keskkond hävib. N. Liit koos oma satelliitidega kuulus Teise maailma, mis tagas elementaarsed sotsiaalsed hüved kõigile ja kus pension oli 80% palgast. Mart Laaril konservatiivina tulnuks säilitada olemasolev hea, näiteks haridus- ja tervishoiusüsteem, ning mitte hävitada maaelu. Varasem positiivne iive jäi samuti püüdmatuks. Kaja Kallas tahab lõhkuda solidaarset tervisekindlustust, Seeder – pensionisüsteemi, mis eliidi huvides ka rahvast lõhestab. Libertaarid kaotaksid need üldse ära.

Neokonservatiivid kaitsevad manduvat kapitalismi, kus rohkem ja paremini tootmise korral enamiku elatustase halveneb, sest rikkus läheb ümberjagamismehhanismide kaudu 1% kätte. Nad üritavad oma kaduma kippuva heaolu säilitamiseks jätta vähekindlustatud ilma sotsiaalteenustest, sh arstiabist. Üks samm selles suunas on sotsiaalmaksu lae kehtestamine.

Parempoolsed on võimetud mõistma, et vaesus võtab vabaduse ja inimväärikuse ning põhjustab kannatusi; need omakorda vägivalda. Laulupidu korraldanud Lydia Koidula kurtis, et „leivamure suretab kõik pehmemad mõtted peas ära“.

Euroopa üks suurimaid varanduslikke ebavõrdsusi surub meid rikkusele ja vabadusele vaatamata õnneindeksis 63. kohale.

Parempoolsus on rikaste, vasakpoolsus vaeste võim, ning kultuur väljendab valitseva klassi väärtusi. Hiljutine tselluloosisaaga näitas, et ülirikastel on võimalik rahvast ignoreerides oma tahe peale suruda ka valitsusele, Riigikogule ja kõrgkoolide juhtidele ning isegi Teaduste Akadeemiale. Mürgine tootmine ja tolm teinuks lõpu Tartule ülikoolilinnana.

Margaret Thatcher sekkus inimeste ellu enam kui varasemad leiboristlikud valitsused ja ahistas rahvast seadustega. Tema ajal käis rahva moraal tunduvalt alla. Parempoolsed ei tee vahet inimeste elulistel vajadustel ja patustel ihadel – üks ahnus ja himustamine kõik. Turg on murendanud perekonna; samas tunneb ajalugu erinevaid seksuaalsusi ja abielutüüpe. Vallutuseelsel ajal olid eesti naised meestega üsna võrreldaval positsioonil, võib-olla olles isegi maaomanikud; samal ajal kui Euroopas koheldi naisi orjadena. Hupeli järgi ei teatud Eestis veel 18. sajandi lõpul midagi neitsilikkusest ja neiu väärtust näidanud tema seksuaalpartnerite hulk.

Eesti kirikuajalood (1938, 2018) jätavad ütlemata, et reformatsioon tähendas rahvale uusi makse, sest kiriku varad olid erastatud. Maha on vaikitud ka Rootsi aja kiriku ebainimlik moraalne ja füüsiline vägivald ning seda täiendanud nõiaprotsessid, kus piinatavatelt saadi kätte mistahes tunnistusi.

Scrutoni eksimused

Scruton seostab majandusliku liberalismi Kanti ja Hegeli nimega, kuigi esimene ei uskunud vabadusse materiaalses maailmas ja teisele oli vabaduse tipuks sisuliselt totalitaarne Preisimaa. Hool rahva eest on Nozicki ja Scrutoni arvates riigi vägivald rikaste suhtes, mitte ühiskondlik kokkulepe. Scruton kardab, et teatud patriootiliste tunnete võruta variseb ühiskondlik kord esimese vapustuse peale kokku.

Seda muret ei varja ka Eesti uued poliitilised liikumised ja erakonnad. EKRE-l on patriotismi asemel natsionalism. Eesti oli tugev Rahvarinde ajal, mil omand oli ühine ja rahvus oli organism. Praeguseni on meie põhiväärtused suunatud isiklikule ellujäämisele, mitte eneseteostusele.

„Hoolekanderiiki“ ehk heaoluriiki taunivad parempoolsed on unustanud, et nälg ja padukonservatiivsus sundisid revolutsioone tegema nii Prantsusmaal, Saksamaal ja Venemaal kui ka Hiinas. Šokiteraapia väärtustas inimese asemel raha ja omandit ning tegi meie põhiväärtuseks isikliku ellujäämise.

Vasakpoolsed on soovinud vabastada tööinimesed majanduslikult; parempoolsetele piisab formaalsest vabadusest küll.

Marx ei pea baasiks mitte majandust, nagu Scruton ja Pajula väidavad, vaid tootmissuhteid: kogukond, orjandus, feodalism, kapitalism. Tema „Püha perekond“ ei ründa abielu, mida konservatiivid ootaksid, vaid oma ideoloogilisi konkurente. Liberaalne majandus on Läänes senisele perekonnale lõpu teinud.

Raamatus „Kuidas olla konservatiiv“ väidab Scruton, et sotsialistide halvim ühisjoon on mingi esialgse võrdsuse eeldamine ja sellest tulenev õigus oma osale rahvuslikust rikkusest. Parempoolsetele pole püha mitte jumal või inimene, vaid eraomand ja vabadus lõputult rikastuda. Ei antiikse ega katoliikliku arusaama järgi pole eraomand absoluutne, vaid peab teenima üldist hüve. Võrdsusest ja sotsiaalsest õiglusest hakkas rääkima ristiusk. Jeesus kahtles eraomandis ja oli vaenulik rikaste suhtes, kes vaestest ja haigetest ei hoolinud (Mt 19, 25, Mk 10, Lk 12, 18). Ega ka Koraan neile põrgust paremat paika paku (42:20, 57:20, 79:38-39). Vanemad juudiriigid hävitas ebaõiglus.

Võrdsus on kodanlik põhimõte, mida nõuavad nii Ameerika „Iseseisvusdeklaratsioon“, prantslaste „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon“ kui ka ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon. Eesti parempoolsed taotlevad ebavõrdsuse suurendamist.

Lõpetuseks

Konservatiivid kritiseerivad nähtusi, mille nad on ise põhjustanud, ja taotlevad väärtusi, mis eeldavad sotsiaalset õiglust. Nii nende kui ka religioonide ühine viga seisneb hea ja kurja paigutamises inimeste südamesse ja tarkuse mahutamises pähe, kuigi tegu on pindmiste, ühiskonnast ja oludest sõltuvate nähtustega. Sotsiaalpsühholoogia näitab, et need on ühiskondlikult tingitud. Muuta on vaja poliitikat, mitte inimest.

Õnneks on meil alternatiiv mitte uute tulijate, vaid kogenud Keskerakonna näol olemas.

6 kommentaari
  1. Vaagija 4 kuud ago
    Reply

    Mõned enim mõtlemapanevad esiletõsted parempoolsuse puudulikkusest (Karl Lust):
    „Kolm viimast paavsti on tõdenud, et inimene ja keskkond on turujõudude ees kaitsetud ning et vaesema elanikkonna üle jäävad domineerima maailma vägevate huvid.
    Uus inimtüüp maksimeerib omakasu ja naudinguid teistest hoolimata ning vastutust võtmata; liberaalid peavad seda vabaduseks.
    Rahvuse säilitamise loosungi all on parempoolsus viinud meid hääbumise äärele.
    Liberaalse turumajanduse ja õhukese riigi õigustajad ei taha kõnelda selle hukatuslikest tagajärgedest Kolmandas maailmas, sh Aafrikas, kus valitsevad nälg ja janu ning kus keskkond hävib.
    Mart Laaril konservatiivina tulnuks säilitada olemasolev hea, näiteks haridus- ja tervishoiusüsteem, ning mitte hävitada maaelu.
    Neokonservatiivid kaitsevad manduvat kapitalismi, kus rohkem ja paremini tootmise korral enamiku elatustase halveneb, sest rikkus läheb ümberjagamismehhanismide kaudu 1% kätte.
    Parempoolsed on võimetud mõistma, et vaesus võtab vabaduse ja inimväärikuse ning põhjustab kannatusi; need omakorda vägivalda. Laulupidu korraldanud Lydia Koidula kurtis, et „leivamure suretab kõik pehmemad mõtted peas ära“.
    Euroopa üks suurimaid varanduslikke ebavõrdsusi surub meid rikkusele ja vabadusele vaatamata õnneindeksis 63. kohale.
    Margaret Thatcher sekkus inimeste ellu enam kui varasemad leiboristlikud valitsused ja ahistas rahvast seadustega. Tema ajal käis rahva moraal tunduvalt alla. Parempoolsed ei tee vahet inimeste elulistel vajadustel ja patustel ihadel – üks ahnus ja himustamine kõik.
    Scruton kardab, et teatud patriootiliste tunnete võruta variseb ühiskondlik kord esimese vapustuse peale kokku.
    Eesti oli tugev Rahvarinde ajal, mil omand oli ühine ja rahvus oli organism. Praeguseni on meie põhiväärtused suunatud isiklikule ellujäämisele, mitte eneseteostusele.
    „Hoolekanderiiki“ ehk heaoluriiki taunivad parempoolsed on unustanud, et nälg ja padukonservatiivsus sundisid revolutsioone tegema nii Prantsusmaal, Saksamaal ja Venemaal kui ka Hiinas. Šokiteraapia väärtustas inimese asemel raha ja omandit ning tegi meie põhiväärtuseks isikliku ellujäämise.
    Parempoolsetele pole püha mitte jumal või inimene, vaid eraomand ja vabadus lõputult rikastuda.
    Eesti parempoolsed taotlevad ebavõrdsuse suurendamist.“

    • Ühiskond 4 kuud ago

      on ühtne ja tugev siis, kui kõik on ühtviisi hädas. Näiteks pärast sõda. Niipea kui tekivad varanduslikud erinevused ja ühed hakkavad elama teiste kulul, on asi mäda ja allakäik paratamatu. Seega, ootame 3. ilmasõda!

    • Vaagija 4 kuud ago

      3. maailmasõda ei ole lahendus, see oleks terve maailma suitsiid… ehk teisisõnu – me ei tea, millega lõpeb 3. maailmasõda, aga teame, et 4. maailmasõda algab kaigaste ja kivikirvestega… Lahendus oleks, kui maailm suudaks ennast kokku võtta ja suitsiidist loobuda, maailmavaateliselt ja majanduslikult loobudes paremradikaalsusest ja leppides näiteks kogu ühiskonda tervendava euroopaliku paremtsentrismiga.

    • Sa 4 kuud ago

      Vaagija ära looda, vaid hinda tegelikke olusid kainelt. Kas sa pole tõesti märganud, et riikidevaheline õigus logiseb igast kohast ning kõik seisab püsti veel vaid vastastikuse taluvuse piiril. Kuid peagi on ka meile saabunud 1930ndate lõpp, kus riikidevahelistele lepingutele ja kohustustele sülitati ning piisas mõnest vaimuhaigest, et käsk anda.

    • Vaagija 4 kuud ago

      Lootma ikka peab, sest lootus sureb viimasena… ja tegelikke olusid püüan ka ikka mõista. Seda vastastikuse taluvuse piiri on maailma vägevad suutnud hoida alates aatompommide esimestest paukudest Jaapanis nüüd juba pea 75 aastat „tänu“ jõudude tasakaalule… kui aga uued põlvkonnad, kel oma silmaga pole sõjakoledusi tulnud üle elada ja vist arvavad, et aatomid on sama ohutud ja lõbusad, nagu sõjamängud arvutiekraanil ning see on neid nii uinutanud, et nii hakataksegi seda rahu tagavat tasakaalu maailmas ohtlikult tasakaalust välja viima… kes lepingutest taganemisega, kes suudab vastasele oma relvad lähedamale nihutada, kes maailmarekordiliste kiirustega rakette leiutades, kes kaitsekulutusi tõstes vist üle 7% aastas, kes isegi presidente ilma valimisteta ametisse seades, kes vaid oma ohutust kabinetist väikese drooni nuppe liigutades, mis võivad pommidest suurematki kahju tekitada jne jne… ei jõuagi kõike viimasel ajal meediast pakutavat jälgida… ehk teisisõnu, nagu seal teatris oli, et kui etenduse alguses ripub püss seinal, siis võib pärid kindel olla, et etenduse lõpus püssist ka pauku tehakse…

  2. Liiga 4 kuud ago
    Reply

    palju igalt poolt näiteid, osa kõvasti vaieldavad ehk tundelised. Kokkuvõttes ei saa me aga lähtuda mingist POOLSUSEST, sest meil neid ehedal kujul pole. Nagu on sotsialistid Kaja bandes, on neid ka Jurka bandes. Ja piiksugi ei julge vastu öelda konservandid. Nii et pole kapitalsimi ilma sotsialismite ega vastupidi, samuti pole midagi taga nutta. Nagunii saab petta RAHVAS!

Vasta Vaagija-le Tühista vastus

Sinu meiliaadressi ei avaldata.