Riike valitsetakse juriidiliste seadustega

Ando Leps, õigusteaduste doktor

Loomulikult on õigem öelda, et inimühiskondi valitsetakse käitumisnormidega ehk valdavalt juriidiliste seadustega.

Juriidilisi seadusi on vaja just eelkõige selleks, et niisugust kooslust nagu on seda inimühiskond, mis on riikliku moodustise ehk arusaadavamalt – riigi – aluseks, oleks võimalik juhtida ehk, teiste sõnadega, valitseda. Võib-olla on selline seisukoht paljudele veidi uudne, kuid tegelikkuses on asjad just nii ja mitte mingil juhul teisiti, sest riiki ilma inimühiskonnata pole olemas.

Õigusteadusest „allpool“ on muidugi selline teadus nagu psühholoogia, mis räägib väga põhjalikult kõiksugustest asjadest, sellest, et kõik nähtused on üksteisega seotud jne., kuid mille abil valitseda on väga keeruline, sest ei tehta selget vahet oluliste ja mitteoluliste nähtuste vahel. Just juriidilised seadused ongi eelkõige välja mõeldud inimeste poolt, kuna Protagoras Abderast*) järgi inimene on kõigi mõõt ja järelikult ka juriidiliste seaduste looja, kes oskab aru saada tegeliku elu vajadustest, millede abil on võimalik riike (inimühiskondi) valitseda (juhtida).

Mida kujutab endast inimühiskond? Inimühiskond kujutab endast kõige lihtsamas (arusaadavamas) tähenduses turgu, kus iga indiviid on teatud väärtus, aga eelkõige just vahetusväärtus, ja kes seega on seotud teiste indiviididega. Inimühiskond on komplitseeritud süsteem, milles oleks võimatu orienteeruda ilma käitumisnormideta, mis on näiteks kapitalistlikus ühiskonnas aktsepteeritud  võimurite, s.t inimühiskonna eliidi, mitte aga elanikkonna enamuse poolt.

Mitte õigus, nagu sageli väidavad ka haritud juristid, vaid juriidilised seadused on inimühiskonna peamine jõud, mis kujundab ja tagab poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse keskkonna ning on kõige olulisem sotsiaalse rahu garantii, et inimühiskond saaks eksisteerida. Inimühiskonna eksisteerimise tingimuseks on eelkõige juriidilised seadused, mitte aga ühiskonnaliikmetele hoomamatu õigus, nagu sageli ekslikult arvatakse.

Juriidilisi seadusi toodavad ja ühtlasi ka loovad ühiskonnaliikmed, aga mitte kogu inimühiskond, vaid ainult teatud väike osa ühiskonnast.

Kuna meil on tänapäeval materiaalsete ja vaimsete väärtuste tootmisel valdavalt tegemist kapitalistliku tootmisviisiga, siis esmajoones teevad juriidilisi seadusi võimuloleva(te) erakonna/erakondade poliitikud. Loomulikult ei sõnasta neid seadusi poliitikud, vaid juristid, keda poliitikud on palganud seadusi tegema, kuna nad ise ei oska neid teha, ja sageli, veel hullem, ei saa ka nende sisust täpselt aru.

Kuid kapitalistliku tootmissuhtega riigi esindusorganites peavad esmajoones olema just majandusteadlased ja õigusteadlased. Teiste elukutsete esindajatel peaks parlamenti (Riigikogusse) olema tunduvalt vähem asja. Nii on see paljude inimpõlvede vältel välja kujunenud klassikalistes kapitalistlikes riikides.

Juriidilistest seadustest saame rääkida ainult sel juhul, kui need seadused on kodifitseeritud, s.t teatud käitumisnormid on paigutatud koodeksitesse, näit. tsiviilkoodeksisse, kriminaalkoodeksisse jt. koodeksitesse, mis omakorda tähendab seda, et teatud käitumise tagajärjeks sellise käitumise eest on vastutus (karistus). Näiteks, kuna nn rahvusvaheline õigus on kodifitseerimata, siis ta ei kuulu üldse õigusteaduse valdkonda, hõlmates samas küll riikidevahelisi lepinguid. Miks see nii on? See on nõnda väga lihtsal põhjusel. Kuna suurriigid ei ole nõus riikidevahelisi suhteid kodifitseerima, sest kuidas siis nii, et nemad, „kui maailma valitsejad“ võivad saada karistatud mingisuguses koodeksis toodud paragrahvide alusel…? Kuhu see kõlbab…!? Loomulikult see ei kõlba kuhugi, arvavad nemad…

Juriidilised seadused on sõna otseses mõttes ühes või teises riigis valitseva kultuuri väljenduseks, nii nagu seda on ka religioon ja kunst. Õigem on öelda – ühe või teise riigi inimühiskonna kultuuri väljenduseks. Kas see tähendab, et riike on võimalik järjestada ka tema juriidiliste seaduste järgi, mis näitaks, millistes riikides on juriidilised seadused paremad ja millistes halvemad? Ka see on väga keeruline küsimus.

Teatud mõttes on see kindlasti võimalik, kuid mitte päriselt, sest  maailmas valitsevad erinevad kultuurid ja religioonid, mis teevad sellise järjestatuse peaaegu võimatuks. Näiteks, kas need riigid, kus juriidilistes seadustes kehtib surmanuhtlus (USA, Hiina, Saudi Araabia jt), on vähem kultuursed, võrreldas nende riikidega, kus surmanuhtlus on kaotatud). Päris kindlasti on selline võrdlus vale.

Mida ütles selle kohta maailmakuulus saksa filosoof Hegel? Just väga raskete kuritegude puhul võib kasutada surmanuhtlust, ja mitte ainult sõjaseisukorra ajal. Seisukoht, et riik (inimühiskond) ei saa võtta teise inimese elu, olgugi et ta on näiteks sarimõrvar ja seaduskuulekad ühiskonnaliikmed peavad teda veel edaspidi ka ülal pidama. Tekib küsimus: Kas see seisukoht on ikka kooskõlas terve mõistusega? Siit tuleneb, et on osa juristide poolt üles kergitatud tõsiasi, et süüdlase ja kannatanu vahekord on häbematult viltu just süüdlase kasuks ja kannatanu kahjuks!

Juriidilised seadused, mis on kodifitseeritud, ongi ühiskonnaliikmete käitumise aluseks, sest inimühiskond on võtnud vastu sellise otsuse, mille riik on vorminud (vormistanud) juriidilisteks seadusteks.

Ei saa öelda nii, et juriidilised seadused on õigusseadused, sest õigust kui üldist mõistet ei ole kunagi eksisteerinud ega eksisteeri ka praegu inimühiskondades. Õigusseadusi ei ole üldse olemas. Loomulikult on olemas kõiksugu seadusi – loodus-, füüsika-, matemaatika- jne seadusi, mis aga kardinaalselt erinevad kodifitseeritud juriidilistest seadustest.

Kodifitseeritud juriidiliste seaduste olemasolu pidurdab riigi (ühiskonna) allakäiku, kui seda üldse enam on võimalik teha? Kas ei ole juba hilja, kuna loodust ja loodusvarasid on väga pikka aega kuritegelikult tarvitatud ja hävitatud – kuid inimene on ju looduse üks osa…?!

Kahtlemata on kodifitseeritud juriidilistel seadustel ülisuur  ennetav tähtsus, kuna nad hoiavad ära hoomamatu hulga uusi juriidiliste seaduste rikkumisi.

*) Protagoras Abderast oli vanakreeka filosoof (5. saj. eKr), kes hakkas ühe esimese filosoofina oma õpetuse eest raha võtma. Teda võib pidada ka esimeseks väitlusõpetajaks, kuna pani oma õpilasi teema poolt ja vastu väitlema. (Toim.)

4 kommentaari
  1. Bosse 6 kuud ago
    Reply

    Arvamusi kuidagi väga vähe. Järelikult kõik on kirjutatuga nõus!!!

  2. u. 6 kuud ago
    Reply

    Kui huvide konflikt kasvab väga suureks, siis sõidetakse jõuga (sõjaga) seadustest üle. Kui võimurite majandushuvid domineerivad moraaliprintsiipide üle, siis tehakse peenhäälestusi (skeemitamisi, sahkerdamisi), ja kohendatakse võimalusel seaduseid segaseks, mahukaks ja mitmetimõistetavaks. Õiguskaitse eelistab rikkaid samas soosib juristide sahkerdamisi. Kel jõud sel õigus…

  3. Nojah 6 kuud ago
    Reply

    Meil tuleks õigusmõitjateks panna inimesed kes mõistavad mida see tähendab. Seni on jäänud karistamata laim, inimeste tervise rikkumine. miljonilised reformierakondlaste tehingud jne. Reformi tagatoas ollakse kaitstud ja seni on ikka süüdlasteks olnud ausad keskerakondlased. Vahestharva ka mõni sots. See urgitsemine diplomitöös oli naeruväärne sest õppejõud olid lõpetamisel selle heaks kiitnud. Need urgitsejad tuleks ka vastutusele võtta. Kapo tegevus on mulle ka arusaamatu. Ei ole ta käinud sadama ega panga afääri tegelaste kodusid rüüstamas ega ka mõne teise oma. Ta tegi seda surmavast haigusest paraneva inimese kodus kes istus ratastoolis ja vaatas pealt. See oli juba tapmiskatse. Tuleks välja selgitada veel kes olid need valesüüdistajad ja kes otsisid talle palju aastaid süüdistusi. Kes ei tahtnud anda vajalikku tunnistust aeti poliitikast minema. Loodan et sellised teod lõpevad ja hakkab valitsema õiglus. Tagakiusamine, hirmutamine, alandamine, laim ei kuulu sõnavabaduse alla ja ei ole demokraatia ilmingud.

  4. P0ssu 6 kuud ago
    Reply

    Soovitan lugeda! Saate targemaks…

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.