Suur ja kole. Aga naljakas. Nikita Hruštšovi 125. sünniaastapäevaks

Nikita Hruštšov

Raul RATMAN, raulratman@hot.ee

Arhitektuurilises mõttes jäädvustas Stalin end sellega, et jättis maha iselaadsed epohhilised mälestusmärgid – kuulsad Moskva  kõrgehitised, nn stalinlikud templid. Pärast Nikita Sergejevitši jäid temast mälestuseks viiekorruselised majad – hruštšovkad, mida praegu Moskvas lammutatakse kõlbmatu elamispinna likvideerimise programmi käigus. Kõik grandioosne on üürike…

Nikita Hruštšovi nime kuuldes kerkib kaemuslikult pilt, kuidas raevukas Nõukogude riigijuht ÜRO Peaassambleel lärmab oponentide peale, tagudes kingatallaga vastu tribüüni. Sel  kombel püüdis ta üle kärkida  kõiki, haarates impulsiivselt esimese kättejuhtuva, jäädes ise sokiväele. (Meenub episood Conan  Doyle’i „Baskerville’i koera“ järgi  tehtud filmist, mis osaliselt vändati  Tallinnas ja kus  sir Henry  (teda  mängis  kuulus  režissöör Mihhalkov, muide ka  Nikita  Sergejevitš), kui talt varastati  kingad, käratses – „Kelleks mind selles  võõrastemajas peetakse?! Lolliks või?“ – ja ka tagus allesjäänud  kingaga vastu lauda. See oli ilmne mõistukõnes, Aisopose keeles, alltekst Nõukogude filmis.).

Huvitav oleks  teada, kas Nikita jalanõu oli „Bolševitška“-vabriku või  väljamaa toode?  NLiidu liider oleks võinud hästi teenida jalanõude  kaubamärgi reklaamiga ja saadud raha eest Kanadast veelgi rohkem  teravilja osta. Vaatamata  kiidupropagandale juhtusid maal tihti  viljaikaldused, seejuures „tänu“  ka partei arutule põllumajanduspoliitikale. Ega  Nikitat  asjata  „kukuruusnikuks“ nimetata – ta  ju  otsustas nisu asemel maa  maisiga (kukuruza) üle  ujutada. Küllap meenutades, kuidas  lapsepõlves see odav põlluvili tema  perekonna  näljasurmast päästis, võttis Nikitka (nagu  nimetas  teda vahel rahvas) nõuks üles harida Kasahstani ääretud  stepid ja ilukõne abil osavalt meelitati  noori nendesse viljatutesse piirkondadesse.

Jutumees Nikita. Nikita  Sergejevitš armastas publiku ees kõnesid  pidada, joovastudes omaenda kõneoskusest. Ta oli jutumees, rääkis  lihtsalt nagu töölisklassi ridadest  võrsunu, ehkki mitte nii korralikult ja väljapeetult, kui juhid, kelle eest kirjutavad kõnetekste spitsraiterid, kuid see-eest esines ilma  paberita ja väga emotsionaalselt.

Ta oli Nõukogudemaa väga isepäine ja ekstravagantne liider. Ajalugu säilitab rohkeid Nikita Hruštšovi ootamatuid väljaastumisi – nii  koomilisi kui ka epohhilisi. Ühe suletõmbega „kinkis“ ta Krimmi oma kallile Ukraina NSV-le (ta oli sealtkandist  pärit) – seepärast on Ukrainale kuulunud poolsaarest nüüd saanud rahvusvahelistes läbirääkimistes Tüliõun, millesse on siginenud Kahtluseuss.

Aastal 1956 toimus kuulus NLKP ХХ kongress, kus Hruštšov paljastas oma endise isanda Jossifi isikukultust. See oli kogu rahvale ennekuulmatu šokk, ja võib-olla seepärast paljud, kes olid Diktaatorit jumaldanud, tülgastusega suhtusid tema järeltulijasse kui persoonisse, kes tantsib surnu kontidel. Mõni ütleb, et Hruštšov  ja  tema klikk  tegid  seda sellepärast, et  iseennast  puhtaks  pesta –  seisis ju mahalaskmistele mõistetute nimekirjade all  ka  tema  allkiri (Stalin oli omakorda „targalt“ sundinud veretöös end määrima ka kõiki teisi). Mõne  meelest olevat see olnud kui vana teenri kättemaks selle eest, et julm Jossif Vissarionovitš sundis öistel bankettidel marssal Budjonnõid harmoonikal mängima, Hruštšovi aga talupojahames alandavalt hopakki vihtuma. Muide, nimelt Hruštšovi ettekande põhjal ja marssal Žukovi  abiga arreteeriti Lavrenti Beria ja lasti sealsamas maha ilma  kohtu ja  juurdluseta, ajades suurema osa veretöödest tema kaela.

Kõigest hoolimata assotsieerub Hruštšoviga ka nn Sula, mida ei väsi ülistamast intelligents. Sel teatud vabaduse ja värske õhusõõmu perioodil pärast ülikarmi diktaati ilmus välja palju loomingulisi isiksusi ja märgilisi nähtusi, mis on toonud Venemaale au ja kuulsust: Võssotski ja  Taganka teater, Andrei Voznessenski ja Jevgeni Jevtušenko, skulptor  Ernst  Neizvestnõi, trükiti  Solženitsõnit, asutati progressiivne ajakiri „Junost“. Hruštšov paotas ka Raudset  eesriiet – aastal 1958 toimus Moskvas Ülemaailmne Noorsoo ja  Üliõpilaste Festival: Venemaa avastati  maailmas  uuesti, ja võiks  mainida ka, et pärast  pidu tulid Liidus ilmale „huvitava“ nahavärviga lapsed.  Astusid lagedale ka  kodukootud lõngused (stiljagi) – hallil  maastikul läigatasid ekstravagantselt  eredad  värvid. Alles  hiljem  hakati  uuesti  kruvisid  kinni keerama, viies  maa täielikku  stagnaaega. Kuid hea oli seegi, et Nikita oli riigijuht, keda  rahvas  enam  ei kartnud. Kihistati  naerda, pilgati teda. Pintsakud  tema  vormitul figuuril lotendasid nagu hernehirmutisel kukuruusiväljal (maisipõllul), kuid arvan, et teda siiski austati. Tõi ta ju rahva pärast laastavaid  sõja-aastaid välja barakkidest ja  ühiskorteritest, ehitades hruštšovkad – küll väikegabariitsed, kuid  ikkagi omaette korterid! Mis oli paljudele suur õnn! (Muide, hruštšovkade üheks  autoriks oli tuntud  eesti  arhitekt Mart Port.)

Kuid Nikita peamine tähtis tegu  oli  see, et  laagritest vabastati tohutu hulk Stalini ajal represseerituid, kes võisid tagasi saabuda omaste keskele ja rahuliku elu juurde.

Lõpetas oma elu Nikita Hruštšov üleliidulise tähtsusega Personaalpensionärina. Tema kaaskond, kes  oli väsinud oma kõrge „kodanik ülemuse“  tempudest ja muidugi teda kartes,  otsustas ta troonilt kukutada, ja  Presiidiumi istungil vandenõu abil heidetigi Nikitka  troonilt alla. Teda ei likvideeritud, nagu see oli Peremehe ajal, kuid isoleeriti elama riiklikku suvilasse, kus vaikne vanamees hakkas kirjutama memuaare ja oskas, hoolimata  KGB järelevalvest, ajakirjanik Victor Louis’ kaasabil saata kirjutisi Läände (tõsi küll, Louis oli ka ise KGB erakorraline agent ja kõik Poliitbüroole ebasoodsad momendid jäeti memuaaridest välja).

Hruštšov mõtestas paljugi oma elus ümber ja, muide, kutsus enda juurde suvilasse külla progressiivset noorsugu, sealhulgas ka Vladimir Võssotski. Ma arvan, et selle juhtumi kohta lauliski  Poeet: „Меня зовут домой Большие люди, чтоб я им спел  «Охоту  на  волков» („Mind kutsuvad oma koju külla suured inimesed, et ma laulaksin neile „Hundijahti“.“).

10 kommentaari
  1. tänuks Nikitale 3 kuud ago
    Reply

    Nendes viiekordsetes said inimesed elada normaalselt .
    Peale sõda elati keldrites ja ühiskorterites.
    Mis sa tahad et oleks ehitanud kõrgeid klaasmaju rikastele ?
    Siis ei olnud rikkaid ega vaeseid nii nagu praegu – siis olid inimesed.
    Palju oli ehitada vaja, oi kui palju, polnud aega molutada probleemide lahendamisel kui praegu.

  2. maali maalt 3 kuud ago
    Reply

    Krimm on Venemaa valduses olnud alates Katariina II ajast alates. Kui ukrainlane Nikita sai võimule pärast Stalini surma, siis ta 1956a. määras Krimmi Ukrainale. Kuna ka Brežnev oli ukrainlane, siis Ukraina oli NSVLiidus kõige rikkam Vabariik. Ta oli ainukese liiduvabariigina esindatud ÜRO-s. Ukrainas on ju väga viljakas mustmuld, ta oli riigi viljaait. Neil on rauamaaki, sütt, naftat, gaasi ja tähtsamad sõjatehnika ja lennuki tehased olid Ukrainasse koondatud. Nemad lisadotatsioone Kremlist ei saanud, nad tootsid kõige rohkem. Teistest liiduvabariikidest said kõige suuremaid dotatsioone Gruusia, siis Eesti, Läti, Leedu jne. Tänases PLehes ilmus tabel SKP kohta ühe elaniku kohta ostujõu pariteedi järgi aastate lõikes 1994-2018a.Esirinnas on praegu Eesti, Venemaa on praktiliselt meiega ühel joonel v.a. alates 2014a. rebisime neist veidi ette. Meil on 2018a. 34 000 USD, Venemaal aga 29 000USD. Ukrainal praegu 9 000 USD.

  3. Vaagija 3 kuud ago
    Reply

    Jah, ega Hruštšov ainult ÜRO kõnepuldis osanud kingaga vehkida, ka oma impeeriumis oli ta siiski esimene julge, kes Stalini isikukultuse ja kuriteod paljastas, poliitvangid ja Siberisse küüditatud rehabiliteeris…

  4. tõnn 3 kuud ago
    Reply

    festival oli moskvas 1957

  5. Kas 3 kuud ago
    Reply

    Raul kirjutab kena mälestuse ka aasta pärast, kui ühel suurel juhil ja massimõrvaril möödub sünnist 150 aastat?

  6. Nojah 3 kuud ago
    Reply

    Vahest oli ta naljakas küll aga mitte õel. Kuid siiani tekitab pingeid ssjaolu et ta kinkis Venemaale kuuluva Krimmi ebaseadusljkult Ukrainale Eks ta ise oli rahvuselt ukrainlane. Krimmi rahvas on väga rahul nüüd ja seal elavate inimeste elu pn parem kui oli Ukrainas olles.Ma ei saa aru miks sellest tõusis vihavaen Venemaa vastu. Krimm läks ju uuesii Venemaa loosseisu kasutades seadust enesemääramise õigusest. Meil pole mõtet sekkuda ja see ei ohusta meid mingil määral. Ohu väljamõtlemine on kellelegi kasulik ja õigustus NATO kohalolekule keda me peame üleval pidama oma nappidest ressurssidest.Naeruväärne on arvata et Venemaa kardab NATO-t. l

    • Mingit 3 kuud ago

      ebaseaduslikkust Krimmi üleandmisel polnud. See oli tollane tava ning nii kanditi paljusid maa-alasid ühe haldusest teise omasse. kas Narvataguse ja Petserimaa meelest lännu? Nii et jätke see jura ebaseaduslikkusest, kõik oli siis seaduslik ning nii tuleb seda ka täna tunnistada. See ei käi aga teistelt riikidelt anastatud alade kohta nagu Petserimaa ja Narvataguse.

  7. Nikita 3 kuud ago
    Reply

    oleks väga rõõmus olnud, kui oleks teada saanud meie eelmise aasta suurepärasest maisisaagist. Võibolla saigi, nüüd laseb Ljonjal endale ja teistele põrgus välja teha.

    • Lihtsalt 3 kuud ago

      nii tore on siinses kobrulehes lugeda “ülimat” head uudist. Miks küll “kallutatud peavoolumeedia” sellist “tähtsat” asja ei kajasta. Piinlik lugu lausa. Eled-janed-otid sit..kotid-maalid-vaakujad, see on vesi teie veskitele, kiitke nikitat ja meenutage oma olematuid mälestusi taevani. Kolm klouni ttv pa…a punktis kindlasti laulavad oode ja näitavad klippe maisi “üllatavast” võidukäigust ENSV-s (mis muidugi on USA provakatsioon/lollakad õppisid ju enne tiblasid maisi “kasulikkuse” selgeks). Mida jura te veel olete võimelised “juubelina” “sõltumatult” kirja panema? 22. 04. on ju teie “juhtgeeniuse” sünnipäev, üllitage temagi kohta midagi klounid.

    • Väga 3 kuud ago

      hea et meelde tuletasid. Ma juba mõtlesin, mille tähistamiseks homme juua.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.