Kes kardab keda, kuidas ja milleks?

Igor Gräzin, Keskerakonna kandidaat Euroopa Parlamendi valimistel

Äsjane Riigikogu valimiste kampaania oli enneolematult närviline, sisuvaene ja kuri. Kuigi midagi niisugust pole ma ennem näinud, on ka minul hea meel, et kampaania läbi on ja ma ei jõua omaenese tarkust ära imestada, et ma selles ei osalenud ja sain toimuvat isegi mitte vaadata. Välja arvatud siis, kui me Rein Toomla ja Andres Raidiga Tallinna TV-s valimisõhtul ainsat tõeliselt pädevat analüüsi tegime. (Soovituseks lugejaile: kui tahate kuulda arukaid, heatahtlikke ja tarku jutuajamisi mis tahes teemadel, eriti poliitilistel, siis vaadake Tallinna TV jutusaateid: see on teile endale kasuks ja närvidele puhkuseks.)

Ent nüüd on need vastasseisud, mida Eestis nägime, jõudnud tasapisi ka Euroopa Parlamenti, kus samasugused valimised alles seisavad ees (26. mail; eelhääletamine 20. maist). Europoliitikute leksikon juba kajastab hirme ja närvide kaotamist sellepärast, et eelolevad parlamendikaotused tabavad eeskätt suuri kartellierakondi (sotsialist-konservatiive ja päris-sotsialiste) ja sealt edasi – nende juhtkondi. Minu oma pisikese fraktsiooni ülemus Euroopa Parlamendis on kaotanud mistahes enesevalitsuse (alates 8. jaanuari kõnest nääripeol) ja nüüd juba nimetab Eesti EKRE-t fašistideks (sic!) ja ähvardades Itaalia juhtkonda sellega, et nende pead hakkavad veerema giljotiini all, mida nood väärivad. (Eestis kurikuulsuse omandanud Verhofstadt nähtavasti ei tea, et giljotiiniga ära raiutav pea ei veere, vaid kukub – langeva kirve taha asetatud korvi.)

Kuna nüüd muudab pildi segaseks see, et erinevad poliitilised jõud kasutavad suvalisi nimetusi (näiteks „5 tähe liikumine“ ja „Liiga“ Itaalias; Demokraadid Rootsis, Põlissoomlased siinsamas üleval; kümmekond erakonda nimega „liberaalid“ jne), siis püüan siin anda lihtsa skeemi, tuues näideteks Eesti erakonnad. Joonistan nagu oskan.

Kõigepealt jaotus parem- ja pahempoolseteks, mis on ajalooliselt juhuslik ja pärit Suure Prantsuse Revolutsiooni ajast, kus vastavate vaadetega saadikud lihtsalt juhtusid siis istuma vastavalt kas paremal või pahemal pool. Parempoolsed poliitikud (kelleks on konservatiivid ja vabaturgu pooldavad liberaalid) asuvad seisukohal, et edasiminekuks on vaja säilitada olemasolev. Et ilma vundamendita maja ei seisa. Nad usuvad sellesse, et inimesed peavad olema vabad ja et vabadel inimestel on õigus elada ja otsida õnne nagu nad ise tahavad. Pahemal pool on sotsialistid, kes püüavad vabadust piirata lootuses, et ühiskonda peavad juhtima vähesed väljavalitud, kelle käsutusse tuleb anda kogu ühiskonna rikkus. Mitte inimene ei suuda leida õnne, vaid selle toob inimesele partei, kes oskab juhtida ühiskonda nii, nagu oleks õige (nt meil Eestis Ossinovski poolt sisse seatud alkoholipoliitika).

Ühelauseline kommentaar siia juurde.

Vasakäärmus on sotsiaaldemokraadid.

Vasak kohe tsentri kõrval – Reform, kelle strateegiline eesmärk on olnud viimase 15 aasta jooksul tähtsamate varade äravõtmine eraomanikelt ja võtmine riigi omandusse selleks, et taastada pool-sotsialistlik, riigikapitalistlik riik. Lihtne näide: praamide natsionaliseerimine, aga ka Riigi Kinnisvara firma, riiklik metsamajandamine, riiklike lennufirmade loomine, raudteed jne.

Keskerakond on keskel, kus ta peabki olema – ühe tiivaga vasakul (näiteks: tasuta ühistransport) ja teisega paremal (riigiomandi erastamine, eraettevõtluse toetamine).

Edasi tuleb rahvuslik Isamaa (mis tegeleb eeskätt rahvuslike asjadega, jättes majanduse suuresti koalitsioonipartneritele, erandiks – eelarvepoliitika, mis polnud midagi väärt siis, kui Isamaa oli veel IRL Partsi all).

Ja päris paremal – EKRE, mis on äärmuslik vaid selles mõttes, et meie üldiselt keskmeelses poliitikas edasi enam kedagi ei ole. Aga olnuks Jakobson, kui ta elanuks.

Ja nüüd parandan ära ühe tähendusliku muutuse: „liberalism“ on kaotanud oma algse tähenduse ja on USA mõjul hakanud tähistama ka mistahes sotsialismi ja sotsiaalse aktivismi vorme. Nii näiteks räägitakse liberaalsusest siis, kui on tegu homoaktivismiga, kanepi legaliseerimisega ja purkisittumisega. Tegelikult on tegemist üksikteemadega laiemas sotsialistlikus liikumises.

Noh, ja nüüd siis sellest, mis hakkab toimuma eelolevatel valimistel Euroopas: toimub nihe tsentrist paremale. See tähendab, et vasakul pool jääb parlament õhemaks ja paremale tuleb juurde uusi tegijaid, keda nimetasin alguses.

6 kommentaari
  1. Pask 6 kuud ago
    Reply

    Elmer kas on lollakas või teeskleb?

  2. Elmer Hill 6 kuud ago
    Reply

    Tundub, et tuleb I.Gräzin Eurosse valida-asjalik ja liberastliku kamba vastane mees.

  3. Pask 6 kuud ago
    Reply

    Nagu aru saada läheb idajuut jälle Euroopat lammutama?

    • Ei 6 kuud ago

      lammuta ta midagi. Istub ja joob õlut ja kangemat, pärast siin jutustab kui nõme seal kõik on. Hetkel on selline seis, et EL-i lammutavad liiduvabariigid ise ja totakad ninamehed, mitte üksikud tegelinskid.

  4. Nõus 6 kuud ago
    Reply

    tõdemusega et pedesotsid on vasakäärmuslased, kuid äärmuslane ikkagi tinglikult, sest relvi ei kasuta keegi. Kuid vaidlen vastu, et keskbande oleks raudselt keskel, mis sest et valgub kummalegi poole. Tegemist ikkagi puhtalt vasakpoolsete leeninlike punastega. Ei pea silmas Õudukat, Jurkat, Taavit, Mailist, Katat, vaid ka leebemaid ja arukamaid kommuniste ja punameelseid. Isegi oma koostöölepingut meid okupeeriva riigi peabandega pole suutnud nad tühistada, ajavad vaid halli häma külmutamisest. Jurka võiks teada, et kui kala läheb hallitama, siis hakkab ta üha rohkem haisema. Ja just see hais käibki neil europunastel pidevalt kaasas.

    • Mets 6 kuud ago

      ˇNõusˇ on soojade kevadilmadega päris totakaks muutunud.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.