Solidaarsus ja saatus Vanas Idas

Karl Lust, pensionär

Võib-olla pärast meie sajandit ei tulegi enam sajandeid? (J. P. Sartre)

Sotsiaalprobleeme lahendanud heaoluühiskonna kadumine võib viia Euroopa hävinguni. Eestil on põhjust end võrrelda muistsete juutidega, kelle probleemidest räägib Piibel.

Egiptuse ühiskond

püsis stabiilsena 2500 aastat, sest maa kuulus riigile ning anti vaarao ja templite kaudu kasutada. Majandi külge kinnistatud talupojad (ihwtj) said hektarilt 20 ts teravilja, mis võimaldas ära elada 60-päevase tööga. Maksudeks tuli anda kolmandik. Kuna lisatööjõudu ei vajatud, oli orje vähe. Puuduvat metalli, puitu ja luksuskaupu vahendati läbi tänapäeva Iisraeli alade.

Ebavõrdsust vähendas orjade ja vaeste ülestõus (18. saj. eKr), mis hukkas ka vaarao. Sellele järgnenud 200 segadusteaasta jooksul võisid riiki tulla teiste seas ka mõned heebrea (ibri) hõimud.

Mooses sai eeskuju Egiptuse kultusest ja Echnatonist (14. saj eKr), kes vaest päritolu mehena vihkas eliiti ning üritas platsi puhtaks lüüa kogu bürokraatiast ja preesterkonnast, ära keelates selleks kõikide jumalate teenimise ja isegi sõna „jumal“ (ntrc). Ta sundis kummardama vaid päikeseketast. Edutati andekamaid ja tõsteti talupoegi keskklassi. Tema ettevõtmine nurjus vaarao Amenhotep IV väimehe Tutanhamoni ajal, sest orjad ja vaesed jäid oma onnidesse virelema.

Läbi aastatuhandete oli vanadele egiptlastele endastmõistetav eetiline maailmakord Maat, mille sulega kaaluti ka surnu hinge. (Maat oli vanaegiptuse mütoloogias õiguse, tõe ja maailmaharmoonia jumalanna ning ühtlasi õigluse, maailmakorra, tõe ja riigivalitsemise ja õiguse mõiste, mida see jumalanna kehastas. – Toim.) Meie probleemid tulenevad ühetaolisest lihtsast maksusüsteemist ja ettevõtjate vähestest kohustustest rahva ees. Egiptlased soovisid muretut ja rõõmsat elu nii Maa peal kui ka igavikus. Rahamajanduse areng tõi Niiluse kallastele sellist julmust ja viletsust, et populaarne kirjanduslik mõtisklus veenis endalt elu võtma. Kellel kalli matusetalituse jaoks raha polnud, pidi oma hinge päästmiseks vaestele süüa-juua ja rõivaid jagama, mitte põhjustama vaesust ega pisaraid. Tagarääkimine oli taunitav.

Piibli pärimuse järgi

elanud osa heebrealaste esivanematest Egiptuses, selle parimas piirkonnas Goosenis, karjakasvatajatena. Suure sündimuse piiramiseks pandi nad vaarao Ramses II uue pealinna ehitamiseks telliseid põletama, samal ajal kui seda segasid läbivoorivad sõjaväed. Jahve (JHWH) võttis rahva hädakisa kuulda ja tõi nad Moosese juhtimisel maale, kus piima ja mett voolab (u. 1200 eKr). Esimene kirjalik teade väidab, et „Iisrael (jsrjr) on laastatud ja tema seemet ei ole enam“. Tegelikult said juutide esivanemad käsuõpetuse e. Toora, mis muutis nad rahvaks, hoiab tänini ja on mõjutanud enamiku riikide seadusandlust. Just reeglid, mitte omavoli, annavad vabaduse ja seaduse järgimine võib ülejäänutele valus olla.

Nelja Moosese raamatut koostati üle 500 aasta, selles on nii 1000 aastat vanemaid kui ka naabritelt üle võetud mõtteid. Lepingu (berit) sõlmis Jahve terve rahvaga, kelle vastutus oli kollektiivne. Sõna ’adam’ tähendas inimkonda. Eestis ületähtsustatud isiklikule vastutusele viitab esimesena Hesekiel 6. saj. eKr.

Piibel on täis kohutavate tapmiste, piinamiste ja katastroofide kirjeldusi, mida põhjendatakse ebausuga, eeskätt rikkuse ja viljakuse jumala Baali (isand) kummardamisega. Patt oli allumatus, ebaõiglus ja ligimesearmastuse puudumine. Hauatagust elu Vana Testament samahästi kui ei tunne. Nii tuli kõik hea maapeal kätte saada.

Iisraeli õitseng kestis vaid sajandi, mil maa kuulus väikeomandina kõikidele peredele. Geograafiline asend võimaldas kuningas Saalomonil teenida 23 tonni kulda aastas, samal ajal kui meie jätame selle, asukohast tuleneva ressursi praegu kasutamata. Võimu ja sõjaväe ülalpidamiseks nõuti hingeandamit ning ilmselt sunniti ka neli kuud aastas suurehitustel töötama. Saalomoni poja otsus iket rängemaks muuta päädis riigi ja rahva jagunemisega vaenutsevaiks Iisraeliks ja Juudaks (926/925 eKr).

Rikkus kogunes väheste kätte. Vaesed olid sunnitud maa ja lapsed maha müüma. Preestrite usk ja kohtunike õigusemõistmine hakkasid sõltuma rahast. Rõhutute meeleheide oli piiritu. Jahve oli lubanud vaeslaste ja lesknaiste appihüüu korral rahvast mõõgaga tappa (2 Ms 22 20–23), mis jäi valitud rahva edasist saatust ilmestama. Ka Eestis oleks võidurelvastumise asemel mõistlikum toetada lapsi ja tõsta pensione.

Egiptuses ja Babüloonias tekkis riik juutide omast 2300 aastat varem. Juutidel tuli elada mitme agressiivse suurvõimu vahel. Piibel ei varja kahjurõõmu, kui üks neist teist kõige võikamal moel hävitab. Oskusest leida liitlane ja mitte ärritada ohtlikku naabrit sõltus, kas säilis iseseisvus ja autonoomia või tuli lüüasaamine ja verine häving. Piibli eripära on süü leidmine endelt – selleks oli rikkuse ja vaesuse suur polarisatsioon ning põlgus vaeste vastu. Aamose, nagu ka teiste prohvetite kuulutus, mis võinuks rahva päästa, jäi tulutuks. Vastuhakk Assüüriale pühkis Iisraeli rahva 723 eKr nälja, tule, piinamiste, tapmiste ja küüditamistega maa pealt minema.

Prohvet Jeremija soovitas Juudal kapituleeruda Nebukadnetsar II ees. Vastupanu lõppes enamuse hävitamisega ja jõukamate küüditamisega. Jeruusalemm langes 3. märtsil 583 eKr osalt orjade vastuhaku tõttu ning hävitati koos templiga, kust Jumala kirkus oli juba lahkunud. Kodumaale jäetud vaestele anti põlde ja viinamägesid juurde. Hiljem oli Juudal hea läbisaamine Kyrose, Aleksandri ja Caesariga. Prohvet Jesaja nägi Jahves terve inimkonna Jumalat (elohim).

Uus-Babüloonia

oli ülalt vähevalitsetud õhuke riik, milles sõnaõigus kuulus jõukamate kodanike koosolekule. Valitses liberaalne turumajandus, kus orjad pidasid orje, sest orjus tähendas võlgnevust, mitte sunnitööd. Tekkis ka palgatöö. Erinevalt Egiptusest oli osa maast erakätes ning koondus ostu-müügi teel rikkurite ja võimsate kaubandusfirmade kätte. Rent ületas kolmandiku saagist.

Sealne tsivilisatsioon pidas end muutlikuks ja ebapüsivaks. Kuna surmajärgset kujutleti hirmsana, jäi elu eesmärgiks argitoimetustega hakkama saamine. Vaestel juutidel tuli Paabeli tornile telliseid põletada; teised said hea elu peale, mõni rikastus. Heebrealaste enamus ootas impeeriumi hävingut. Kuna rahvas oli moraalselt rabe ja sotsiaalselt vähesidus, sai see teoks mõne kuuga; pealinn langes kahe päevaga. Siiski suutis Mesopotaamia tsivilisatsioon 2500 aastat leida kohta ka vaeste ja vigaste jaoks.

Valitud rahvast ei muutnud moraalijutlused, vaid Paabeli vangipõlv (587–539), kust tuldi tagasi kogudustena, kes käisid sünagoogis Toorat õppimas, palvetamas ning üksteist toetamas. Hesekiel isegi lootis, et katastroofi üle elamata antakse kivist südame asemele lihast süda (Hs 36:26). Nemehjal õnnestus ajutiselt kaotada ülekohtused omandisuhted, vabastada orjad ning lahutada segaabielud, mille abil juudid nii varem kui ka hiljem olid suureks rahvaks saanud. Pandi kokku Piibel. Elu oli õpetanud, et seadused, poliitika, rituaalid ega eetika ei aita, kui riigis puudub sotsiaalne õiglus.

Oma kommete ja käsuõpetuse

eest olid juudid valmis nii tapma kui ka surema, juhul kui neid keelustati. Zeusi kujuga templi teotamisele järgnes 27 aastat relvavõitlust ning omariiklus taastati 79 aastaks. Kuninga poegade omavaheline verine võimuvõitlus lõppes Rooma okupatsiooniga. Rikkad taotlesid jälle, Toorale tuginedes, raha ja võimu; vaesed uskusid prohveteid ja hauatagust kohut. Alam- ja keskklassi juute mõjutas pärslaste ettekujutus surmajärgsest tegude kaalumisest, põrgust, paradiisist ning Lunastajast.

Riik õitses ajutiselt türann Herodose ajal, kes karistas võõrvõimu vastu võitlejaid ristilöömisega. Ühiskonna jäikus, ebaõiglus, usuline kretinism, aga ka kasvav vaesus sundisid 7 miljonist juudist kodumaalt lahkuma 4,7 miljonit, kes levitasid oma usku Rooma rahvaste hulgas.

Uuest Testamendist tuntud usulised, rahvuslikud ja klassivastuolud sundisid juute nii Rooma vastu üles tõusma kui ka omavahel kodusõdu pidama. Jeruusalemm ja uus tempel hävitati 78. a; hukkus miljon inimest. Samapalju ohvreid nõudis nende vastuhakk Egiptuses 115.–117. a. Usu keelamine ja Jupiteri kuju viimine Templimäele vallandas ülestõusu, millest ellu jäänutel keelati 135. aastal Palestiinas elamine.

Kuna inimese meel on seal, kus aare (Mt 6:21, Lk 12:34), soovitas Jeesus jõukatel oma vara müüa ja vaestele jagada (Mk 10; Lk 18).

 

3 kommentaari
  1. Teen 4 kuud ago
    Reply

    Karla loost järgmised järeldised:
    1) Maa kui mitte inimese looming ei saa olla eraomand, valitsus juhib selle kasutamist.
    2) Ehnaton Eestis on olnud Edgar. Tutanhamon on ibri hõimust Siim.
    3) Raha on paha!
    4) Ei vihjamistele ehk koputamistele!
    5) Juudid on iga häda põhjuseks.
    6) Tapa ja jumal annab sulle kõik andeks.
    7) Vahetame relvad banaanideks ja poola kartuliteks!
    8) Piibli järgi käitume Venemaaga.
    9) Juudat mängis meil Pätsu Kostja.
    10) Võim rikkuritele!
    11) Kui papp on otsas, päästku igaüks ennast ise!
    12) Asendame piibli ja toora Kalevipojaga.
    13) Ei eestlaste abielule mutukatega!
    14) Eestlaste eeskujuks kodumaalt lahkumiseks olid juudid.
    15) ususõdadest on meil saanud bandedevahelised sõjad.
    16) Jeesus oli peast soe.

  2. Kuido Säde 4 kuud ago
    Reply

    Siin vaidleks autorile pisut vastu. Vaaraol oli telliste põletamiseks hoopis pragmaatilise põhjus. 2007BC hakkas kliima järsult jahenema. Jahedam õhk seob enesega vähem niiskust ja vähema niiskusega kaasnevad põuad. Paljud piirkonnad muutuvad elamiskõlbmatuteks. Aastatepikkused põuad olid eriti tuntavad Egiptuse naabermaades ja põhjustasid seal nälga. Egiptusese päästis Niilus alati suuremast näljast. Nälg naabermaades tuletas vaaraole meelde, et käes on viimane aeg ehitada teraviljaladusid ja varuda teravilja. Sellest ka
    suurem vajaminev telliste hulk. Ka Egiptuses jäi teraviljade saagikus neil aastatel nigelaks. Miks siis muidu kästi iisraellaste endil kõrsi otsida? Näljahäda tekitas rahutusi ka Kaananimaal ja see tekitas hirmu vaaraos: mis saab kui iisraellased löövad oma esivanematega punti ja astuvad ühiselt vaarao vastu?
    ≈1300BC alanud kliima järsk jahenemine, mis kestis ligikaudu aastani 1150BC kutsus esile sündmused mida me tunneme Pronksiaja kollapsina. Lagunesid paljud Kuldse Pookuu riigid . Näljahäda ajas liikvele mererahvad . Samaaegselt iisraellaste väljarännuga toimus ka Trooja sõda.

    • Kuido Säde 4 kuud ago

      Väikene veaparandus: ≈1300BC alanud kliima järsk jahenemine, mis kestis ligikaudu aastani 1150BC kutsus esile sündmused mida me tunneme Pronksiaja kollapsina.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.