Jüri Ratase kevadised hetked

Vabariigi valitsuse istung. FOTO:SANDER ILVEST/SCANPIX

11. märtsist, mil ajakirjanduse vahendusel selgus, et valitsuse moodustamise koalitsiooniläbirääkimistest jäetakse kõrvale Reformierakond koos sotsidest väiksema partneriga, läksid Eesti avalikus meediaruumis lahti hüsteeria mõõdutundetu üleskütmine, nõiajaht kõiksuguste „paremäärmuslike elementide“ väljaselgitamiseks ning alatu süüdistamislaim nüüd juba endise ministri suunas, kelle elu paari päevaga hävitati. (Laima! – midagi jääb ikka külge…)

Võltshüsteeria ja selle kaastöölised sisuliselt üritasid ka välismaisele meediale näidata, nagu oleks Eestis ainuvõimu teostama asunud 19 kohta Riigikogus omav „fašistlik“ EKRE.

Selles aktsioonis on peitunud juba mitu valet. Viimased kaks kuud on minu hinnangul lõplikult paljastunud Reformierakonna küüniline pale. Siinkohal tuleb mul endise liberaalina tunnistada, et teatud määral on Keskerakonnal enam kui kümme aastat olnud õigus kõnelda meedia kallutatusest ja selle mõjust poliitikute maine hävitamisele: e-valimiste riskidest, rahvaalgatusõiguse taastamise vajalikkusest.

Ei, ma ei taha ütelda, et Keskerakonna liikmete seas pole olnud süüdlasi või et endisel esimehel pole olnud sümpaatiat Kremli suhtes, aga Reformierakonna poolt Keskerakonda süüdistada Vene mõjuagendiks olemises on tülgastav ja kahepalgeline. Küsiksingi oravatelt: „Kas teil häbi ei ole? Teie valitsemisajal kisti Eesti väärtuskonflikti ning rajati poliitiline toiduahel, justkui oleks teile kulbiga antud, aga lusikaga tuleb nüüd võtta. Ning see, kuidas nüüd veel etendate Shakespeare’likku halba tragöödiat, on lihtsalt hale.“

„Brüssel ei peaks nüüd Eestile ette kirjutama, missugune olgu meie uus valitsuskoalitsioon,“ vahendas Postimees 13. märtsil Jüri Ratase vastust Europarlamendi ALDE fraktsiooni juhile. Leian, et see peaministri seisukohavõtt oli selja sirgulöömine poliitiliselt korrektses toonis; Ratase vastus euroliidrile oli riigimehelik ja Eesti kui suveräänse riigi eest kõnelemine.

Leian, et peaminister Ratase otsus valimisjärgses situatsioonis alustada koalitsioonikõnelusi EKRE ja Isamaaga ning jääda selle plaani juurde, maha pidada ühed Eesti ajaloo pikimad ja väsitavaimad läbirääkimised ning kokku kirjutada minu arvates üks parimaid koalitsioonilepinguid – see on märk esiteks sellest, et Ratas hoolib Eesti tulevikust, aga ka sellest, et Ratase puhul on tegemist intelligentse ja ettenägeliku poliitikuga, kes oskab kainelt hinnata olukordi ja nendele vastavalt tegutseda. Opositsioonilistele jõududele, kes on eestlased omavahel, aga ka eestlased venelastega tülli ajanud, tuleb aga näidata ust.

Mõistan, et tööd alustanud Jüri Ratase valitsus tegutseb selle nimel, et kaht Eestit taas siduda: avaldan toetust nii rahvaalgatusõiguse esimesele etapile ja e-valimiste riskide analüüsimisele kui ka eraldi piirivalvestruktuuri loomisele. Kindlasti ootan uuelt valitsuselt tõsist lahendust meie rahvastikuprobleemile.

Kui vääramatu jõud saatuslikuks ei saa, siis minu poolest püsigu moodustatud jõu ja ilu liit kuni järgmiste RK-valimisteni.

Kenno Põltsam, Loksa linn

 

2 kommentaari
  1. maali maalt 3 nädalat ago
    Reply

    Kes oli see mees, kes surus Riigikogule peale muuta Eesti 12 miilise veepiiri 4 miiliseks? See oli Lennart Meri ja välisministriks oli Trivimi Velliste. Vastu hääletas Keskerakond, aga nende häältest selleks ei piisanud. ÜRO reglemendi järgi igal mereriigil on õigus 12 meremiilile. Miks Lennart Meri nii käitus? Lugesin M.Helme raamatut tema saadiku aastatest Moskvas. Seal ta kirjutas, kuidas Jeltsin ähvardas avalikustada Eesti presidendi KGB toimiku, kui Meri ei nõustu muutma merepiire. Nii Meri oli ja Kallas on Venemaa ,,vangid,, oma mineviku tõttu. Kallas juba seetõttu, et ta oli määratud 1991a.19 aug. putšistide poolt Eestimaa kuberneriks (kindral Abdurahmanovi kirjast Rüütlile). See oli väga kõrge amet Vaino asemele. Kirja järgi pidid Rüütel ja Savisaar vangistatama.

  2. Kui 3 nädalat ago
    Reply

    vaadata erinevaid jõude, siis Eesti reeturlikus ühiskonnas polegi võimalik mingit asjalikku valitsust kokku panna. Põhiline viga on isikuvalimises, sest kui lollile valijale sokuttaakse ette klantsitud petised, siis loomulikult laseb ta end petta. Teine lugu oleks, kui hääletataks põhimõtteid, siis ei lööks need petised üldse läbi. Ning tulemused oleks sageli vastupidised. Küsige näiteks rahvalt, kas ta on nõus, et Paet, Ansip, Toom, Ratas, Mikser, jota-Ints, Mariina või muu rott annaks Venemaale ära ligi 200 ruutkilti veeala, siis oletan, et mitte. Kuid need isikud ise on ju iga kell valmis Eesti veealu reetma. Seega tekiks juba ülimalt tähtis poliitiline ebakõla ning reeturitel ei tohiks rahva eest otsustades üldse õigust olema. Aga on. Ja loll rahvas valibki just neid tuntud reetureid. Nii Brüsselisse, Tallinna kui ka oma uutesse rahvast eemaldunud vallamajadesse.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.