Äraelatanud rääkivad pead

Jüri Pino

Sellest on igavene aeg tagasi. Hööveldati endale Tartu–Tallinna–Tartu trassil hemorroide. Töö ühes, pere teises otsas. Bussiiste oli nii tuttav ja bussikombed olid nii tuttavad. Isegi see õpiti ära, kuidas bussis suitsu teha; aga vaikin selle maha, sest kes mäletab, see teab. Tervisemaniakkide kriiskamist pole vaja.

Ükskord (kumb suund, pole tähtis; aga hommik oli, nii et ju Kilulinn) potsas täpselt ette mingi vanamees. Selline tõeline kingitus-tüüpi kaasreisija, kes ennast sulle sülle kallutab. Vahi siis kaks ja pool tundi hoolikalt kammimisega peita püütud kiilakat. Sellid… Kui te hakkate juukseid kaotama, tehke endale korrektne soeng; need nirakad on jälgid, jätavad alati pesemata mulje.

Bussijuhil raadio mängis

Millalgi ja kuskil algas sealt ühiskondlik-poliitiline terav vestlussaade ning seni suhteliselt rahulikult tõmmelnud vanamees elavnes. Hea, et iste terveks jäi, kui ta peagi püsti hüppas ja nõudis, et bussijuht raadio ikka valjemaks paneks.

Õnneks istus vanamees esimeses istmereas, nii et väga valjuks ei pandud, kuigi ta seda nõudis, aga bussijuht ühmas, et inimesed tahavad magada. Nii kallutas tänulik kuulaja ennast nii ette kui veel sai, et ükski kuldaväärt sõna mööda ei läheks. Ta püsis suhteliselt vaikselt, aga pobises siiski kaasa elades, nagu on nähtud jalgpalli-, hoki- ja muid vaimuhaigeid tegemas. Tasa küll, aga sellisel toonil, et: magav rahvas, ärka ometi, võta osa põletavatest päevaprobleemidest! Buss magas edasi. Ju oli miski hommikune aeg.

Põletav päevaprobleem meelde ei tule. Midagi väga sinimustvalget vist? Sellega ei tasu ka liiale minna, muutub sama tühiseks kui niinimetatud Georgi lint. Mille kohta käivad naljad, et kas seome lipsuks, lehviks või sukapaelaks. Sinder, kuulaski nagu püha ilmutust, bussijaamani välja; jäi veel kohale jokutama, viimast välja väänates.

See vanamees jäi kummitama. Siiamaani. Kui ükskõik kust tuleb ühiskondlik-poliitiline-päevakajaline-põletav saade, haarab käsi kohe puldi järele. Samamoodi, kui keegi üritab jututeemaks võtta, et, noh, mis sa arvad sellest, mis kodanik N saates X ütles, satutakse suurde segadusse. Häbisse ka. Sest nad tunduvad nagu see kunagine vanamees, imemas endasse täiesti tarbetuid teadmisi, raiskamas elu mõttelageda jutu kuulamisele.

Parem lugenud mõni raamat läbi…

Ehk kõrgendatud huvi nende igasuguste väitluste ja muude „kõnelevate peade” vastu… No ei tõsta just inimest… Eks tuleb pattu salata, taskus peavad peaaegu kõik teenistusastmete tabelit. ‘Tõesti, midagi huvitavamat ei leia. Ikka samad pead, ikka samad jutud, lõpuks jahuvad kõik ikka demokraatlikest ja euroopalikest väärtustest, leides üksmeelselt – tuleks parendada, tõhustada, edasi sammuda.

Sedasi pahatahtlikult uidates võib jõuda mitte nii väga ammuse halani, kui tekkis oht sõnavabadusele, sest kaks rääkivat pead pandi veerema. Leides sündinule veel ühe seletuse seniste kõrvale. On raskusi nii vaikse ajastu alguse kui ka rahvusvahelise vandenõu uskumisega.

Kaege, võib-olla annab sündinud jandi ja organisatsiooniliste järelduste taga näha pisikest asjaolu, et „rääkivate peade” ja „põletavate teemade” žanr või formaat on äraelatanud. Jäänud vanamoeliseks, hatuseks, vaevaliselt ja pingutusega käigus hoitud. Nagu… nagu… igaüks võrrelgu vastavalt oma rikutuse tasemele. No kronu, noh! Setukas, kes on ammu aeg liimivabrikusse müüa.

Ometi hoitakse sellest kinni ja alles. Miks – sest keegi on kunagi öelnud, et need peavad olema, need mõjutavad, need on tähtsad.

Aga, tahtmata kedagi solvata, kui sel riigiolukorra saatel oli 10 000 kuulajat… Siis kuipalju seal öeldu üleüldse miskit mõjutada võttis, kellelegi korda läks. Aga ette on nähtud, peab olema! Tähendab, tuleb ka leida teema, leida olukord. Isegi kui seda eriti ei ole. Mispeale õnnetu – varem või hiljem see teeb õnnetuks – tegija peab hakkama tunnistama põletavateks, kaasahaaravateks, olulisteks sündmusi ja teemasid, mis talle endalegi vähimat korda ei lähe.

Võib-olla hakkavad seepeale viirastuma eelkirjeldatud vanamehed? Või seltskond, kes helistab vinguviiulitesse ja üldse igale poole? Taibata, et see ongi sihtgrupp, see ongi publik… Moraal langeb niikuinii, segadus tekib pealekauba. Tollega võib omakorda seletada, miks rääkivad pead lähevad pahatihti kurjaks ja lärmakaks kätte. On miski tähelepanek, et kui inimene täpselt aru ei saa, mis värk, kipub ta hääl tõusma. Nagu ajal, mil me veel puu otsas elasime.

Kui juba selle peale läks, siis veidral kombel peenus ja kombekus ei nakka. Igasugune lärmakus ja muidu küll. Kukub välja, et ühed lärmavad, teised kas hakkavad ka või lähevad turri. Või siis räägivad kuldsuud nii hoogsalt, et jääbki kuulmata, mis ütleks mees, kel on peaaegu alati õigus.

Nii ongi tekkimas pahatahtlik ettekujutus, et need ühiskondlik jne väga olulised saated on üks paras tapeet, mida ei naudi ei tegijad, ei esinejad. Publik on neil olemas, miskite uuringute järgi – pahatahtlikult –  rõõmustavalt väike ja, veel pahatahtlikumalt, vist koosnemas inimestest, kelle veendumused ületavad teadmisi mitmekordselt.

Tõuseb taas see bussis kogetud vanamees silme ette ja, kuigi aeg halastamatult tiksub, ei tahaks vanuigi küll poliitikasaadetele kaasa elada. Loodetavasti on muud, mille vastu huvi tunda ja loodetavasti pole vähimatki vajadust.

Pöördelisi aegu on nähtud; uhkustada hea, rohkem ei viitsi. Igasugu põletavad vestlussaated võiksid kah sinna aega jäädagi. Pole salata, siis tundusid need tähtsad, ja küllap olidki: kae, millest juba võib avalikult ja telepurgis rääkida! Ega tulegi „Luikede järv” peale-vahele.

Sündmusrohke ajastu oli

Lohiseb siiani kaasa. Võib-olla see kaasalohin ongi põhjuseks, miks neid, ah, tühja, öeldagu ära, enamasti võrdlemisi nürisid jutusaateid edasi peetakse. Kuigi sinna reklaami just ei müü, sest huvi pakuvad liiga erilisele väikesele kambale, kellest tubli osa on kas saateskäijad või nende sugulased. Sõbrad ei viitsi jälgida. Tõenäoliselt.

Mispärast võiks arvata, et selle sõnavabaduse tramburai jäänuks ehk olemata või vaiksemaks, kui isikupõhiste (mis ogar sõna!) organisatsiooniliste järelduste (täitsa lollakas!) asemel panduks kinni terve formaat/saade. Pole nagu väga mõttekas kiskuda teatud kohast välja järjekordset põletavat teemat, kui seda tegelikult pole. Seeläbi on üritatud panna hoolima asjadest, mis korda ei lähe, loodud eksperte tühisustest, otsitud vaenlasi, ülepea külvatud ärevust, sest kui pole teemat, siis puhume miskit üles.

Kasvõi seesama sõnavabadus? Või miskid õigused? Või Eesti maine, mille pärast, justnagu muretsedes tegelikult mustatakse, et saia ei paista.

Õnneks on puldid olemas!

Üritan ma siin nüüd salakavalaid teid õpetada, kuidas ikkagi inimestest vabaneda, peites seda optimeerimise, õnnelikustamise, muidu muudatuste taha? Kas mis, aga mitte mingil juhul. Hurnalistid on hõim. Selle sees on kisklevad klannid, jõugud, isegi oma allakäigu üle halav väljasurev ordu. Lõpuks on iga hurnalist eraldi edevusest puretud olend, aga see on siiski hõim – ja omadele halba ei tohi soovida. Ükskõik, keda nad parajasti teenivad, mis suust või näpust välja ajavad – omad ikkagi.

Mis juubel sel ETV-l oligi, kui nad tegid saatejuhtide vahetust, et kes muidu tegi nutukat, tehku poliitikat; kes nalja, tehku nutukat. Selline kaadrite rosolje. Äraütlemata huvitav tulemus. Tüübid, kellest võis oletada, et nende hommikusöögi üks osa on joonlaua allaneelamine ja tualeti osa hauanäo harjutamine peegli ees, osutusid jumala lahedateks sellideks.

Pigem viriseks siin – miskitpidi võiks ennast ju kah ajakirjanikuks, suhteliselt pikaaegseks, nimetada – selle kallal, et uuel ajal ei tule keegi mõtte peale lasta inimestel teha midagi, mis neid ennast ka huvitab, lõbustab. See olen ehk ainult mina, kes nii usub, aga vast saaks siis parema aja kirja paneku?

2 kommentaari
  1. Tundubki 3 kuud ago
    Reply

    nõnna et need kuulsaks kuulutatud saated lähevad peale vaid pisikesele osale rahvast. Kuid kuna vabadus kuulata on kõigil, siis tehaksegi vigane järeldis nagu mingi saade mõjutaks tervet rahvast. Kui veel arvestada et ka 10000-st kuulab sisu ennast vaid mõnisada siis saamegi teada mingi saate kasuteguri. Nt 500:700000 (maksumaksjat) = 0,07%!

  2. u. 3 kuud ago
    Reply

    Võib olla oleks abi terminoloogia täiendamisest, et reaalsust optimeerida. Aitaks sõnavabadust suurendada, korrastada ja sündsuse piires hoida…

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.