Krulli tehases valmistati Eesti talupidajaile põllutööriistu

Fotol: Franz Krulli  tehase töötajate keskel. Direktor Pjotr  Šeloumov (Bismarcki-vurrudega) teises  reas  vasakult  kolmas.

Anne Ratman

Kui eelmise sajandi alguses maailma järjekordselt jagati, kaasnes paratamatult rahvasterändamine – uus inimeste äravool omamaalt kas kaugemale või … lähematesse naaberriikidesse. Segasel ajal iseseisvunud Eesti oli suure naabri heitunud rahvale kui „väike oaas keset ilmakära”, kuhu  pageti esmajoones Neevalinnast.

Pjotr Šeloumov (1882–1952) on samuti üks neid Eestis töötanud, aga eestlaste kogukonnale üsna tundmatuid vene majandus- ja ühiskonnategelasi. Insener, enne revolutsiooni Peterburi Tehnoloogilise Ülikooli professor, põgenes siia pea-peale-pööratud Petrogradist. Temast sai alates aastast 1928 Franz Krulli masinatehase tehniline direktor ning ta jäi tehase direktoriks edasi ka pärast ettevõtte natsionaliseerimist 1940. aastal.

Eestis alustas ta aktiivset tegutsemist nii akadeemilisel hariduspõllul ja tootmises kui ka ühiskondlikus elus. Üllatav oli, et teda ei represseeritud pärast 1940-ndat: ta jätkas edukalt ka uue võimu  ajal… Poliitikaga ta ei tegelnud, ja ehk sellepärast jäigi ellu iga riigikorra ajal.

Eestis alustati pärast Esimest maailmasõda teatavasti majanduse taastamisega, arenes tööstus. Et Eestisse sattus Šeloumov elama juba tuntud õpetlase ja kogenud insenerina, siis oli kahtlemata tema töödel ja  intellektil hindamatu väärtus Eesti tööstuse ja põlevkivienergeetika rajamisel, samuti hilisemas aatomienergeetikas ja ehitusmaterjalitööstuses. Neil keerulistel aastatel ta töötas palju, andis oma teadmisi uue  põlvkonna harimiseks, rahvuskaaslaste toetamiseks. Ta ei läinud kaasa ei  punastega, ei valgetega ega ka Pätsi-vastastega, kellest tollal siin puudust ei tuntud.

Vene emigrantidest  teadurite elu võõrsil  polnud  teadagi meelakkumine, kuid ega  omadki siin erilises  luksuses  supelnud. Olukord oli üsna analoogne tänapäevaga.  20. sajandi 20-ndail asutati vene kogukonna toetusgrupp ja ka 90-ndail loodi siin tänini tegutsev Vene Akadeemiline Selts, seekord professor Hanon Barabaneri algatusel; et moraalseltki haritlastele toeks olla. Asutati majandusinstituut „Ecomen“, mis andis vene noortele lähetuse ellu – hea majandushariduse, mille toel tullakse edukalt toime terves  maailmas. Poliitika tõmbetuultes see väärt õppeasutus kahjuks lämmatati. Kuidas asutaja ise pärast sellist kaotust ellu suutis jääda, on paljudele mõistatuseks.

Ka  eelmise  sajandi 20-ndail anti kohalikele  vene  noortele Eestis  võimalus omandada Polütehnilistel Kursustel insener-tehniline haridus, kuna keeleoskuse ja raha puudumise tõttu olid nad ilma  jäetud õpivõimalusest Eesti ja välismaistes õppeasutustes. Õppeaja kestuseks oli ette nähtud kuus aastat. Õppetöö toimus õhtuti, päeval tudengid ja õppejõud töötasid; tihti vabrikuis. Väga väikese õppetasu tõttu olid kursused alailma rahahädas; lektorid pidasid loenguid tasuta. Kursuste juures oli võimalik saada ka tehniline keskharidus.

Kursuste hingeks oli professor Šeloumov. Tema algatusel organiseeriti ka toiduabi kaasmaalastele tasuliste loengute korraldamisega. Aidati õppeasutusi, sealhulgas  vene emigrantide gümnaasiumi Narvas.

Põlevkivitööstusest  on  ilmunud  meil palju  kirjutisi ja  raamatuid. Alles  hiljuti  ka nn Suur Põlevkivipiibel – kuuekümne autori mälestused, mõlemas kohalikus keeles. Kuid materjal on olnud valikuline; paljusid selles valdkonnas tuntud tegijaid, nende hulgas ka Šeloumovit ega Pogrebovi ei mainita. Nendetaolisi „Mammutist“ välja  jätta oli  lühinägelik; objektiivsemalt materjali valides oleks väljaanne saanud autoriteetsem.

Teatavasti on Eestis maailma ühed rikkalikumad  põlevkivilademed, mis  avastati juba enne Esimest maailmasõda… Pikemat aega ei pööratud  neile aga mingit tähelepanu. Olukord  muutus sõjaajal, kui tekkis  terav küttekriis ning Inglise ja Saksa kivisöe tarned lakkasid.

Aastal 1916 suunati Petrogradist Estlandiasse (Eesti oli tsaari-Venemaa kubermang) geoloog Nikolai Pogrebov  uurima  siinseid põlevkivivarusid ja  võimalusi neid kütusena kasutada. Aastal 1916 rajati Kohtla ja Järve valda esimene  põlevkivikarjäär – algas proovitootmine, millega pandi alus siinsele põlevkivitööstusele, samuti Kohtla-Järve asundusele. Samal aastal alustati esimese – „Pavandu“ – kaevanduse ehitamist.

Revolutsioon ja kodusõda ajutiselt peatasid põlevkivikaevandamise rajamise. Iseseisvas  Eesti Vabariigis sai põlevkivi põhiliseks tööstuslikuks  kütteliigiks. Kiiresti kasvas kaevandamise maht. Jätkusid geoloogilised uuringud. Tõstatus peale põlevkivi vahetut kasutamist energeetikas ka selle termiline töötlemine –  käiku lasti põlevkiviõli katsetehas. Kuid tollased termilise utmise ahjud olid vähetootlikud.

Suure  panuse  põlevkivitöötlemise arengusse Eestis andsid aga insenerid M. Kulžitski ja P. Šeloumov, kes aastal 1927 lõid uut tüüpi tunnelahju põlevkiviõli saamiseks. Selliste agregaatide  projekteerimine nõudis mahukaid tehnoloogilisi ja soojustehnilisi arvestusi, paljude probleemide lahendamist, aga nad suutsid sellega  üllatavalt hästi hakkama saada.

Šeloumovil õnnestus koos teiste teadlastega lahendada peadmurdvaid ülesandeid ja valmistada tolleaegseid tippseadmeid. Saadud  õli oli koostiselt väga hea; vedelkütus muutus Eesti ekspordi  tähtsaks artikliks. Põlevkivitööstus  meelitas Eestisse välismaist  kapitali.

Kõiges selles oli  veel üks oluline moment. Andekad  vene insenerid seisid Kiviõli  tööstuslinna lätete juures. Kõrgeltharitud, huvitavad  isiksused oskasid luua  väikeses asulas imepärase  vaimse maailma, mis määras selle linna  saatuse  paljudeks  aastateks.

Aastal 1928 sai vene  emigrandist teadlasest Šeloumovist  suure  masinatehase „Franz Krull“ tehniline direktor. Kolmekümnendail hakati seal  valmistama  Eesti  talupidajaile väiksemaid põllutööagregaate. Krulli  tehase masinad, mis olid  Šeloumovi projekteeritud,  pälvisid kuldmedaleid nii Eesti kui ka rahvusvahelistel messidel. Neil aastail alustas tehas  ka SK-tüüpi vedurite väljalaskmist. Nende  tootmine kestis uue sõja alguseni.

Tehases loodi laboratoorium, mis  tol  ajal oli  Eestis  veel  suureks harulduseks.

Põlevkiviseadmete  projekteerimisel tegid P. Šeloumov ja tema kollektiiv rohkesti leiutisi ja  avastusi. On  teada, et  tollal olid  vene  leiutajad Eestis  väga  aktiivsed. 1931. aastal Tallinnas korraldatud messi patendiregistris  kuulus üle kolmandiku kõigist patenteeritud  leiutistest vene  spetsialistidele. Kohalike leiutiste autorite seas oli poolsada vene nimega isikut. Nende  hulgas ka  P. Šeloumov. Just  need  inimesed  tagasid tööstuse rajamise Eestis.

Meie põlevkivitöötlemistööstus on tänini maailmas tunnustatud ja ainulaadseks tunnistatud talletatud  teadus- ja tootmiskogemuse mahu poolest põlevkivi kasutamise alal.

Ka oli professor Šeloumov põlevkivi kaevandamise ja töötlemise tormilise arengu  alguse juures.

Kohe pärast sõja lõppu tekkis vajadus varustada gaasiga Leningradi, mis otsustati ellu viia Eesti põlevkivivarude baasil. See oli  grandioosne  projekt, mille  aluseks said  paljud Šeloumovi ideed. Moderniseeriti kolm sõjaeelset kaevandust – Kohtla, Käva, Kukruse – ning käiku lasti kuus  uut ettevõtet Jõhvis, Sompas, Eredal, Ahtmes ja Viivikonnas. Sellega  loodi võimas  toormebaas.

Kohtla-Järvele ehitati uus põlevkivikombinaat, kus tooraine töödeldi põlevkivigaasiks. Selle edastamiseks Leningradi rajati spetsiaalne Kohtla-Järve–Leningradi gaasijuhe. Suur energiavajadus tingis põlevkivikompleksi jaoks Kohtla-Järve regioonis kolme  soojuselektrijaama ehitamise. Elu kees, elu oli  huvitav ja  läks  ülesmäge

Projekti  realiseerimiseks kaasati üleliidulisi teaduslik-tehnilisi ja projekteerimisasutusi. Eestis asutati Põlevkiviinstituut ja Jõhvis avati Mäendusinstituudi  filiaal. Eesti masinatööstuses ja energeetikas on ellu rakendatud paljusid professor Šeloumovi avastusi ja tehnilisi väljatöötlusi, mis on jätnud tõhusa jälje väikeriigi majanduselu arengusse.

2 kommentaari
  1. Kus 6 päeva ago
    Reply

    on meie krullid praegu?

  2. Elasin 1 nädal ago
    Reply

    Pavandus lapsepõlves 3 aastat, kohe tuhamäe all. vedel tõrv voolas alla. Talvel oli mustade juttide järgi lumes näha, kui paksult ja millise vahega oli lund sadanud.
    Kuid mida ja palju meil täna põllutöövahendeid toodetakse? Ja kui ei, siis miks?

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.