Eesti liberaalse majanduspoliitika viletsus I

Üldine maksukoormis sel aastal.

„Majanduspoliitika seisneb selles, et poliitikud ei kuula teadlasi…“ minu tudengiaegne konts aastast..1967.

Oleks see veel nii. Andrus Ansipi valitsuse aegadest on asi läinud hullemaks. Ajuloputuse tase on selline, et teatud gruppide huvidest lähtuvad, tendentslikud, tihti lausa absurdsed seisukohad esinevad pressis ja poliitikute kõnedes (tihti ka ajudes) teaduslike ja ainuõigete pähe. Ja kui siis keegi julgeb öelda, et see on jama, siis parimal juhul tehakse kõik selle maha vaikimiseks, halvemal juhul organiseeritakse kisakoor. Viimane näide: Indrek Neivelt tõi välja mitu absurdi meie majanduspoliitikas, aga tehti kõik, et seda sõnavõttu nagu poleks olnudki. Püüame alljärgnevalt veelkord enamikku neist õigetest seisukohtadest, ja veel mõnda lisaks, selgitada.

Vähem või rohkem riiki

Mistahes probleemi puhul tuleb alustada selle formuleerimisest, s.t selgeks teha, mida me arutame. Mitte nii, et sääskedest vabanemiseks arutame haide hammaste haigusi. Majanduses (ka ökoloogias jmt valdkondades) ei ole võimalik teha seda, mis on vastuolus meist sõltumatute arengusuundadega. Neid meist sõltumatuid arengusuundi, seaduspärasusi nimetatakse seadusteks. Need on hullemad kui juriidilised seadused, mida saab ühe suletõmbega muuta. Majandusseadused on meie tahtest sõltumatud, nad on olemas ja pole oluline, kas me neist aru saame ja soovime seda või ei, areng läheb ikkagi nende järgi.

Osa seadusi toimib jõuliselt ja kiiresti, osa aeglasemalt ja märkamatult. Kuid ka viimased on olemas. Üks sellistest, ilmselt nimelt maha vaikitutest on Wagneri seadus. Ilma raske teadusliku sõnastuseta rääkides väidab see seadus, et mida rikkamaks läheb inimene, seda suurema osa tema soovidest moodustavad avalikud hüvised. Kui näljane küsib leiba, siis rikkam nõuab puhast õhku, omandikaitset, korralikke teid jne. Kõike seda saab anda eelkõige riik. Seega: riigi majanduslik osa aja jooksul kasvab. Kui 1918. aastal oli see 18% SKP-st, siis 2000. aastal räägiti juba vähemalt 40%.

Sellises olukorras kõlavad väga imelikult loosungid- mida vähem riiki, seda parem. Kellele vähem on parem? Piraatidele ja maanteeröövlitele ehk. Huvitav on vaadata, kuidas Wagneri seadust üritatakse eirata. Ansip deklareeris korduvalt: mina ei ole selle valitsuse peaminister, kes makse tõstab. Ja ometi tõstis Ansipi valitsus makse kümnendiku võrra: 3,5-3,6 protsendipunkti võrra. Objektiivne majandusseadus oli üle poliitilistest loosungitest. On selge, et sellist kahekeelsust saab endale lubada vaid nn. sõltumatut pressi kontrolliv valitsus.

Aga milline on olukord nüüd? Tavaliselt pakub statistika vaid maksukoormust eri riikides. Kuid riigid saavad tulusid veel paljudest allikatest (trahvid, lõivud, teenustasud jmt) mis kogusummas polegi nii vähe, kuid mille osakaal on riigiti erinev. Nüüd on Eurostat juba mõned aastad andmas ka andmeid riigi koguulude kohta. Vaata: (https://ec.europa.eu/eurostat/tgm/table.do?tab=table&init=1&language=en&pcode=tec00021&plugin=1)

Siit järeldub, et kui Euroopas on valitsuste kogutulu osakaal lähenemas 45% SKP-st, siis Eesti oma 39,0% on tagant seitsmes (veel mitte viies). Kuid asi on  keerulisem. Nimelt pole need arvud veel hästi võrreldavad. Kui Eesti riik kulutab oma tulust arvestatava osa pensionidele, s.h ka II sambale, siis näiteks meile kõige lähema osakaaluga Hispaanias maksab inimene oma pensionikindlustuse sellele 38,9% juurde. Kuna sotsiaalmaks on riigieelarve suurim tuluallikas Eestis, siis kui võrrelda seda osa tuludest, mis reaalselt on riigi kasutada, jääb meie riigile kulutamiseks mitte üle 32% SKP-st. See pole piisav võrdluses nüüd juba  45% keskmisega. Ja see vahe on vaata et miljard!. Kuna osa kulutusi tuleb meil teha lähtudes lepingutest teistega võrdsel tasemel, on selge, et raha ei saagi jätkuda.

Mis variandid siin on?

Mitte midagi põhimõtteliselt muuta. Selge, et see tee on katastroofiline. Püüda päästa olukorda kärpides üht ja teist. On selge, et bürokraatial on tendents kasvule. Kuid ka suurimad ja oskuslikumad kärped ei anna üle 10% augu katteks hädavajalikust summast. Vaesuse ümberjaotamine rikkaks ei tee.

Tõsta tulusid, eelkõige makse, EL-i keskmise (tegeliku, mitte paberil!) tasemeni. Seda saab teha ansiplikult põrandaaluselt, väites et ega ma seda ei tee. Või siis ausalt vaatamata teatud ringkondade kitsast huvist lähtuvale protestikisale.

Viimase variandi suureks eeliseks on ka see, et siis saab muuta maksude struktuuri, mis Eestis on EL-i omale vastu toimiv ja kohati majandust lausa pidurdav. See aga on juba järgmise kirjutise teema.

Eesti maksude struktuur erineb teistest

Vabandan ette, suur osa arve selles osas on aastast 2017, sest 2018 Eurostat on siinkohal millegipärast teatud tühikutega. Aga vahed 2017 ja 2018 on nii väikesed, et see ei mõjuta üldtendentse. Ka on tabeleis erinevusi komakohtades. Ka see ei muuda üldtendentse.

Olev Raju, majandusdoktor, professor

8 kommentaari
  1. John Titor 3 kuud ago
    Reply

    Probleem eiole majanduses ega selles, et keegi ei kuula kedagi.
    Olles pikka aega Eestit observeerununa küsin endalt kogu aeg, et miks keegi Eestis ei tegele komparatiivsete urringutega ja ei vördle Eestit Ladina Ameerikaga. Siinkohal soovitan möttearenguks lugeda John Perkensi “Majanduskiku mörtsuka pihtimused”. Venekeele valdajad saavad seda ka autos audioraamatuna kuulata.

    Siinkohal tahaks veel tuua välja asjaolu, et mitte ainult empiirika ei sunni tegema allttdavaid järeldusi vaid ka isiklik kogemus.

    Teada on, et Eesti on Rootsi ja Soome uuskolonialistliku möju all.
    Juba 25 aastat tagasi hakkasid teatud seltskonnad Rootsis ja Soomes Baltikumis implementeerima kolme programmpunkte.
    Selle kohaselt tuli Baltikum anda Rootsi ja Soome kapitali kontrolli alla ja
    1. Deindustrialiseerida.
    2.Elanikond tuli demobiliseerida (ametühingud ja rahvaliikumised), mille järgi tuli rahvas degradeerida konsumentideks ja lihtsalt manipuleeritavateks materiaalseteks nautijateks.
    3.Elanikond tuleb viia vähenemisele.

    Siia körvale tasuks veel tuua empiirilise asjaolu, et Rootsi ja Soome teaduslikud rahastamised on käinuld ennetavalt nendele kolmele punktile.

    Täna on rahastus jöed suunatud demograafiale, LGBTQ ja perepoliitikale. Neile eelnesid Kodanikeühiskond, riigiapparaat, valitsemine, eliit ja majanduslikud aktöörid.

  2. oh Issand, anna arunatukest 3 kuud ago
    Reply

    EESTI KULUTAB SKP-st USA JÄREL /kes on esikohal/ KAITSEKULUDELE PIDADES ENDA KÄES 3. või 4. KOHTA
    TEISTE EUROOPA RIIKIDEGA VÕRRELDES.
    TUBLI!
    Otse ambazuurile venelase vastu!. A kuda Hiinaga jääb? Ära torgi Karu p-set, kui Tiiger võsas hiilib, sest
    mitte jänku, vaid karu peab kaklema tiigriga. Sest kui kauboi oma sõjaratsud kodustele heinamaadele või Vaikse ookeani ääre viib, on karu ses regioonis ju ainus…

  3. Stakan K. Butõlkin 3 kuud ago
    Reply

    Klge isand (või emand?) Kahju. Te ajate jama. Ise ka aru saate mis te kokku pudrutate? Mis asi või ollus on 64% eelarvelises arvestuses? Te harrastate ise siin mingit puderkapsaatikat. Piltlikult öeldes liidate kokku redised ning rehavarred võtate sellest protsendi ning väidate , et see on böfstroogonov.
    Prof. Raju on austatud õpetlane mitte diletant, kõik on adekvaatne ning arusaadav, ta peaks selliseid rahvavalgustuslikke artikleid rohkem avaldama.

    • Kallis 3 kuud ago

      jobu Stakann Zabutõlkin, me räägime mööda sellepärast, et sina jaurad sisekogutoodangust, mina eelarvest. Kui kaitseministeeriumile on kavas eraldada 585,6 miljonit, siis 11,31-st moodustab see 5,18%. Samas SKT-st moodustab see 2,15% ehk 2,4× vähem.
      Mida ütlevad need arvud lihtsale inimesele? Et palju, seda küll. Kuid millest arvestada? Loomulikult eelarvest. Seega ei eralda me massimõrvade heakskiitmiseks mitte 2,15%, vaid 5,18%! Sest just sellest rahast jõuab eelarve kaudu raha selle lihtsa inimeseni.
      Et meil kaudselt pool palgast enne ära röövitakse, ei peaks isegi sinusgusele põmmpeale uudis olema. Lisa siia veel käibekas ja muud kohalikud maksud, saadki 50% asemel 64%. Kusjuures viimase topeldasin juba Olevi enda kirjutise alusel.

  4. Ele 3 kuud ago
    Reply

    Parandan vead, peab olema meie, ära, teha.

  5. Ele 3 kuud ago
    Reply

    Poliitikute seas on väga vähe teadlasi või pole üldse. Ma täpselt ei tea. Aga seda mida tegi Ansipi valitsus mee riigile ja rahvale on jube. Majandus seiskus, kordagi ei tõstetud pensione, abirahasid ega alampalka, arstiabi kaotati õra kohapeal jne. Vaesus aina kasvas. Ta vaatas rahulikult pealt kuidas terve seltskond reformiste töö asemel tegeles laimu, vihavaenu õhutamise ja valestsenaariumide koostamisega tublide inimeste suhtes.Reformi tagatoas oldi kaitstud. Tema juba teadlaste arvamusest ei hoolinud laskis aga allamäge kuni jõudsime elatustaseme poolest viimaste hulka. Teadust ei rahastatud. Meditsiini vallas on avastusi vähe, enamus haigusi on ravimatud ja arstid suudavad vaid leevendada kannatusi mitte haigusi ravida.Teadlastel on suur tööpõld ka teistes valdkondades.Nii et jõudu neile sest tha on väga palju.

    • Tubli 3 kuud ago

      troll ele, esimesed kopikad täna teenitud oma möga levitamisega!

  6. Kahju 3 kuud ago
    Reply

    et Olev mängib samasuguste uduarvudega nagu ülejäänud Euroopa ehk lihtsurelik ei saa arugi. Miks võetakse aluseks SKT kui rahaliikumine, kui pädevam on eelarve? Kui Olev oleks viitsinud neid 2 võrrelda, oleks ta ise välja toonud, et eelarveosa on 2 korda suurem. Seega 2% SKT-st totakatele massihävitusrelvadele ja massimõrvade kaistmisele tähendab eelarvest 4%. Ehk iga 25. euro eelarvest läheb juutide vibupüsside peale.
    Kui nüüd toob Olev välja, et Eesti maksukoormus SKT-st on 32% (joonis näitab küll pisut kõrgemat), siis eelarvelises arvestuses teeb see 64%. Ehk üle poole röövib võltsvalitsus inimeselt temaloodud väärtuselt KOHE kaudsete maksudega (+käibekas) ära.
    Miks Olev ei kirjuta kunagi sellest, miks meil ei anta inimesele kätte KOGU temaloodud väärtust ehk palgad kohe topelduks? Isegi rohkem, sest 62/50 on rohkem 1,24 korda. Kas inimene põletab oma raha siis ära, et see osa tuleb varem ära röövida? Kui kehtestada piisavalt kõrge tarbimismaks, siis nagunii saaks riigikassa täis ja raha liiguks endistviisi, ainult inimene saaks oma raha üle ise otsustada, kas ostab viina või vanu mersusid aeda roostetama.
    Oleksin Olevilt oodanud ikka asjalikku kirjutist. Muidu kajastab ta tema professori ja doktori seisund pigem hobusevarga taset.

Vasta Stakan K. Butõlkin-le Tühista vastus

Sinu meiliaadressi ei avaldata.