Liberaalse majanduspoliitika viletsus II

(Algus 3. juuli Kesknädalas)

 Olev Raju, majandusdoktor, professor

Eesti üldine maksukoormis viimastel aastatel on olnud EL-i keskmise lähedal. Kuid nagu eelmises osas toodud, andmete võrreldavaks tegemiseks tuleks Eestis arvust niipalju lahutada, et me kukume kuhugi Rumeenia –Bulgaaria vahepeale, seega tagant 3.

Nagu juba eelpool toodud, pole riigil selliste tulude taseme juures võimalik kõiki tema funktsioone täita. Kuid asjal on veel ka teine aspekt, ja mitte vähem valus. Iga maks kutsub esile teatud muudatusi, tihti negatiivseid, majanduses. Eriti halb on, kui mitu maksu kutsuvad esile samu mittesoovitavaid tulemusi, mis siis kogusummas on eriti pahad.

Tabel 1. Eri maksude osakaal 2017 (% kogutud maksusummast)

Maksuliik                         Eurotsooni keskmine     Eesti        Eesti koht pingereas

Otsesed maksud                       32,9                           22,4                 21

Kaudsed maksud                        32,3                           44,2                 7

Sotsiaalmaks                              35.2                          33,4                 12

Tööjõu maksud                           52                             49                    12

Tarbimismaksud                         28                              42                      4

Kapitali maksud                          21                               7                   28(!)

Keskkonnamaksud                      1,8                             2,7                  5

Analüüsiks vajalikud põhilised andmed on tabelis 1. Esimene vahe EL-i keskmisega, mis kohe silma torkab, on otseste ja kaudsete maksude osakaalus Eestis. Kaudsete maksude (käibemaks, aktsiisid, tollid ) osakaal otseste maksude (tulumaks, varanduse maksud) üle on iseloomulik arengumaadele, mitte aga arenenud maadele. Põhipõhjus on lihtne – kaudseid makse on kergem sisse nõuda ja raskem varjata. Kui ca 30 aastat tagasi Eestis kehtestati just kaudsed maksud, siis lähtuti sel ajal õigest eeldusest: aastakümneid alatarbimise all kannatanud rahvas kulutab kiiresti oma tulud ostudeks ja riigieelarvesse muudkui laekub ja laekub. Ja inflatsiooni tingimustes üha rohkem. Ja toimus see mitte ausa ülestunnistusega maksuameti algelisusest, vaid suure demagoogia ja lollitamisega- need maksud olla vabatahtlikud. Kui ei soovi maksta, siis ära osta… Sure või nälga…

Kaudsed maksud

Arenenud maad kaudsetest maksudest nii suures vaimustuses pole. Nimelt on kaudsed maksud oma olemuselt regressiivsed, st. vaesemate maksukoormus selle maksu korral on suurem kui rikkamatel. Näiteks kui käibemaks on 20%,  siis 1000-eurose sissetulekuga inimese, kes viib kogu oma sissetuleku poodi on maksukoormus 20%, 5000-eurose sissetulekuga inimese, kes viib poodi 2000 eurot ja 3000 investeerib maksukoormus on 2000 x 20% : 5000 = 8%…  Sellist ebavõrdsust püütakse vähendada eelkõige astmelise tulumaksu abil, mida aga Eestis pole. Kaudsetel maksudel on veel teinegi miinus: neil on hindu tõstev toime. EL-is tervikuna on kaudsete maksude osakaal viimase 10 aasta jooksul veidi vähenenud. Tuleb meil ka seda teed minna. Kuna nagu juba eespool toodud, üldist maksukoormust ei saa kärpida, siis on siinkohal paras moment kaudsete maksude otsestega asendamiseks.

Enne kui edasi minna otseste maksude juurde, teeme selgeks veel paar aktiivset ajuloputust. Kõigepealt kurikuulsa alkoholiaktsiisi kisa. Kaudsete maksude üldsumma on 2019. aasta eelarves 3,71 miljardit eurot. Sellest käibemaks 2,55 miljardit, aktsiisid kokku 1,069 miljardit ja väiksemad maksud, nagu toll jmt annavad ülejäänu. Alkoholiaktsiisi summa on 230 miljonit. Kui nüüd keegi kirjutab, kuidas tänu Lätile on meil  alkoholiaktsiisi alalaekumine eelarves 300 milonit, siis … aritmeetikat ja mõisteid suurem-väiksem õpitakse algklassides.  Kui võtta võrdluseks ka alkoholiaktsiis tõstmise eelne aeg, ikkagi ei ole vähenemine suurem kui mõnikümmend, (mitte mõnisada!) miljonit.

Pole just raske veenduda, et kaudsetest maksudest annab Eestis tublisti üle poole käibemaks. Selliseid suure käibemaksu osakaaluga riike on EL-is peale Eesti veel vaid kolm. Just suur käibemaks on tekitanud olukorra, kus kaudsete maksude osakaal on Eestis nii suur. Kuigi käibemaksu (üld)määr ei ole Eestis väga kõrge, siis enamikes riikides kasutatakse palju laialdasemalt soodusmäärasid. Teatud reformpartei loogika järgi olevatki ühtne määr  hea – ärge solkige turgu. Kuid see tähendab, et meie transpordi-, turismi-, jmt ettevõtted peavad konkureerima välisriikide omadega, kus on palju madalam käibemaksumäär. Eesti on tõeline Eldorado välismonopolidele. Kui muidu on kisa, et suurim väärtus on multikulti, siis siinkohal domineerib stalinlik loosung: ei mingeid erinevusi, ühte mundrisse ja sammu marss.

Mis puutub aktsiisidesse, siis praegu kisavad lehed, et aktsiisi vähendamine ei alandanud alkoholi hindu samapalju. Lõpptulemust veel ei tea, kuid hinnad ei saagi sama palju alaneda. See on palju keerulisem, nõudluse hinnaelastsusega seotud protsess, mille tulemusena hindade alanemine võib olla isegi mini-mini. Katsun seda selgitada kunagi hiljem. Kes ei taha oodata, võib võtta eesti keelde tõlgitud Stiglitzi õpiku „Ühiskondliku sektori ökonoomika“ ja sealt endale selgeks teha nn. Rawlsi js Ramsey maksud.

Otsesed maksud

Otseste maksude osakaal Eestis on EL-i keskmisest oluliselt madalam. Nende regulatsioon EL-is ei ole nii jäik kui kaudsetel maksudel (viimastega on kergem omi toetada, see aga ei sobi EL-i poliitikaga). Põhiküsimusi on siinkohal kaks: milliseid sissetulekuid maksustada ja mis määraga või määradega. Mis puutub tulumaksuvaba miinimumi, siis selle ümber oli EL-is elav diskussioon kuskil 30-40 aastat tagasi. Lõpuks lepiti kokku, et tulumaksuvaba miinimumil on oluline funktsioon, eelkõige sotsiaalne. Ei saa maksustada inimesi, kes elavad allpool teatud taset. Samuti pole mõtet teha kulutusi kõige vaesematelt maksu korjamiseks ja seejärel sellesama raha eest neile toetuste maksmiseks. Pakuti välja ka soovitus (NB! soovitus, mitte rohkem) EL-i siis kuulunud 9 riigi valitsusele: tulumaksuvaba miinimum ärgu olgu väiksem kui statistilistes arvutustes kasutatava 3,2 liikmelise perekonna minimaalne ostukorv. See ebamäärane korv oleks meie tingimustes kuskil 800-900 eurot. See soovitus unustati kõigis riikides kiiresti.

Eestis on põhiküsimus, kas tulumaks peaks olema progresseeruv või ei. Lõviosa riike kasutab astmelist tulumaksu. Kõigepealt nagu juba öeldud selleks, et toimida vastu käibemaksu (ka aktsiiside) madalama sissetulekuga inimesi diskrimineerivale toimele. Kuid olulisem on teine aspekt. Lõviosa maailma maksundusalastest õpikutest toob mistahes maksusüsteemi esimeseks printsiibina ära maksevõime – ability to pay. See tähendab, et maksustada saab neid, kes pärast maksu tasumist ei sattu raskustesse. Tõsi, üks endine rahandusminister teatas, et kui tema peaks iga kuu 100 eurot rohkem maksma, siis ta oleks kerjus… Ja 100 eurot rohkem makse tähendab sedaqi, et me ei lase tekkida keskklassil. Selge, et sellise ajupesuga tehakse Eestis kõik selle – kordan veelkord, enamikus raamatutes kõige esimese maksustamise printsiibi –  olemasolu maha vaikida.

Kui ca 15 aastat tagasi kerkis esmakordselt tõsiselt päevakorda astmelise tulumaksu kehtestamine, siis kasutati massiliselt inimeste lollitamist. Kõige lihtsam on seda selgitada arvnäitega. Olgu maksumäärad kuni 1000 euroselt maksustatavalt tulult 10% järgmiselt 1000 eurolt 15% ja üle selle 30%. Kui palju tuleb maksta maksustatavalt tulult 2100? Tegelikult 1000×10% +1000×15% + 100x 30% =280 eurot,  mitte 2100x 30 = 630 eurot. Sellise hirmutamise jääknähtudega tuleb tänaseni tegelda ikka ja jälle ei ole nii mõnigi aru saanud, milles on asi. Isegi tudengite hulgas. Muide, kui oleks olnud vaid üks maksumäär15%, siis oleks maksusumma meie näites olnud 315 eurot…

Majandusteaduses on mõiste: automaatsed stabilisaatorid. Need on fenomenid, mis automaatselt reageerivad majandussituatsiooni muutustele. Nende korral pole vaja, et muudetaks segadusi, kehtestataks (kaotataks) piiranguid jne. Astmeline tulumaks on üks olulisematest automaatsetest stabilisaatoritest. Kui tekib kriis ja inimese tulud vähenevad, väheneb ka automaatselt maksumäär ja majandusliku olukorra halvenedes ei lange kogu situatsiooni raskus lihtsa inimese  kaela.

Isiku tulumaks, õigemini selle erandid on ülioluline hoob riigi majandus- ja sotsiaalpoliitika ellu viimisel. Just maksusoodustused stimuleerivad inimest käituma nii või teisiti. Kohati, näiteks Taanis, on maksuseadus seetõttu lausa oma 1000 lehekülge paks. Nii vähe soodustusi, kui Eestis, pole minu teada üheski riigis. Jälle lööb välja see mentaliteet: ärge solkige turgu. Aga võibolla on tegu hoopis saamatusega, hirmuga, et ei osata teha just õigeid maksusoodustusi.

 

 

 

 

2 kommentaari
  1. John Titor 5 kuud ago
    Reply

    Asja voib kokkuvotta nii, et on asjad nii aga voiksid olla naa. Vaata Ladina Ameerikas on selliseid teemasi räägitud juba 50 aastat. Ja nuud Sa utled, et Eesti pole Ladina Ameerika. Sa utled seda lihtsalt alaväärsus kompleksist ja diletantlikusest. Eesti ja teisedki Ida Europpa maad on vägagi Ladina Ameerika sarnased uuskoloniseeritud maad. Kohati on Baltimaad isegi sarnased Aafrika maadega.

    Sellist naad, mida Sa soovitad, pole Eestis lihtsalt voimalik ellu viia. Pohjus on väga lihtne ja sa viitad sellele ju ise ka. Pohjus on poliitikas ja poliitika aktöörides.

    Kas Sa toesti arvad, et Eestil lastakse ajada mingit poliitikat, mis ei rahuldaks uuskolonisaatoreid Soomes ja Rootsis.
    Nagu USA aktöörid ei ole lasknud Ladina Ameerikas teist poliitikat kui Neo Liberalismi nii ei lubata ka Eestis muud poliitikat.

  2. Olev 5 kuud ago
    Reply

    näeb arvutamisega õudset vaeva aga elab oma luulude koorma all. Nt tahab ta öelda, et 5000€ teeninu paneb 3000€ käima peale nagu see tooks alati tulu. Kui ta paneks selle Reilpeldikusse või Vesterbacka tunnelisse, siis teeb see sama, mis põletaks oma rahahunniku ära ja jääks veel võlgugi. Ei ole see sukasäärde kogumine alati kõige arukam tegu, selleks on järelejääva raha kohe ärakulutamine. Siis saad raudselt selle vastu vastaval ajal vastava hinnaga kauba, kui ise just päris lolla pole. Nt eile Kristiines keskuses jalutades jäid juhuslikult silma Tefali pannide hinnad. Suures saalis 38€ jmt, TopShopis samasugused pannid 3 korda odavamalt!
    Ei saa Olev lahti ka punasest haigusest, et töökamat ja algatusvõimekamat tuleb nöökida, et ka loll ja laisk saaks tema kulul elada. Seda teeb loll ja laisk niigi, selleks pole vaja erilisi nöökimismakse välja nuputada.
    Küll on probla teatud ametikohtade ülemaksmises. Kui manduvat Nordicat pannakse juhtima 15000€ kuupalgaga, mis on keskmisest üle 10 korra suurem, siis kas ta magab 10-s voodis ja sõidab 10 autoga või joob päevas 10 pudelit viina? Ise leian, et erinevalt tuleb panust küll hinnata, kuid mis tahes riigiametniku ülim palk ei tohiks ületada madalaimat palka enam kui 3 korda. Siis kaoks ka ilmnähtav mõttetus. Võib väita, et siis ei leia juhte. Aga kui on kavas Nordica põhja lasta, siis samahästi (kui mitte paremini) teeb seda see, kelle kuupalk on 1200€ kuus. See ahnur aga mingu ja rakendagu oma annet kuskil Botsvaanas või Iisraelis.
    Üldiselt ei taha Oleva aga aru saada, et arukaim maks on ühitatud ühemääraline tarbimismaks. Pool läheb ostja ja pool müüja omavalitsuse arvele. Nii ei saa ka ruhnukas Tallinas midagi ostes mööda külgi.
    Nii et pole vaja neid kaudseid ega otseseid pisimakse, vaja on ühtainust selgelt jälgitavat tarbimismaksu. Väga lihtsaks läheb maksuröövimine siis, kui üle mindaks rahakaardile. Sula jääks ainult omavaheliseks sahkerdamiseks, kuid millegi kallima ostu korral tuleb seda ka ülekandega tõendada. Ning siis ei saa ka välispank vahelt raha mujale maksuta üle kanda, sest see on samuti ostu-müügi tehing ning langeb tarbimismaksu alla.
    Kas Olev või mõni suurem nina keskbandest on midagi taolist kuskil välja pakkunud? Pole kuulnud ega lugenud. Sest mida pole, see on MÕISTUS!

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.