Kakssada aastat vabaduse teel

Tõnu Virve

Sotsiaalses mõttes on vabaduse vastandiks orjus. Eestlaste kaotatud muistse iseolemise uue alguse tähtsaim sündmus toimus 200 aastat tagasi, kui 1819. aastal Vene tsaar kinnitas Liivimaa talurahvaseaduse, millega kaotati pärisorjus Liivimaal. Kiiresti hakkasid arenema Eesti talud, eriti Viljandimaal, ja algas moderniseeruva rahvuse kujunemine. Esimese laulupeo  ajaks oli rahvus juba oluliselt välja kujundatud. Eestlased olid aktiivselt tegevad Vene Impeeriumi ja ka Lääne- Euroopa kultuuriruumis. 

Kuni rahvas kasutab oma keelt, väärtustab oma kultuuri- ja ajaloomälu, kestab riik ja rahvas. Rahvuseepos “Kalevipoeg” algab pöördumisega: “Laena mulle kannelt, Wanemuine …”. Keel nagu ühiskond on pidevas muutuses. Enam kui kahtekümmet keelt valdav Johann Wiedemann selgitab 1869. esimese laulupeo aastal ilmunud eesti-saksa sõnaraamatus sõna kannel mitmetähenduslikkust: poogenkannel – viiul, sõrmkannel – harf, püstkannel lüüra (mis oli Antiik-Kreekas jumalate pill) jne. Tartus  toimunud laulupeo logoks ongi lüüra ehk püstkannel Liivimaa kubermangu lipuvärvide valge-roheline-punane foonil. Muide, 43 aastat hiljem sündis mu ema ka Liivimaal. Nagu me ajaloost  teame, taastas Eestimaa muistse maakondade territoriaalse terviklikkuse Jaan Poska, ühendades 1917. aastal Eesti- ja Liivimaa.

1879. aastal Tartus toimunud laulupeol lüüra motiiv logol jätkub. 1880. aastal toimub laulupidu juba Eestimaa kubermangu pealinnas Tallinnas. Logoks on nüüd pärjaga ümbritsetud habemega Wanemuine gusliga põlvedel, andes tunda venestamise tõusu ajajärku Eestimaal. 1891. aastal on märgil taas kasutusel esimese laulupeo logo – püstkannel – tõstetud lüürana püsti. V, VI, ja VII laulupidude logodes on jätkuvalt kasutusel lüüra motiiv. 1923. aastal, iseseisvas ja vabas rahvusriigis toimuva esimese laulupeo logoks on eesti musklis mees rahvuspilli – karjapasunaga, 1928. aastal on tõrvikukujulisel vapil Wanemuine kandlega. 1933. aasta märgil on klassikaline lüüra tagasi. 1938. aasta laulupeo sümboliks on majesteetlikult modelleeritud soliidne ja väärika pilli – harfi kujund, millele on lisandunud riigivapi kolm lõvi ja tammelehed. Märgist õhkub ajastuomast Pätsi diktatuuri vaimu. Kui lüüra oli kreeklaste pill, siis harfide vanimad kujutised kunstis pärinevad Vana-Egiptusest  6000 aastat tagasi ja Pärsiast 5000 aastat tagasi.

II maailmasõja ajal laulupidude traditsioon katkes, see taastati 1947. aastal. Kuigi tollases laulupeo dokumentaalfilmis kajastub pildis totaalne stalinismi ülistus ja punalippude orgia, siis embleem on 1938. aasta logoga üsna sarnane, kolme lõvi asemel on harfil suur punane viisnurk ja harfi kõrvale on lisandunud – ööbikud! 1950. aasta XIII üldlaulupeo märgil on punase viisnurgaga kaetud  harf paigutatud Moskva Kremli ja Tallinna Pika Hermanni tornide vahele. Poliitiseeritud harfi kohal on loorberilehega number 10 ja tekst ENSV.

1955. aasta XIV laulupeo embleemil on harf taas esile tõstetud. Iidse pilli kohal lehvib värske ENSV lipp. Viisnurk harfil on asendunud numbriga 15. Eesti NSV XV aastapäevale pühendatud pidustused olid endiselt väga ideologiseeritud – rongkäiku ehtisid Lenini ja Stalini portreed, viisnurgad ja ideoloogilised loosungid, lauluväljakul ja vastvalminud Komsomoli (täna Kalevi) staadionil toimuva üle kõrgusid ideoloogiliste ja parteitegelaste portreed.

1960. aasta peol peeti nii laulu- kui tantsupidu suuresti sellises vormis nagu seda tänapäevalgi tehakse. Tantsupeo teemaks oli pulm kolhoosis. Laulupidu peeti esimest korda uuel Alar Kotli projekti järgi ehitatud laululaval. Laulukaare kõrvale püstitati 42 meetri kõrgune tuletorn, kus süüdatakse laulupeo ajal alati tuli. Harfiga embleem oli ajastuomaselt moderne ja poliitiliselt korrektne.1965. aasta laulupeo logo on aga inspireeritud Kotli uuest laululavast Tallinnas.

Viie aasta korraldustsükli erandiks kujunes 1969. aasta, mil tähistati juubelipeoga 100 aasta möödumist esimesest üldlaulupeost. Juubelipidu oli võrreldes teiste nõukogude perioodi laulupidudega vähem politiseeritud. Kui teised laulupeod olid pühendatud mõnele poliitilisele või sõjalisele aastapäevale, siis 1969. aasta juubelilaulupidu vaid laulupidude 100. juubelile. Juubelipeoks kirjutati ka uut muusikat – näiteks kirjutas Veljo Tormis Hando Runneli sõnadele kantaadi “Laulu algus”.

Selle peo logo kujutab esimese laulupeo lüürat, mis stiliseeritud Kristjan Raua rahvuslikus stiilis. Embleemilt puudub viisnurk! ENSV teksti juurde kuuluva sirbi ja vasara  nime kandis ka toonane kultuurileht, millest tänaseks on “Sirp”. Laulupeo kunstnik oli toonane Noorsooteatri peakunstnik. Äsjase ERKI tudengina töötasin veel teatris vanemdekoraatorina. Peoplatsi ja rongkäigu kujundus oli värviküllane ja rukkilillelikult rahvuslik. Teostasime Mari-Liis Küla peorongkäigu kavandeid Vene tänaval asuvas teatri töökojas Irene Eskolaga.  Juubelilaulupeo aastal, sündis meil poeg – Kristjan-Paul, kellest kujunes ainus Eesti kolmanda põlve filmilooja.

Tavaliselt lõppesid laulupeod hümniks kujunenud Ernesaksa/Koidula lauluga “Mu isamaa on minu arm”, mis andis rahvuslikele emotsioonidele kõvasti hagu. Partei ideoloogia valvekoerad olid ettenägelikult peo rahumeelseks lõpetamiseks planeerinud puhkpilliorkestri marsimuusika. “Noh, pasunapoised alustavad kohe “Presidendi marsiga”,” kommenteeris muiates eestiaegne näitlejast äi mu kõrval. Pillimehed teadsid, et partei funktsionääride jaoks ei olnud marssidel vahet, peaasi, et skandeeriv rahvas kiiresti laululavalt minema saada. 27. jaanuaril 1923 kehtestati Eero Liivese “Pidulik marss” riigivanema tervitusmarsiks. Enne seda kasutati tervitusmarsina “Porilaste marssi”. Helilooja ja viiuldaja Liives sündis 1892. aastal, õppis mitmes muusikakoolis trompetit ja viiulit. Aastatel 1912–1916 töötas ta viiuldajana Narva kinodes ja 1918. aastal läks tööle Estonia teatri orkestrisse, kus mängis 1965. aastani. Tema poeg oli kirjanik Ardi Liives, kirjutanud umbes 30 näidendit, novelle, kuuldemänge, operetilibretosid ja romaane.

1975. aasta peo logoks oli taas 1955. aasta laulupeo logol olev iidne harf esile tõstetud ning punalipp lehvimas müütilise muusikariista kohal. Märk peegeldas ühiskonnas alanud stagnatsiooni aega. Uudseks oli pilli kõrval tantsiv rahvariides paar, mis tähistas, et kümme aastat lahus peetud Laulu- ja Tantsupidu peeti taas ühel ajal. Mõlemad peod olid vahepealsete aastate jooksul teinud läbi olulisi muutusi, mille omadused tänini Laulu- ja Tantsupeo olemust määravad. Tantsupidudest oli saanud eraldiseisev pidu – esmakordset nimetati ühel ajal toimunud pidustusi “üldlaulu- ja tantsupeoks”. Rongkäigu kujundiks olid punased nelgid.

Selged kujundid – sõlg ja harf ning viisnurk moodustavad 1980. aasta laulu- ja tantsupeo logo. 1985  rongkäigu kui ka peopaikade kunstilises kujunduses kajastub Suures Isamaasõjas saavutatud võidu 40. ja Eesti NSV 45. aastapäev ning teemad rahu, rahvaste sõprus, meie saavutused töös ning taidluses siis logo ei ole poliitilise väljundiga. Ringikujuline märk seevastu on abstraheeritud kujundid sõlest ja harfist ning pisikesed viisnurgad mõjuvad sõnade vahesid eraldavate  tärnikestena. Logos on tunda impeeriumi ühiskonna mõranemise märke.

1990. aasta peo embleemil on esimese 1869. aasta laulupeo lüüra moderniseerituna tagasi ja sini-must-valge moodustab lüüral asetsev rukkilill. Esimene taasiseseisvunud Eestis peetud pidu otsustati pidada üldlaulupidude 125. aastapäeval. Ühtlasi täitus 1994. aastal 60 aastat I Eesti Mängudest, mida loetakse I üldtantsupeoks. Peo patrooniks oli president Lennart Meri. Logo on tsitaat esimese laulupeo embleemi lüürast, mis kinnitab traditsioonide järjepidevuse olulisust. Minu arvates stiilseim rahvapidude logo, mis võiks kestvalt ja muutumatult üldlaulu- ja tantsupidusid promoda. Lüüra kujutis on jätkuvalt 1999. aasta ringikujulisel logol.

2003. peoaastale lisas pidulikkust UNESCO tunnustus – samal aastal kanti Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon UNESCO inimkonna vaimse ja suulise kultuuripärandi nimekirja. Tantsupeo juhtmõttest „Las jääda ükski mets“ inspireerituna istutasid 20 000 lauljat, tantsijat ja vabatahtlikku maikuu esimestel nädalatel üle Eesti miljon puud. Sellega tähistati laulu- ja tantsupidude ning metsa tähtsust eestlastele ning Eesti liitumist Euroopa Liiduga. Peo embleem on neljakandiline – kahe noodirea keskel on aastaarv 2004. Logo hülgab 125 aasta vanused traditsioonidele baseeruvad otsingud.

2009. aasta laulu- ja tantsupidu nimetati Ühes Hingamine, selgitades tähendust: “Ühes hingamises pole vahet, kas oled näoga kuulajate või esinejate poole või asud hoopis kusagil mujal. Kui hingad ühes, on Su hing kohal.” Logo ebamäärase vormiga vapikilbil on kujutatud nelja hingekujundit. XXVI Üldlaulu- ja Tantsupeo ovaalsel logol on kahe siugleva nööri vahele paigutatud tekstid “Aja puudutus. Puudutuse aeg” ja keskel aastaarv 2014. Üldlaulupidude traditsiooni toel sündis Eestis 1988. aastal laulev revolutsioon, kui mitusada tuhat inimest kogunes lauluväljakule esitama poliitilisi nõudmisi ja kuulama isamaalisi laule. Tänavusel laulupeol on Alo Mattiiseni isamaalised laulud kavast välja jäetud. Juubelipeo logo koosneb kolmnurkade kombinatsioonidest ning ametlikud värvid on pruun-sinine-beež.

Ajaloolise 1869. aasta laulupeost alguse saanud iidsete pillide lüüra/harfi sümboolika side logodel on katkenud. Kirjelduste aluseks on Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA laulupidude ajaloo ametlikul koduleheküljel olev visuaalne infomaterjal.

1 Kommentaar
  1. Tõnul 1 kuu ago
    Reply

    õigus, et kui lased ohjad lõdvemaks, variseb kooshoitu koost. Sellepärast püiab ka Kimm oma riigis korda võimalikult vähe lõdvendada, sest vastsel korral korraldaks seal laulupidusid vikerkaarepoisid – pederastid. Meil juba selline ähvardus anti ja järgmise lauluka ajal on nemad juba aukohal. Loodetavasti ei pea või taha siis Tõnu neid meenutada.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.