Jaak Uibu, Riigikogu XIII koosseisu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant
Juulis täitus 20 aastat, kui Toompea Haridusseminar (THS) deklareeris oma seisukohad Eesti elu sõlmküsimustes, mis hõlmavad ka rahvastikku.
THS on alal hoidnud tollase ministri Andra Veidemanni ettepaneku valitsusettekandest 1998. aastal – täpsustada ministeeriumide ja ametkondade põhimäärustes ülesanded ja vastutus rahvastikupoliitika teostamisel. Neli aastat tagasi taotlesime rahvastikuministri-ameti taastamist, mis nüüd on õnnestunud. Hoolimata valitsuste praktikast rakendada sündimuse suurendamiseks mitmesuguseid materiaalseid toetusi, pole need viinud sündimustrendi muutvate tulemusteni.
13. juunil 2019 oli Riigikogus peetud töökoosoleku eesmärgiks abstraheeritud kujul luua ettekujutus, mille eest miski institutsioon rahvastikutaaste valdkonnas vastutab.
Riigikantselei vastuskiri omistas vastutuse rahvastikuministrile, mis pole aga väga otstarbekas, sest sündimuskäitumist mõjutavad majandus (seda valdkonda juhib Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium), turvalisus (see on eeskätt Välisministeeriumi ja Siseministeeriumi haldusala), haridus (Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusala) jne. Tuleks välistada variant „laseme endistviisi edasi“, ning vastutuse laialijagamises oleks igal institutsioonil oma roll, mida peaks tasakaalustama, reguleerima ja juhtima rahvastikuminister. Praktika näitab, et põhiseaduse sätted ei toimi ilma alamaktideta ning vastutus rahvastikutaaste alal tuleks fikseerida ministeeriumide põhimääruses.
Enne seminari diskuteeriti Toompea Haridusseminari liikmeskonna hulgas sel teemal meilide abil, nii et kogunes 17 lk materjali. Teema kohta avaldati ajakirjanduses artikleid koos küsimustega, et teada saada lugejate arvamusi.
Seisukohad vastutuse valdkonnas
Välja koorusid seisukohad, et valitsus- ja omavalitsusasutustes puudub rahvastikutaaste alane oskuspädevus ning see raskendab sellekohast koostööd. Niigi on ministeeriumide koostöö nõrk; sellele juhiti OECD ekspertide poolt tähelepanu juba aastaid tagasi. Kui rahvastikuministri ametikoht sai täidetud, siis loodeti tema peale; hilisematel aastatel jälle Sotsiaalministeeriumi peale, kuid ülejäänud institutsioonid oma vastutust rahvastikutaaste valdkonnas ei tunnistanud ja sageli tegutsesid rahvastikutaaste vajaduste vastaselt. „Üha enam kulub tööd ja vaeva, aega ja raha reaalse loomingu asemel irreaalsete näivuste loomisele, tootmisele, elushoidmisele, mälestamisele … Miks aga meie rahvas rändab välja ja lapsi ei sünni, miks ei taheta uskuda, et kolmainsuslik riigivõim peab lugu oma rahva säilimisest ja tema teenimisest, luues eeldusi eesti keele ja kultuuri põlistamiseks läbi aegade!“ kirjutas Arvo Sirendi.
Arvestades institutsioonide vastuseisu vastutamisele oli ettepanek piirduda teemaga „Kelle asi on rahvastikutaaste?“, kuid sisulisem on see siduda vastutusega „Kelle asi on rahvastikutaaste ehk kes mille eest vastutab?“. Leiti, et vaimse keskkonna kujundamisega peaksid rohkem tegelema Kultuuriministeerium ning Eesti Kirikute Nõukogu ja Tartu Ülikool.
Teine küsimus – „Kes peaks vastust andma?“ – ka ei põhjustanud vaidlusi. Oldi veendunud, et seminar jõuab mingitele rakendusliku tähendusega seisukohtadele, ning leiti, et need tuleks edastada Riigikogule ja valitsusele.
Kolmas seisukoht – „Valida kaheteistkümnest variandist õiged, ja välistada neid, kelle asi pole rahvastikutaaste?“ – välistas suhtumise „Laseme endistviisi edasi!“. Loomulikult on rahvastikutaaste kogu rahva ja riigi asi, sest sündimuse kahanemise teatud hetkest alates ei suuda rahvus ennast enam taastoota ja riiki alal hoida. Peetakse loomulikuks, et vastutavad Riigikogu, valitsus, rahvastikuminister ja sotsiaalminister. Kuid kas nemad on oma tegevuses ka prioritiseerinud vananeva rahva vajadused? Kindlasti mitte, sest alles 2016. aastal nõustuti Riigikogus vastu tahtmist hindama demograafilist olukorda Eestis rahvastikukriisina.
Kuidas edasi?
Kuidas me ka ei otsiks ega leiaks rahvastikutaaste eest vastutavaid institutsioone, jäävad ikkagi otsustavaks lüliks generatiivses eas inimesed.
Andrea Dee (2000) järgi on sündimus kui rahvastikutaaste põhitegur maailma kõige avalikum eraasi. Seega ühekorraga nii avalik kui ka eraasi. Siit johtubki, et kui me tahame rahvana püsima jääda, peavad kõik riiklikud ja mitteriiklikud institutsioonid, ettevõtlus kaasa arvatud, aitama kujundada generatiivses eas inimeste vaimset ja füüsilist keskkonda elujätkamiskursile. Ei tahaks, et see oleks vaid toetustega meelitamine. Igaühel on siin oma võimalused, mida on tarvis määratleda. Eelkõige on vaja väärtusi kujundada perekonnakesksetena ja üle saada väärtuste kriisist vaimses elus.
Juhtmõtteks olgu „Eesti edu tuleks mõõta rahvastikuga!“. Rahvastikukriis on juhtimis- ja haldusalaste vigade tagajärg – oluline on jäänud tegemata ja tehtud on ebaolulist.
Ivar Raigi ettepanek peaministri rahvastikubüroo loomiseks ja rahvastikuseaduse koostamiseks leidis toetust. Eeskujuks võiks olla Euroopa integratsioonibüroo tegevus, kus ministeeriumide-üleseid probleeme arutati ja nende lahendamist koordineeriti Kõrgemate Ametnike Nõukogu kaudu, kuhu kuulusid ministeeriumide kantslerid või asekantslerid ning vastava ala tippspetsialistid. See ettepanek pidanuks olema koalitsiooni-läbirääkimiste laual; nüüd on lahendused teised ja nendega tuleb edasi minna. Mis ei välista ettepanekute arutamist koalitsiooninõukogus ja realiseerimist tulevikus.
Nii nagu riigikaitsegi, oleks ka see teema erakondadeülene ega jaotuks koalitsiooni ja opositsiooni laotusjoonte järgi.