Lugemissoovitus “Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood”

Küllap on suur osa süüst selles, et eesti inimestele ajalooline kriminaaljutustus hästi peale läheb, Indrek Harglal, kes oma Melchori-lugudega on juba aastaid lugejaid hullutanud ja lummusesse viinud. Kui apteeker Melchior tegutseb 15. sajandi Tallinnas, siis “Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood” viib meid aastasse 1828, mil Lahemaa mõisad tegutsevad veel oma täies hiilguses. Nii nagu teose pealkirigi ütleb, on peakangelaseks Sagadi toonane parun, ristinimega Paul Alexander Eduard von Fock (1789–1884).

Kriminaalromaani autoriks on Sagadi mõisa muuseumijuht Ain Kütt* (s. 1975), kellel on tegemist esimese sedalaadi ilukirjandusliku teosega. Sellest ei maksa raamatusõpradel aga sugugi ära kohkuda, sest hakkama on saadud väga hea teosega, milles suudetakse hoida nii kriminaalromaanile olemuslikult vajalikku pidevat pinget kui ka ootamatuid pöördeid. Vaatamata sellele, et nalja teha on raske ning head nalja veelgi raskem, on raamatu peaaegu 200 lehekülge pikitud ka nauditava huumoriga, mille olemus aitab paremini edasi anda 19. sajandi olusid ja toona suurt rolli mänginud seisusevahesid. Ja muidugi ei puudu raamatust ka väike annus romantikat. Just autori erialased teadmised teevad lugemise huvitavamaks ning aitavad silme ette maalida pilti toonasest argipäevast, sh mõisa majandamisest. Detailirohked olustikukirjeldused on kahtlemata selle raamatu oluliseks osaks, mis võib tekitada nii mõneski lugejas huvi uurida toonast elu täpsemalt või ette võtta ringkäik Lahemaa mõisates.

Kandle härrastemaja oli kaunis, puude vahele hästi sobituv majake, mida võis pidada pigem moodsaks kui vanamoeliseks. Kaunis kastaniallee ning hoolitsetud muru vastandusid teravalt nii mõnelegi teisele ümbruskonna mõisasüdamele. Fock pidi tunnistama, et Kandles oli stiili – kõrvalhoonedki värske väljanägemisega, mitu neist üsna hiljuti remonditud. See näitas, et oma elamise eest hoolitseti, ning seda oli Fockil heameel näha.

Kui värskele raamatule midagi üldse ette heita, siis ehk seda, et peakangelasest parun toetub mõrvaloo lahendamisel kohati liialt oma kaaslaste taibule. Mõistagi kuulub klassikalise kriminaalromaani süžee juurde abilise tegelaskuju, kuid tavapäraselt hoiab abiline end pigem taustale ning võib jõuda juhtumi lahendamise võtmeni juhuslikult. Samas võib sellises stiilis näha autori kindlat otsust loo kujundamisel, sest peakangelane jõuab iseendale korduvalt kinnitada, et mõrvalugude lahendamine pole ühe paruni ülesanne.

Fock tõmbas käega üle punetava näo. Aina hullemaks läheb. Asjaga kaasnev vastutus tekitas külmavärinaid. Mina ütlen, mina otsustan, mina vastutan. See polnud otsustamine, kas osta uued vaibad või ehitada uus veski. Asi paistis igal juhul minevat suure kella külge, ja rüütelkond ootab just temalt lahendust. Kubermanguvalitsus muidugi ka. Poleks elades arvanudki, et selle neetud ametikohaga nii rumalad lood kaasas hakkavad käima. See lõhnas enam kui ebameeldivalt. Aga parata polnud midagi, tuli tegutseda.

Loodetavasti jagub kriminaaljutustuste maailma sisenenud autoril inspiratsiooni ja jaksu Sagadi paruni mõrvalugude kirjutamist jätkata. Võib ennustada, et iga järgmine tuleb eelmisest põnevam ning veelgi lihvitum. Kui Melchiori-lugudest vändatakse hetkel filmi, siis ehk saame lähitulevikus näha kinolinal seiklemas ka Sagadi parunit.

 

*Ain Kütt on õppinud Tartu Ülikoolis ajalugu, suunitlusega Eesti ajaloole. Ta on töötanud Vargamäel Tammsaare muuseumi juhina ning alates 2016. aastast juhib RMK Sagadi mõisa muuseumi. Kütt on avaldanud palju populaarteaduslikke artikleid, peamiselt metsanduse ajaloost. Ta on kirjutanud mitmeid näitusetekste ning kümmekond näidendit harrastusteatritele, millest kaht – „Laulupeole!“ ja „Tõotatud maa“ – on festivalidel auhinnatud.

1 Kommentaar
  1. Nagu 1 kuu ago
    Reply

    lugeda, on Kesknädal läinud kavalat reklaamiraha hankimise teed. Ain siis taolise reklaami eest mõnituhat ikka Kesknädala kaukasse annetas.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.