Zelenskõi järjekordne triumf

Foto: Vikipeedia

Lauri Laats, Mustamäe linnaosa vanem

Oleme tunnistajaks tõeliselt huvitavale etapile Ukraina ajaloos, kus korruptsioonist, revolutsioonidest ja sõjast räsitud rahvas on valmis andma kõik ühe mehe kätte – lootes paremale tulevikule.

Taas on põhjust Ukrainast põhjalikumalt rääkida, sest vähem kui kuu tagasi toimunud erakorralised valimised lõppesid uue presidendi jaoks absoluutse triumfiga: tema erakond Rahva Teenrid kogus 43,16 protsenti häältest, mis andis 450 parlamendikohast 254. See on taasiseseisvunud Ukraina ajaloos esmakordne, et üks erakond saavutab Raadas absoluutse enamuse. Nüüd, kui Ukraina populaarseima mehe käes on ka seadusandliku võimu absoluutne toetus, arutletakse selle üle, kas peadpööritav edu toob endaga kaasa suured ja oodatud muutused või on selline võimu kontsentreerumine ühe inimese kätte libe tee, mis võib riigi viia autoritaarse juhtimise suunas.

Kui veel mõni kuu tagasi oli ebaselge, milliseks kujuneb Zelenskõi kiirkorras kokku pandav erakond ning kui palju poliittehnoloogilisi nippe kasutavad endise presidendi Porošenko toetajad, siis nüüd võib nentida, et Zelenskõi populaarsus kandus üle kogu Rahva Teenrite erakonna valimisnimekirjale. See ongi nüüd toonud kaasa olukorra, kus suur osa võiduerakonnast ning paljudest parlamenti pääsenutest on avalikkusele tundmatud. Sealhulgas on erakond tundmatu veel ka Zelenskõile endale. Mitmed analüütikud märgivad, et tegelikkuses algab alles nüüd tõeline partei ülesehitamine, sest siiani keskenduti vaid valimiskampaaniale ning peamiselt just eliidi kritiseerimisele ja lubadustele korruptsioon välja juurida.

Küsimusele, milline tee valitakse Venemaaga suhtlemisel, veel vastust ei ole. Senised signaalid nii Ukraina kui ka Venemaa poolelt on olnud pigem äraootavad. Venemaa meediastki võib lugeda kirjutisi, mis leiavad, et igal juhul tekib Zelenskõiga kahe riigi vahelistesse suhetesse võimaluste aken, mida Porošenko tagasivalimisel poleks juhtunud. Meenutuseks: Porošenko presidendikampaania keskendus peamiselt vaid sellele, et ta suudaks vastu seista Putinile.

Parlamendi uut koosseisu vaadates on ilmselge, et valijad kandsid seni tehtud poliitika suures osas maha. Rahva Teenrite erakordne tulemus sai juba mainitud. Negatiivselt erakorralise tulemuse tegi aga Porošenko erakond, mis suutis koguda vaid 8 protsenti häältest. Sellega kaotati 107(!) kohta ning Raadasse pääses vaid 25 saadikut.

Teise tulemuse saavutas venemeelseks peetav Opositsiooniplatvorm – Elu Nimel 43 saadikukohaga. Rahule võib jääda ka Julia Tõmošenko, kelle juhitud Isamaa sai 26 kohta senise 19 asemel.

Ühe huvitava uue jõuna on Ukraina Raadasse pääsenud erakond nimega Hääl (20 mandaati), mille eesotsas Ukraina rokkmuusik Svatoslav Vakartšuk. Kui Zelenskõil on seaduste vastuvõtmiseks absoluutne enamus olemas, siis puudu jääb vaid nn põhiseaduslik enamus ehk Raada 300 liikme hääled, mis lubaks muuta ka põhiseadust. Parlamendi matemaatika näitab aga, et Zelenskõi, Tõmošenko ja Vakartšuk saavad kolme peale ka selle kokku. Muide, just Vakartšukist ja Tõmošenkost räägiti valimiste eel kui Zelenskõi ainsatest võimalikest koalitsioonipartneritest.

Suurt muutust ja verevahetust riigi poliitilises ladvikus küll tervitatakse, kuid leidub ka murelikke noote, mis juhivad tähelepanu justnimelt liigsele võimu koondumisele ühe inimese kätesse. Ajakirjanik Vitaliy Portnikov leiab, et ukrainlasi ei huvitagi, kuidas riigi areng parlamentaarse debati abil peaks õige tee leidma, vaid nende jaoks on otsuste ja valikute jaoks üks inimene – president. Portnikov hoiatab, et muutusi oodatakse nüüd ja kohe ning väga paljud peavad peagi pettuma, kui saavad aru, et radikaalsed muutused ei toimugi päevapealt. Talle sekundeerib kodanikuühiskonna ekspert Alya Shandra, kes kirjutab, kuidas rahvas on sattunud „Zeufooriasse“, ning esimest korda aastakümnete jooksul arvab enamus ukrainlastest, et riik liigub õiges suunas – aga jällegi, kogu see lootus elu peatseks paranemiseks põhineb Zelenskõisse uskumisel.

Uskumatu poliitilise edu tuules võib juba tajuda ka Zelenskõi ning Rahva Teenrite poliitilise professionaalsuse tekkimist. Nimelt on üha rohkem kuulda, et uus riigijuht püüab korraldada ennetähtaegselt ka kohalikud valimised. Mõistagi seepärast, et võtta veel üks suur võit lihtsalt oma nime ja valitsevat eufooriat ära kasutades. Piisavalt leidub aga ka neid analüütikuid, kes ütlevad, et tekkinud olukord on Ukraina ajaloos harukordne ning kahtlemata peab Zelenskõi seda võimalust targasti ära kasutama.

Ian Bond, endine Briti diplomaat ning Euroopa Reformide Keskuse välispoliitikajuht rõhutab, et esmakordselt on üks erakond suutnud saada toetuse nii Ukraina ida- kui ka lääneosas, mis annab reaalse võimaluse ellu viia ühiskonda ühendavaid muudatusi. Ka Bond toob välja, et Ukraina rahvas ootab kõige enam efektiivset võitlust korruptsiooniga ning oligarhide võimu murdmist – ning ainus võimalus selle kõige tegemiseks on absoluutne toetus, ja see, et Zelenskõi end kehtestaks. Rahva Teenrid peavad olema Ukraina peremehed.

Oleme tunnistajaks tõeliselt huvitavale etapile Ukraina ajaloos, kus veel mõni kuu tagasi peeti võimatuks seda, mis on nüüd tõeks saanud. Korruptsioonist, revolutsioonidest ja sõjategevusest räsitud Ukraina rahvas on valmis andma kõik ühe mehe kätte lootuses paremale tulevikule. Elame kaasa ka meie ning loodame, et Zelenskõi õnnetähe sära toob edu kogu riigile ja rahvale.

 

2 kommentaari
  1. maali maalt 4 nädalat ago
    Reply

    Kahjuks on Zelenskoi väga nõrk president, näitlejana oli parem. Rahvas lootis, et kodusõda lõpeb ja lõpuks lõpeb oma rahva tapmine, põhiliselt naised ja lapsed. Kuid paistab, et USA saatkonnast tulevad teised käsud ja relvade ostmiseks rahad. Volkerile ei meeldi ükski peaministri kandidaat ja rahva toetus presidendile hakkab langema. Huvitav, kaua see kunagine rikas ukraina rahvas veel suudab kannatada.

  2. Hohollid 4 nädalat ago
    Reply

    on slaavlased ning slaavlastele ongi omane kuuletuda tugevale juhile. Mingit rahvavõimu slaavlased ei salli, seda on tunda teravalt ka Eesti slaavlaskonna seas.
    Imelik on Lauri arvamus, et olevat paha, et paljusid uusi liikeid ei tunta. Ometi teame, et kõige rohkem tuntakse mõrvareid ja petiseid, nagu ka meil üks petis teise otsa. Kas siis nemad peavadki riiki juhtima ja seadusandlust korraldama? Tähtis on ikka sisu, tulgu see või tundmatutelt. Ja kui ainult tuntuid valitakski, siis noored ei saakski pildile.
    Samuti ei mõista, miks peab Lauri toetuma Bondidele ja teistele udujutlustajatele, kas ise ei viitsigi kohaliku eluga tutvuda ja iseenda nimel kokkuvõtet teha? Siis oleks see vähemalt sõltumatu ning vahel ka ainuõige.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.